Gustav Suitsu (1883-1956) ja Kevadetüdruku (Soome ärimehe tütre Marie Seidenschnuri) kirjaromaan on põnevam kui keskaegne legend. Sellel on igasuguseid allhoovusi. Kahju on vaid sellest, et tolle seitse aastat kestnud loo kohta on välja antud vaid üks raamat, Suitsu naise Aino Thauvón-Suitsu koostatud “Gustav Suitsu noorus”. Aino kriipsutab raamatus alla just neid kohti, kus Gustavil ja Mariel on pahasti läinud, nende suhe ei ole vedu võtnud. Võib-olla on selle taga naiselik kadedus, vahest miski muu.
NIIMOODI KUJUTLEME LESTAT
August 1904. Gustav Suitsust on saanud Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna üliõpilane. Loomulikult on tal vaja saada kuhugi korteri ja kosti peale. Muidugi, kosti eest hoolitseb eelkõige talle pakutav ?amajevi stipendium. Suits ja ta sõber-koolivend Rudolf Lesta on enamvähem viksid noormehed, kellega ei ole kusagil mingisugust tüli. Iga korteriperemees Dorpati linnas ja selle ümbruses ütleb neile: “Wissen Sie, theie saathe khull elamisse?” Kahjuks tahab korteripermees eelkõige teenida.
Kirjas Kevadetüdrukule kirjeldab Suits Rudolf Lestat kui oma dr Watsonit, asudes ise vaikivalt Sherlock Holmes’i ossa, tõsi küll, mingeid nimesid nimetamata. Igal juhul peab Suits Lesta üle kuidagi prevaleerima, lausa vaimusuuruseks olema.
Kevadetüdruk Soomes aga on hinge kinni pidades jälginud Suitsu iga sammu ja mõtet. Ta lausa lõõmab armastusest “Elu tule” peatse autori vastu. Ja kui Suits kirjeldab väga põhjalikult Lestat, siis tuleb Seidenschnurilt vastukiri, et talle on unenäos silma hakanud “kokku kolm tartlast, naljakad tudengimütsid peas, ühel tõeline mütsilodu. Nad rääkisid eesti keelt. Jokkis tudengid jorutasid oma epifaaniat. Kolmas oli niisama sünge kui sina. Seda [kõike] nägin ma 25., 26. ja 27. juunil.” Kevadetüdruk ei kirjutanud lähemalt, kes olid sügaval unenäos kohatud kenad noormehed. Aga teades Kevadetüdruku kommet peegeldada kõiki Gustavi elu reaalsusi, võiski see “niisama sünge kui sina” olla Lesta ise. Vaene tüdruk oli näinud unes Suitsu sõpru! Ent seda suhtumist võib ka vaidlustada. Igatahes on Suits oma kirjas Kevadetüdrukule süngeid momente Lestas näinud-kirjeldanud.
KUHU SUITS OMA KODINAD TASSIS
Gustav on Tartus Petrburgerstrasse (St. Peterburgi tänav) 12 korterisse saanud, ka Rudolfi öökorter asub temast mitte kaugel. Päevad mööduvad loengutes ja raamatukogus, aga nii kärarikkas kohas pole õiget rahu ka õhtuti. Vaevalt saja meetri kaugusel asub “Eestimaa” sissesõiduhoov, kus hobused poole ööni kolistavad ja linna kaubitsema tulnud talumehed hõiguvad, tõsi küll, viimased kalduvad öörahust kinni pidama. Suitsu elamisega samal pool uulitsat asub hotell “Europa”, mille ees ei kuule iial eestikeelset familiaarset sõna “kuule”, mille pärast kõik sakslased nimetavad eestlasi kulle’deks ja tähistavad eestistumist sõnaga verkullert. Saksa soost maapastoridki on mõnevõrra verkullert.
Europa on peen ja rahulik koht.
MIS VEEL JUHTUS?
Kus Suits ja Lesta öökorteris olid, nii metsikult siiski ei kolistatud. Sajandialguse Tartu elanikud jätsid aasta 1904 hästi meelde: siis rajati linnas kanalisatsiooni. Oskar Luts kirjutas õudusevarjundiga: “Kogu Raekoja plats on nagu suur mutimullahunnik; Tartu kõhtu seatakse torusid, mis peavad viima vett raudteejaama – igal torul ämber näpu otsas. Juba aetakse kinni need hundiaugud, aga varsti kaevatakse uuesti lahti, sest kuskilt tilgub läbi. Linnarahvas plagistab laudade ja vaiade vahel.”
Tartu on üldjoontes tagasihoidlik linn, väljas aga mõuravad oma kommerssidel ja muudel olengutel korporandid ehk bur?id. Lesta on peatselt ka ise frater esticus, siiski väga rahuliku loomuga. Nood, kes püüavad O. Lutsu Kivisilla apteegis purjuspäi laamendada, on teised korporandid, rigiensised ja livonused. Apteegis laamendamine on sakste värk, kus’nd Lesta läheks Lutsu apteeki lammutama!
SUITS EI PEAGI LOENGUTEL KÄIMA
Tolleaegsetel esmakursuslastel oli hästi teada, et nemad ise teavad, kui palju nad loengutel käivad, ei olnud kellelgi sundust, et üks või teine eksam peab ära tehtama täpipealt kindlaks määratud ajal. Paljud studioosused eelistavadki 10-15 aastaks tudengiks jääda, sest nende rikas onu on testamendis ette näinud, et “noormeest” toetatakse niikaua, kuni ta õpib. Nõnda ei ole ka Gustav Suitsul 1904. a. sügisel veel otsest kohustust loengutele ilmuda.
Lesta, kellelt Luts ehk oma suurteose tegelase jaoks nime laenas (võib-olla!), naudib elu täiel rinnal. Ta on Estica rebane, mõnusa olemisega 19-aastane kutt. Ta on juba kirjutanud kriitilise artikli Kreutzwaldi “Lembitust”. Loomulikult näeb ta olukordi EÜS-is ja esimeses eesti korporatsioonis.
Kummalised on nende hallide kaugete päevade suhted ja kõnelused. Saksa bur?id on veel toredad, nende keel on lihtne; nii tervitavad nad üksteist labaste, kuid mõnusate sõnadega “Morgen!” ja “Servus!”, aga kui juba okse hakkab tulema, siis hüütakse “Habeas!”, mis tähendab: “Sul on luba!” Eesti studioosuste keel aga on keeruline, sisisev. Kohtuvad kaks õige peent pihtkuubedes bur?i-isandat, ütleme Raatuse ja Kalaturu nurgal. Üks ütleb:
“Ksv! Ksv!! ül!vil!ül!vil! Ksv! Ksv!”
Teine vastab: “Tgl! Tgl, tgl!!”
Tegelikult ei öelnud nad midagi paha, mille eest duellile peaks kutsuma. Üks rääkis kaasvõitlejast, vilistlastest ja kaasvõitlejatest, teine mainis tegevliikmeid. Aga loomulikult hakkavad selle sisistamise ja vingumise peale haukuma kõik vana Tartu koerad, nood penid vanaaegsetes ja maha kulunud potisinise värvikorraga kuutides. Ent lihtsad kojamehed võiksid studioosuste keelt uurides leida, et see küll miskit muud ei või olla kui vana-murjani või Etioopia kõrvarõngastega süsimusta neeguse keel (neegusega hirmutati toona ka väikeseid lapsi).
HANKOLASED
Hella Wuolijoki mälestuste järgi oli see toonases Tartus lausa igapäevane: kell 17 ilmusid tänavale hankolased, eriti rafineeritud naistekütid. “Nad kandsid endas sünget Weltschmer’i tüdrukutele imetlemiseks,” meenutab Wuolijoki-Murrik harda imetlusega ja lisab, et peale kepikeerutamise ja musta riietumise oli neil lihtne nõks naiste tähelepanu võitmiseks: jalutada daamiga tundide kaupa uulitsal ilma talle midagi ütlemata või siis rääkida talle niisugustest asjadest, millest teine nagunii sõnagi ei mõista.
Kuna Murrik kindlalt kinnitab, et hankolased liikusid tänavail õhtul kella viiest kaheksani, siis pidi töö “sektsioonides”, s.o. vaikiv jalutamine naisega, aset leidma alles pärast seda. Alles siis, kui ühine jalutamine oli lõpetatud. Murrik teadis seda nii kindlalt, kuna oli kindlasti ka ise mehe niisuguse vaikimise ohver.
Hankolaste niisugust hoogsat möödamarssimist nägid kindlasti ka Suits ja Lesta, vastavalt siis Peterburi ja Raatuse tänavailt. Nägid ehk ka preilikeste asjakohaseid ärevaid kogunemisi. Kas oli see nüüd kadedus või mis see oli, aga Lesta sai naiste teemal “Noor-Eesti” I albumis maha pikema kirjandusliku vinjetiga “Ma vihkan teid, ilusad naised”.
LIILIAVALGE RINNA NAJAL
“Hämaral ööl? hämaral ööl leidsin Sind kaisutades, kui soniv naer meie ühises hinges pidi asuma ja sadatuhat ja mitusadatuhat veripunast roosi meie ühiseid meeli suudeldes oma küllusse matma. /*-*/ Tuime ja alandlikka sõnu oleks veel enam tarvis, kui ma ära ütelda tahaksin, mida ma sinu liiliavalge rinna najal viibides pidin tundma.”
Keegi ei ole selle vastu, et hinnata just seda Lesta “suurteost” tema parimaks, sest midagi muud tal ju peaaegu polegi. Sarnase teksti saab siis, kui pöörata tavaline ja õhkav naiste jutt armastusest ja suudlustest ümber ja esitada kogu sõnum maskuliinsest vaatepunktist. Saame kujutluspildi, et Rudolf Aleksander Lesta lamaskleb naise liiliavalge rinna ja kaela najal, mitte et seda teeks naine vastupidises olukorras, otsides toetuspunkti mehelt. Et Lestal on lestad laiali ja just tema otsib tuge.
KES KUIDAS TUNTUKS SAI
Vaevalt oleks sellesse artiklisse veel mõtet mahutada peategelaste Suitsu, Lesta ja Lutsu tegemisi. Näiteks Lesta hilisemad (1920. aastate) plaanid Toompea ümberehitamiseks on viimaseaegsete Vabadussamba-diskussioonide tõttu kultuurimälus üsna tuntud. Niihästi Gustav Suitsust kui Oskar Lutsust said ajast aega hinnatavad kirjandusklassikud, don?uaanidest hankolaste juht August Hanko aga oli hiljem mõnevõrra tuntud tänu Ants Laikmaa graafilisele lehele, mis kujutab just teda.
Mõelgem siis nende äraveerenud päevade üle. Võib-olla tuleb teil tänapäeval just keset Raekoja platsi meelde, milline oli Vana-Tartu kõiges oma suuruses ja ilus. Mõtted kanduvad 101 aastat tagasi, lööma hakkab Suurturu trumm oma aeglaseid talveöö lööke, Lesta otsib liiliavalgeid rindu, mille najale end hetkeks toetada ning ülikool kihab omapäi mõtlejatest. Ehk kui siinkohal korraks parafraseerida Karl Marxi, siis “käib sajand oma rasket, raudset sammu; / uus süttib haridusevalgus – erk ja julm, / ja vana varemeil, mis kõik kadund ammu kaob luulemaailm, habras lapseulm.”