Võiks esitada retoorilise küsimuse: kas on üldse olemas halba vene restorani? Vene köök on juba definitsiooni järgi hea, reeglina ka kõige viimane Kopli urgas. Ning kui kokk toorainet ei varasta ja üleliia ei joo, on kõik korras.
Mähel asuvasse Ecolandi hotelli kohalik ristiinimene naljalt vist ei satu, ent nii kui levis jutt, et seal avati vanavene restoran, pidi sinna sattuma otsekohe ja vähemalt neljaks tunniks. Muuseas, mäletan, et vanasti nägi Ecolandi toidukoht välja justkui oleks see plastmassist tehtud, nüüdne pilt erineb sellest mälestusest 180 kraadi.
Juba sisedisainist õhkus sulnist slaavilikkust – tsaarikarva tumepunased-kuldsed laudlinad ja küünlajalad, kullakarva pildiraamid ja nii edasi. Kit? kõige positiivsemas mõttes. Hubane ja soe – võis tellida tervituspitsi, mille peale lauanaaber meenutas Gorba aegseid käekellasid, kus number kahe asemel ilutses pitsi pilt, sest alles kella 14-st võis poest alkoholi osta. Kui nii, siis nii. Teadupärast: kui sa taipad, on asjad, nagu nad on. Ja kui sa ei taipa, on asjad ikka, nagu nad on.
Minu jaoks viin lihtsalt on – ega ma tast suuremat ei taipa – peaasi, et oleks külm. See-eest lauanaaber rõõmustas, et menüüs on viinavalikut ollagi! Vaatasin järgi, tõesti – sellist asja peaks üks vene koht endale ikka lubama. Medovaja, subrovka ja pertshovka unustamine oleks patt. Kelner oli küll veidi tuim, kuid rohkem enam lauanaaber ja veel teised kaks lauanaabrit ja ma ise ei vingunud, sest lauale ilmus kena hulk normaalset, head ja paremat.
Ecoland võib oma kokale preemia teha, vana vene köök pole kerge asi, ent see mees (naine?) on asjaga karmilt hästi hakkama saanud. Teate küll – olemas on kõik potilised, on pirukalisi ning – lihtne küll, kuid enamustest kohtadest puuduolev – suurepärane pekivalik marineeritud küüslaugu, rohelise ning musta leivaga. Kõik lihtne on geniaalne.
Nüüd jaotaks ära piirid lihtsalt normaalse, hea ja väga hea vahel. Normaalne oli kalavalik ja marineeritud angerjas – õhtu kõige igavamad osatäitjad. Kalavalik oleks võinud olla üleni värske. Milleks sinna toppida konservmerikarpe või külmutatud krevette? Nende asemel oleks võinud olla lihtsalt rohkem head värsket lõhet.
Head olid pipraliha, kala?a?lõkk (valge ja oran?i revolutsiooni värvi kala vardas, sekka grillitud suvikõrvitsat ja paprikat), aurutatud tursk (kiidulaul kastmele – oma- ja venepärasele let?ole) ning lammas (kusjuures lambast rokkis enam selle lisand sibul). Veel paremad olid aga ilusad õhukesed pliinid sibula ja kalamarjaga (klassika!), ja – nagu ennegi öeldud – pekivalik, mis võiks plusspunkte saada juba eheduse eest, kuigi mees-spetsialistid hindasid pekki tunduvalt rohkem kui nais-spetsialistid.
Õhtu hitt oli aga loomulikult kurnik – muna-kana-seene-tangu-ja mingi salapäraga täidetud pirukas. Juba ainuüksi sellepärast on enne mõtet Pirita metsas teha mitmetunnine jalutuskäik ja siis see jalutuskäik Ecolandis tasa süüa.
Sellise piruka nimel tasub elada!
Muuseas – hinnaklass on täitsa talutav, võite rahulikult järgi kontrollida.