Elame juba harjunud moel maailmas, kus keel, mida räägime, on üha enam vaid pelk infotükkide edasiandmise aparatuur. End emakeeles mitmekesisemalt väljendada oskav inimene võib selles maailmas olla tülikas veidrus. “Õnneks” jääb selliseid meil vist järjest vähemaks, sest kogu kooli-emakeele õppimisele kuluv mahv läheb suuresti grammatilise normeeritud kraami selgekstegemisele. Kellel sealt ikka veel palju huvi üle jääda saab keeles loomuldasa elutseva ilu, võlu ja valu peale, mis “puhta” keele aretajatele võib ohtlikult kreatiivne tunduda. Ka eesti keele ajaloolised murded nihkuvad järjest enam minevikku. Meediast pealesurutav suureesti kirjakeel teeb eestlaste keeletaju nüanssidest paratamatult suhteliselt lagedaks, mis seda enam lubab sinna kriitikavabalt sisse ronida misiganes kraami inglisest või venest. Seda kummastavam on nüüdisaja eestlasel, sel vastsel Euroriigi kodanikul, ette kujutada, et kusagil Läänemere idapoolsetes soppides ning Loode-Venemaa metsade-järvede äärsetes elab vanemaid inimesi, kes suudavad oma maailma väljendada veel läbi ajaloolise omakeele, mis ei ole iseenesest väga kaugel harjumuspärasest eestist või soomest.
Ilma ülearuse rollingluse-jututa asus selle aasta juulikuu alguses viis inimest Viljandi Kultuuriakadeemia vanal ?kodal teele Äänisjärve läänekaldale, et järgi kaeda, kuidas on lood tänase põhjavepsa asuala inimeste elust arusaamise, muistse emakeele oskuse ja, ütleme, identiteeditundega. Kolmele viiendikule seltskonnast polnud see esimene käik idapoolsete hõimlaste juurde, küll aga kõigile just vepslaste manu. Vene riigi sees liiklemine ja seal asjade ajamine on omaette tegu, mis bukletituristile mõistetav ja huvitav olla ei tarvitse, selle asjaga tegelema hakanule aga järjest loomulikumaks labürindiks kujuneb. Niisamuti ei taha tavaline korra-eestlane ka mõelda võtta, et venelik kultuurikontekst võib paljudele (ja paljudele) sealsetele justnagu mittevene inimestele olla nende loomulik keskkond, millega on strateegiliselt harjutud ja selles juba ammu õilsa märtrisurma asemel elama õpitud.
Piiter on Venemaa kultuurne lääs. Üsna kohe selle taga algavad aga metsad ja veed, kus miljonilinna glamuur olematusse ununeb ja inimesed keskmisest o-vokaali rikkamat vene keelt kõnelema hakkavad. Kui sõita Laadoga alt läbi ida poole ja siis keerata tänase Lodeinoje Pole (vepsakeelsena Lidnanpöudod) linna suunas, hakkab teadjamale inimesel vähehaaval ninna tükkima vepsa-karjala hõngu, ehkki sildid venekeelsed ja kogu asjaajamine samuti. Tegime sealkandis õhtuse peatuse Süvari (Sviri) kloostris, mille 15. sajandil rajanud kanoniseeritud pühak Aleksander oli vepslane. Niisiis on ka vepslastel olemas oma Püha Patrick, muuseas õigeusu sfäärides üsna hinnatud mees. Olin sellesse kloostrisse paari aasta eest juba juhtunud ja munkade loal ühes mahajäänud väiksemas kirikus ööbinud. Nõukogude võim asutas juba enne viimast sõda sinna poliitilise vaimuhaigla, mille nüüd enam mitte nii poliitiline trellitatud järglane ühes kloostrikompleksis edasi tegutseb. Õieti sain siis alles aasta hiljem kogemata telekast Discovery reisusaadet vaadates teada, et olin toona oma kaaslastega maganud endises psühhiaatrilises koonduslaagris, mille maapinda meie all represseerituid oli maetud. Seekord me Süvari kloostrisse ööd ei jäänud ja piirdusime vaid ujumisega selle kõrval asuvas kenas järves. Läbi põhjavalge sõidu Aunuse Karjala maastikus jõudsime mõnesaja kilomeetri pärast kella kolmeks öösel paduvihmas Petroskoisse, Karjala Vabariigi pealinna, kus meil õnnestus katust saada kohaliku vene teatri Maski-nimelises hotellis. Kasvõi ühel hotellis ööbimisel on Venemaal reisides ka praktiline vajalikkus – nimelt saab sellega reisidokumenti hädavajaliku registreerimise, ilma milleta legaalne koju tagasijõudmine raskeks võib osutuda.
Kui sõita Petroskoist kagu suunas piki Äänisjärve kallast alla, hakkavad auklisel asfaltteel lõpuks vastu tulema põhjavepsa külad – ?ok?o, ?outjärv, Kaleig ja muud väiksemad nende seas. Oma reisi kolmandal päeval sinnakanti ka jõudsime. Visuaalselt hakkavad silma esiteks suured kahekordsed jämedatest palkidest ja kaunistatud aknaraamidega Vene Põhjale omased majad. Nende arhitektuuriline ilu metsase maastiku taustal on monumentaalne, lagunev seisukord aga tihti paratamatusetunnet tekitav. Vahepealsed kirikute varemed, hooti hulkuvad lehmad, puhkamasaabunud dat?nikud ja nõukogude autotööstuse kuni mõnekümneaastased esindajad moodustavad kokku visuaalse ansambli, mille jälgimist sõidul rütmistavad kehvad teeolud.
Folkloristi (ja neid meie seltskonnas oli) töömeetod ei ole siiski punnissilmi ilmailu ja eksootika vahtimine, vaid inimestega tänaval rääkimine. Soovitavalt nende emakeeles. Siinsed läänemeresoome keeled on nähtus, mille sfäär on tegelikkuses juba aastakümneid jäänud koduseinte vahele. Kui võtta reisi eel vaevaks selgeks õppida kriitiline hulk mõne sarnase sugulaskeele esmast leksikat küsimuste moodustamiseks, teada (ideaalis) midagi läänemeresoome ajaloolisest morfoloogiast ning mis põhiline, nihutada maailma kese oma nabast selleks korraks võimalikult eemale, võib ennast leida ootamatult huvitavas suhtlussituatsioonis, kuhu niisama piletit ühegi raha eest osta ei saa. Kohalikule omakeelsele pensionärile on algul arusaamatu, miks mingid nooremapoolsed tüübid nendega mitte vene, vaid nende emakeelele kangesti sarnast pruuki võtavad murda. See tunne paneb vanad inimesed tihti endilegi ootamatult avanema, rääkima asjadest, mida ehk enne surma ei loodetudki meenuvat. Kaleigis demonstreeris tädi Dusja meile end kadunud poja pilti süüvides ehedat surnuitku, pärast seda arutas aga vähe noorema emakeelse tuttavaga traditsiooniliste itkusõnade oskamise vajalikkuse üle murest väljaelamise aastatuhandete vanuse võttena. Kõnelemata sellest, et ta igale soovijale ka kaarte panna võis.
Pea iga vepslane, kelle elamises juttu ajamas, teed joomas või ka suitsusauna kaihvimas käisime, väitis oma tare vanuseks tsirka kakssada aastat. Seintes hästi jämedaid palke vaadates ei tundunud see ka võimatu. Meie sama vanad rehetared või ka palju nooremad palkehitised on enamjaolt juba aastakümnete eest voodrilaudadega üle löödud ja seest ringi ehitatud. Kõige muljetavaldavam oli ehituskunsti ja üldmiljöö osas kahtlemata järveäärsest paarkümmend kilomeetrit metsa sisse jäänud Matvejanselja küla, milles voorelaadsetel seljandikel oli omal ajal asunud kümneid ja kümneid uhkeid elamuid. Selle küla oli kunagi asutanud Matvejevite klann, pärast sõda kuulutati koht aga perspektiivituks ning nüüd on see paik vaid lagunev mälestusmärk vepsa arhitektuuri ilust. Viimane aastaringselt kohal elav vanapaar asus endises uhkes kaupmehemajas, milles suured lesimisosadega ahjud sees. Vepsakeelsetele küsimistele kippusid nad vastama rohkem vene keeles ning nende kibestumus kunagise elukeskkonna lagunemise tunnistajaksolemisest oli tuntav. Matvejanselja ühel mäel telkides veetsime ka oma reisi neljandal päeval veneusu jaaniõhtu. Samal ööl saime kaela korraliku vihma, mis ei katkenud ka hommikuks ega lasknud laagritki korralikult kokku panna, hommikusöögist rääkimata. Õnneks saime ?outjärve tagasi pöördudes jutule Armase nimelise ingerisoomlasega, kes Petroskois elades suviti valvuritööga pensilisa teenib. Mehe valvurimajakeses andis suure raudpliidi ääres taheneda ning koos napsu võttes ilmaasju arutada. Armas vedas meid ka kõrvalolnud kivitöökotta mille pidajad olid viie aasta eest siiakanti saabunud armeenlased, kes piirkonna mitmevärvilisi kaljusid hauaplaatideks treivad ja sellega jõukust koguvad.
?outjärves elab ka vepsa rahva esiintelligente Rürik Lonin, oma rahva pärimuse koguja ning kirjanik, kellelt ilmunud ka mitmeid raamatuid. Jutuajamine temaga keerles ikka ja jälle vepslaste hariduselu ümber, mis on realiseerunud kohalikes koolides kohustuslikus vepsa keele õppes esimesest neljanda klassini, mis pärast seda vabatahtlikuks ja kardetavasti ka üha formaalsemaks muutub. Lonin kiitis ka kohalikku administratsiooni, mis andvat raha vepsakeelsete trükiste tarvis, ja mõnede aastate eest moodustatud rahvuslikku administratiivüksust, mida üks teine külamemm jälle sõitles kui moodustist, mis nat?alnikute hulka vaid suurendas ja elu keerulisemaks tegi. Kirjanik ütles ka, et ei saa ainult kogu aeg laua taga istuda ning tutvustas meile oma teist harrastust – igasugu asjade väljamõtlemist ja meisterdamist. Mehe aed ja majapidamine oli omalaadne näide inimnutikusest ja külapärasest bütsants likust ilumeelest. Iga lagedama pinna mõttelisse keskpunkti oli kinnitatud mingi soovitavalt sümmeetriline vidin, mis võis pärineda kustiganes. Terve tükk tara oli loodud reformvoodi otstest ning maja ümber oli kõnniradadel iluväravaid, millest õhkus idamaist müstikat. Väljast väikese kabeli moodi ehitises oli aga pood-töökoda, kus korralikult riiulitele laotutena seisid hulgi vähem ja rohkem praktilised riistad ja esemed, kõigile külge liimitud kirjutusmasinaga trükitud hinnasildid ja artiklinimetused – nagu nõukaaegses kaupluses. Ta kinkis mulle ühe isetehtud kahvli ning terastraadist pintsli rooste kraapimiseks, nominaalväärtuses vastavalt neli ja kolm rubla.
Vepslaste keelepruuk on pehme, selles on helilisi kaashäälikuid, mida eesti keeles sel kujul ei kuule, samuti venemõjulist susisevat mateeriat. Oletatavate arhailiste joonte tõttu kutsuvad keeleteadlased vepsa keelt ka läänemeresoome sanskritiks. On raskeltseletatav tunne, kui inimene avab sulle oma maailma salahoitud emakeeles ja mitte mõnes järjekordses poolüleilmses linqua francas. Kaskeza külas sattusime vett võtma minnes vanapaarile, kes teadis jutustada vepsa meeste ennesõjaaegsetest kivitahujatena hooajatöödel käimisest Peterburgi, Soome ja Eestissegi ning meenutada Mannerheimi Äänisjärve äärde väljajõudmist Talvesõja ajal. Peremees Jugo sepistatud rauatööde stiil mäletas siinkandi muinasaegse Bjarmia kultuurikontakte viikingite metallitöötlemiskultuuriga. Jugo tare oli ka meie viimane peatuskoht nädalasel Põhja-Vepsas viibimisel ning sümboolselt asus see otse Äänisjärve kõrgel kaldal. Meie tagasitee viis mööda kehva teed lõuna poole Voznessenje asulani, kus Süvari jõge tuli ületada kohaliku praami abil. Hullult teelt auto põhja vastu karanud kivirahn röövis seejärel me sõiduriistalt suure tüki juhitavust ning kogu tagasitee, kaasaarvatud Piiteri liiklusstiihia, tuli läbida esimese, kolmanda ja viienda käiguga kombineerides. Reisi uue nädala alguseks jõudsime Lääne-Ingerisse vadja küladesse, mis on aga juba uus ja omaette läänemeresoome maailm.
Selliste parajalt pingutusrohkete reiside peavõlu seisnebki selles, et saab arvestada ennekõike vaid iseenda õnne, sisseelamisvõime ja heade inimestega. Paljude kadunud või kaduvate maailmade äranägemiseks pole aga teist teed ette nähtudki. Sealsamas ei tarvitse tavapärasest keskmisest teistsugune asuda sugugi suurte aja- ja ruumihorisontide taga, vaid eeldab pigem endalt sissehõõrutud rutiinist kõrvaleastumis- ja tähelepanuvõimet. Ka selline lühike dessant mõjus muljetavaldavalt ning lõi teadvuses ühe justnagu abstraktse või tundmatu paiga asemele väga konkreetse ja samas müstilise vepsa tunde. Selliste tunnete tundmine, kasvõi korrakski elus, võiks koolis ja arvuti taga käimise kõrval olla iga siinmaisegi inimese hariduse osa.
