Raamatud, loetud ja lugemata, loendamatud, sigivad mu kodus kui salakavalad jänesed. Mu päevad mööduvad uusi riiuleid ehitades ja oma vohama läinud raamatukogu lõputult ümber korraldades. Juba on vallutatud ka mu unenäod – sääl kannan ma jänestunud raamatuile ristikheina ette, pühin põrandalt nende pisikesi, tähemärkidest tumedaid pabulaid. Kui see nii kõik jätkub, pean varsti kodust välja kolima.
Pärast viimast koristamist
Viimase suurema koristamise käigus ilmus teiste köidete tagant, eriti muinsest kihistusest välja üks eriti eriskummaline Ernst Theodor Amadeus Hoffmanni väljaanne. See suurmees – ööolendist, teatraalist ja heliloojast romantiliste kolelugude klassik on mul aukohal nii riiulis, peas kui ka temast rikutud unedes, aga antud naljaka pehmekaanelise köite, mille ostsin aastaid tagasi Rahvusraamatukogu fuajeesse varjunud antikvariaadist, olin tõesti pahasti ära unustanud.
Mastaapse müstiku 1940. aastal Tartus välja antud “Fantastilisi lugusid” kujutab endast parajat kimpu mõistulugusid ja õudukaid juba oma vormi poolest. Raamatu sisu ja vorm istuvad omavahel kokku nagu pärsia vaip ja muruniiduk. Suurepärane järelsõna ning mahlane tõlge pärineb August Sangalt ja kaanekujundus Arkadio Laigolt. Kvaliteetne pleegitamata paber, kaunis kirjaladu ning käsitsi lahti lõigatud leheservad kuuluvad kõik ühte vanemasse ja paremasse pärisesse. Aga raamatu seljale on juba tragikoomilise absurdina paigutatud sirp ja vasar koos tuvastamata liigist maitsetaime oksakesega ning trükikojaks märgitud Natsionaliseeritud Eesti Kirjanduse Seltsi trükikoda, väljaandjaks Riiklik Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst. Tume tuul juba lõõtsus!
Pagesin totakamatest õppetundidest
Esimest korda lugesin seda raamatut keskkooli ajal, kesk märkamatult määnduma läinud nõukaaega. Pagesin tihti totakamatest õppetundidest Ülikooli Raamatukokku varjule. Eks too betoonist kultuuritempel arhitektuuriliselt peamiselt varjendit meenutaski – enamik korruseid kaevatud sügavale maa alla, vähesed aknad kitsad kui laskeavad. Raamatukogus võis Ülikooli Kunstikabineti tegelaste näitusi vaadata, vinüülide pealt fonokambrikeses muusikat kuulata, päris kohvi ja odavat tikriveini juua ning (uskumatu!) isegi raamatuid lugeda. Koolis, teadagi, midagi sellist ei pakutud. Peamiselt vaid vildakat ajalugu ja ühiskonnaõpetust, piimasuppi ning kanalisatsiooniummistusi peldikus ja du?iruumis.
Mõtlesin juba toona, et see raamat jõudis ilmuda üsna viimasel hetkel – kaanehind oli veel märgitud kroonides. Vaevalt et üks säherdune läbinisti tagurlik ja salakaval mõistu- ja kolejuttude kogu sõjajärgses Nõuka-Eestis vene tsensorite mõistmist ja lahket heakskiitu leidnuks. Vähemasti olnuks uue järelsõna kirjutamine, mis toonuks välja usutavad paralleelid D?innistani ja maailmarevolutsiooni vahel, osutunud märksa hullemaks ülesandeks kui kõigi raamatus kirjeldatud haldjate, kurivaimude ja hukkaläinud üliõpilastega heitlemine.
Rohkem silmamoondajaid ka teie unedesse!
Kui leian kuskilt tolmurullides kapinurgast kotitäie vaba aega, loen vana sünk-romantiku fantastilised lood läbi veel kolmandatki korda. Keset ümbritsevat tõsimeelset muretsemist ja masutamist teeks mõõdukas annus Hoffmanni meile kõigile head. Kes muinasjutte kardab, see unenägusid ärgu vaadaku – püsigu parem 24/7 ärkvel ja nuputagu, kuhu ta aktsiaportfell kadus ja miks ta lapsed, teel hukka, talle isegi lehvitada ei viitsi.
Muide, Hoffmannilt on eesti keeles ilmunud ka rida teisi, ilmselt kergemini kättesaadavaid romaane ja kogusid. Näiteks “Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest”, 1974; “Uneliivamees”, 2000; ja tema peateoseks nimetatud “Kuradi eliksiirid” 2001. aastal. Rohkesti silmamoondajaid, unistajatest luusereid, võlureist arhivaare, smaragdrohelisi madusid ja imekaunist õnnetut armastust ka teie unedesse!