Meie uljas peaminister Andrus Ansip lubas 2006|. aastal, et 15 aasta pärast kuulub Eesti viie Euroopa kõige rikkama riigi hulka. Kuid ta alahindas Nõukogude võimu viljakates tingimustes karastunud eesti rahvast, kes omal ajal sotsialistliku võistluse tuhinas täitis viisaastakuplaane kolme ja nelja aastaga. Ja nüüd, aastal 2015, on Eesti Euroopa kõige rikkam riik ja maailma mastaabis on meist ette jäänud vaid USA ja Uus-Meremaa, kuid neilegi teeme me peagi tuule alla.
Sellistest nõrga majandusega stagnariikidest nagu Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi ja Soome vuhisesime me mööda juba mõne aastaga. Pisut rohkem tuli vaeva näha ?veitsi, Norra, Luksemburgi, Belgia, Hollandi ja Liechtensteini seljataha jätmisega.
TÕUSU-MÕÕNA AGREGAAT
Muidugi aitas meie majandusedule kaasa uute ausate jõudude tulek poliitikasse. Nimelt võitis 2007|. aasta valimised suure ülekaaluga uustulnukas, Marek Strandbergi poolt juhitud Roheliste Partei, kes erinevalt vanadest ja ennast kompromiteerinud erakondadest täitis kõik oma valimiseelsed lubadused.
Koheselt likvideeriti Eesti põlevkivitööstus ja vabanenud tööjõud suunati Jordaaniasse, Etioopiasse ja Nigeeriasse, kus nad rõõmuga vastu võeti. Kuna kõik Eestis kasvanud hundinuiad põletati kiiresti ära ja tuulikuid nii lühikese ajaga ehitada ei jõutud, siis tehti kiire lõpp ka Eesti põllumajandusele ja tööstusele. Riik läks üle Roheliste Partei poolt ellu viidud rangele kokkuhoiure?iimile.
Näiteks, nüüd juba kaheksandat aastat Eesti Vabariigi keskkonnaministri ametit täitev Marek Strandberg keelustas ministeeriumis kõik taskulambipirnist võimsamad vooluallikad. Selleks, et ministeeriumi ruumides pimedas ringiekslevad töötajad peadpidi kokku ei põrkaks ja viga ei saaks, osteti neile kõigile ohtu tunnetavad kodustatud nahkhiired. Mart Saarsoo sõitis Antarktikasse ehitama tõusu-mõõna elektrijaama, kuid esialgu tekkisid raskused saadud tohutute energiahulkade suunamisega kodumaale.
27 TÄISVÄÄRTUSLIKKU ISENDIT
Teatavasti arvestatakse riigi rikkust iga peanupu kohta tuleva rahahulgaga. Selleks oli vaja vähendada elanike arvu ja Eesti kodanikeks alles jätta ainult “to cash” miljonärid.
Neid tuli 1. jaanuari 2015 seisuga kokku 38 473, mis saigi ametlikuks Eesti Vabariigi elanike arvuks. Teised sunniti jõuga Eesti piiridest lahkuma, sest Euroopa kõige rikkama riigi otsustele ei julgenud vastu vaielda ka üha nõrgemaks jääva Euroopa Liidu organid.
Suuri vahendeid eraldati tõuparandamisele, milleks loodi vähemalt kümmet last omavate multimiljardäride spermapank. Selliseid eriti täisväärtuslikke isendeid kogunes 27. Neist kolme kõige rikkamat ja suurima lastearvuga isendit asuti kloonima ja esimesed paljulubavad tulemused on juba käes. Ainult naised avaldasid protesti, sest lisaks rikkuritele nõudsid nad ka erivärvuselisi seksikaid mehi.
SOOJUSTATUD KLAASKUPPEL
Rikkusega on kaasnenud enneolematud vaimsed ja hingelised väärtused. Tallinna vanalinna asemel on meil kõrgeväärtuslikud klaashooned, riietutakse vaid linasesse puuvillasesse ja villasesse kangasse, igasuguse sünteetika kandmine on Eestis lõpetatud. Sellised ebatervislikud materjalid saadetakse mahajäänud maadesse nagu Soome, Rootsi ja Saksamaa. Vaimuhiidudele pole vaja enam ka sõpruskonda. Inimeste vahel valitsevad vaid tarbimismaastiku funktsionaalsed suhted. Suur osa Eestist on metsa ja võsa all ning Eestimaa on vaid kiirtranspordiga ühendatud Tallinna satelliitja eeslinnade võrgustik, kus vähesed riigi kodanikud käivad oma maid ja varasid üle vaatamas ja hindamas.
Kavas on kogu see ala katta soojustatud klaaskupliga, et ei peaks aega raiskama tennisemängu harrastamiseks provintslikus Hispaanias, kuhu minek on Eesti kodanikule isegi alandav.
Tänutundes peame me tagasi vaatama nendele eesti rahva suurkujudele, kelle ettenägelikkus viis Eestimaa sellisele jõukusele. Olgu südamest tänatud Reformierakonna ja Roheliste erakonna juhid, kes kõik väärivad monumente. Arvestades erakondade vähest liikmete arvu ja rahva jõukust, on meil jõukohane
rajada monument mõlema erakonna kõigile liikmetele, sest ükski neist ei kahelnud püstitatud ülesande reaalsuses.