1944. aasta suve lõpp ja sügis tõid Eesti jaoks kaasa sovetiokupatsiooni kordumise. Punaarmee kannul liikuvate operatiivgruppide liikmete ülesandeks oli inimeste ja varade registreerimine ning võimuasutuste töölepanemine. 1945. aastast käivitus täie hooga kohaliku haldussüsteemi sovetiseerimine ja selle unifitseerimine sovetliku süsteemiga.
Kõigepealt loodi aasta jooksul valdade sisse külanõukogud, mis sovetlikus süsteemis pidid endast kujutama esmast võimutasandit. Need olid aga väikesed ja jõuetud ning vana haldussüsteemi võõrkehana ei suutnud suurt midagi ära teha. Töö pearaskus langes seega valdade täitevkomiteedele. Järgmise etapina hakatigi ellu viima vallahalduse sovetiseerimist, mis tähendas eelkõige nn “aktiivi” põhimõtte rakendamist ja parteilise juhtimise viimist valla tasandile. Kommunistliku partei liikmeid oli maal alguses aga nii vähe, et partei tegevusest õieti rääkida ei saa. Mängu tulid palgalised parteiametnikud – vallapartorgid, kelle näol oli 1940. aastate teisel poolel tegemist ühtede peamiste võimuesindajatega maal.
Kes partorgid olid?
Esimesed vallapartorgid valiti välja juba tagalas. Valikukriteeriumid olid parteilisus – taskus pidi olema vähemalt liikmekandidaadi kaart – ja keeleoskus. Pragmaatilistel kaalutlustel eeldati, et vallapartorg peab oskama kohalikku keelt. Kõva häälega räägiti sellest, et partorg on poliittöötaja, kelle peamine töö on rahvavalgustuslik – tuli pidada kõnesid ja viia läbi vestlusi. Vähem räägiti sellest, et partorgi töö tähendab tihedat läbikäimist teiste ametkondadega ja tal tuleb olla vahendajaks ülemiste ja alumiste võimutasandite vahel. Millest aga avalikult ei räägitud, ent mis kõige olulisem, oli partorgi kohaliku informaatori roll. Just tema pidi koguma, analüüsima ja üles saatma kohapealt kogutud informatsiooni. Partorg pidi kursis olema meeleoludega ja teadma, mida räägitakse igas külas ja talus. Eesti keelt oskamata polnud seda tööd võimalik teha.
Niisiis otsiti juba ammu enne Punaarmee Eesti piiridele jõudmist kogu Nõukogude Liidust eestikeelseid seltsimehi, kel oleks juhtiva töö kogemus. Kümned ja sajad tagalasse sattunud eestlased – peamiselt naised – suunati kursustele, kus neile püüti anda poliitilist algõpet ning elementaarseid teadmisi Nõukogude õigus- ja haldussüsteemist. Tõsi, ruttu sai selgeks, et Eesti Laskurkorpuse taust ei tee inimesest lojaalsemat ja toimekamat partei- või nõukogude töötajat. See tõi kaasa ebaloomulikult suure kaadrivoolavuse – läbi tuli proovida kümnete kaupa inimesi neid üha välja vahetades. Ainuüksi Tartumaa valdades töötas sõjajärgse kuue aasta jooksul ligi 150 vallapartorgi ehk keskmiselt vahetus partorg vallas kord aastas. Polnud ainsatki valda, kus 1944. aasta sügisest 1950. aasta sügiseni oleks ametis olnud sama partorg.
Kui parteiliikme staatus kõrvale jätta, oli tegu päris tavaliste inimestega. Tüüpiline vallapartorg oli eesti rahvusest mees, algharidusega, 26-40-aastane lastega perekonnainimene. Ta oli Teise maailmasõja ajal olnud Punaarmees, astunud seal parteisse ning tal puudus varasemast poliitilise või haldusjuhtimise kogemus. Ehkki Venemaa eestlaste osakaal aja jooksul mõnevõrra tõusis, oli valdav osa partorgidest siiski kohalikku päritolu. Leidub rohkelt näiteid selle kohta, kus partorg suunati mujale, sest ta “omas vallas palju tuttavaid ja sugulasi”, kellele ta “ei olnud suuteline mõju avaldama”.
Suhted rahvaga
Kui partorg oli mõistlik mees, siis rahvas harjus temaga ega soovinud uut, kes võis olla hullem. Markantseks näiteks on Feodor Lodeikini juhtum, kes töötas 1944. aastast Alatskivi valla partorgina, olles sellega üks Tartumaa staa?ikamaid partorge. 1948. aastal otsustasid parteivõimud Lodeikini üle viia, kuna ta olevat kauasest ühes vallas olemisest mugavaks muutunud. Vallarahvas ei tahtnud, et ta läheks. Korraldati allkirjade kogumine. Seejuures pani partei iseäranis pahaks, et allkirju andsid kõik – nii “sakslaste käsilased” ja kulakud kui kohalikud kommunistid.
Nõo valla partorg Richard Kommusaar suunati 1949. aastal teise valda, kuna mees oli “kauaaegse töötamise tõttu ühes vallas” kaotanud bol?evistliku valvsuse. Ta oli abiellunud valla komsomolikomitee sekretäriga – see oli muuseas levinud suhtemudel -, kes aga omakorda käis läbi kulakuperekonnaga, mistõttu partorg “suhtus üksikutesse kulakutesse vajaliku ranguseta klassipoliitika teostamisel”. Kaua ühes vallas töötanud partorg tutvus paratamatult enamiku vallarahvaga, tekkisid sõbrad (ja joomakaaslased), mis olid takistuseks, kui oli vaja rakendada karmi kätt.
Karmi kätt oli vaja maksude ja põllumajandusnormide kogumisel, inimeste metsatööle ajamisel, aga ka 1949. aasta küüditamise ajal. Viimane põhjustas ühiskonnas suuri pingeid ning puudutas otseselt enamikku inimestest. Kohalikud võimuesindajad ei jäänud sellest puutumata. Ühelt poolt süüdistas rahvas neid terroriaktsioonis osalemises, sest toonasel inimesel puudus võimalus teada tänaseks teadaolevat tõika, et “kohalikud punased” küüditamise ettevalmistamises – “nimekirjade koostamises” – kuidagi osaleda ei saanud. Aga küüditamisele järgnenud kuud raputasid tugevalt ka vallapartorgide kaadrit. Kolme kuu jooksul vabastati ainuüksi Tartumaal ametist vähemalt kaheksa partorgi, kellele heideti ette peresuhteid rahvavaenlasega, “kulakute mõju alla” sattumist jm.
Muidugi leiab ka hoopis vastupidiseid näiteid. Partorgid olid isiklikult vastutavad plaanide ja normide täitmise eest ning pidid seega oma heaolu huvides tegema kõik, et normid talupojalt kätte saada. See viis kuritarvitusteni. Probleem polnud regionaalne ja paisus nii suureks, et NSVL peaprokurör Konstantin Gor?enin kandis sellest ette Andrei ?danovile. Ettekandes toodi näiteks ka Paikuse valla partorg ja täitevkomitee esimees, kes süstemaatiliselt rakendasid seadusevastaseid meetmeid vilja kättesaamiseks – näiteks olid nad arreteerinud seitse talupoega ja need aita kinni pannud. Tuli ette peksmist, relvaga ähvardamist, aidauste mahalöömist ja vilja vägisi äraviimist.
Joodiku kuvand
Kui normid olid täitmata, loeti partorg tööga mittetoimetulnuks ja lasti lahti. Toimetulematuse taga oli sageli distsiplineerimatus ja eriti joomine. Muidugi ei joonud ainult partorgid, vaid seda tegid kõik. 1940. aastate teine pool oli Eestis lausjoomise ajajärk. Sõda, traditsioonilise elukorralduse lõhkumine ja hirm suurendasid alkoholitarbimist kõigis kihtides ning kodupuskari ajamist soosisid raha väärtusetus ja kaupade defitsiit.
Partorgide toimikutest leiab kümnete kaupa näiteid purjus peaga tehtud sigaduste kohta. Georgi Solomin viidi Pala partorgi kohalt üle nõukogude tööle, kuna ta oli kaotanud rahva hulgas autoriteedi ja rahva seas liikus nali, et “kui nädalas oleks kaheksa päeva, siis Solomin jooks kaheksa päeva, aga et on seitse päeva, siis ta joob seitse päeva”. Aakre partorg Arnold Laasmaa oli 1946. aasta iseloomustuste järgi “püüdlik ja arenev parteitööline”, tegi laialdast poliitilist selgitustööd, juhtis aktiivselt võitlust kodanlike natsionalistidega, oli kaadrivalikus nõudlik ning aitas tõhusalt kaasa valla täitevkomitee töö suunamisel. Paar aastat hiljem ta vallandati, kuna selgus hoopis vastupidine pilt: partorg oli töös nõrk, sõbrustas kulakutega, oli poliitiliselt madalal tasemel, ei tegelenud õppimisega ega pööranud tähelepanu kaadrivalikule. Heideti ette joomist ja purjus peaga rahva ees esinemist, või nagu ütlesid täitevkomitee töötajad: “Joob viina nagu karu, kas või toobriga.” Joodi igal pool ja kõikjal. Juhtus, et valda saadetud maakonna ametnikud ei leidnud vallamajast eest ühtegi kainet inimest, samuti juhtus, et vallamaja arestikambrisse paigutatud “bandiidid” põgenesid, kuna neid valvama pandud inimesed olid silmini täis.
Eriti teenekas joodik
Distsiplineerimatu, ent teeneka ja usaldusväärse partorgi heaks näiteks on Raimond Kem. Augustist 1944 töötas ta partorgina Saare vallas. Esimese parteilise karistuse “joobnud olekus ulakuste tegemise eest” sai ta 1946. aastal. 1947. aastal Kem vallandati ja ta töötas mõnda aega juhutöölisena, aga kutsuti peagi vallapartorgi ametikohale tagasi. Probleemid aga jätkusid, muuhulgas võttis Kem purjus peaga valla tuletõrjeauto ja sõitis sellega kruusa-auku. Kõige suurem prohmakas saabus 1949. aasta suvel, kui ta pidi sõitma Tartusse parteikomitee seminarile. Sinna Kem ei jõudnud, vaid hakkas linnas jooma, jäi purju, noris sõjaväelastega tüli ja sai peksa. Pärast seda läks Kem, kelle nägu olnud “niivõrd sinine ja paistetanud, et takistas nägemist”, hotelli, kus esitles end keskkomitee sekretärina ja nõudis kõige paremat tuba. Selle tagajärjel läks Tartus lahti kuulujutt, et Nikolai Karotamm oli Tartus, jõi hotellis ja sai lendurite käest peksa.
Nüüd vabastati Kem partorgi kohalt lõplikult, aga et kogenud parteitöötajast ei raatsitud loobuda, määrati ta vallakomitee propagandistiks.
1948. aastast tundis sovetlik võim end maal ka üha kindlamini. Relvastatud vastupanu hakkas hääbuma, paljud vastalised arreteeriti või küüditati ning allesjäänud sunniti hirmuga leplikkusele. Võimumehhanism kohanes ja tekkis bürokraatlik rutiin. Kõik see võimaldas viia lõpule haldusliku unifitseerimise – 1950. aasta sügisel likvideeriti Eestis maakonnad ja vallad ning ühes sellega läks ajaloo prügikasti ka vallapartorgi institutsioon.