Kuigi ansambel Raud-Ants põrutas Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel vadjakeelset metalit, nagu jaksas, võitsid saamlased asja ikkagi kolmandat korda järjest ära. Äkki tähendabki see seda, et põhjasaami keel on Euroopa väikestest keeltest kõige ilusam?
VADJA LAULUDE MÄRK
Sedakorda peeti alternatiivseks Eurovisiooniks nimetatud võistulaulmine ja -mängimine maha Rootsi Lapimaal Östersundis. (Asi sai alguse Friisimaal Põhja-Hollandis. Esimese korra võitsid friislased ise ära ja tegid teise korra veel. Siis aga tuli Lapimaalt Transjoik ja pani asja kinni.)Ja tänavu otsustas asjasse sekkuda külakapell Raud-Ants – nagu nad ennast ise nimetavad – Madis Arukase targal juhtimisel, esitades vadjakeelset regilaulutöötlust “Kui miä kazvolin kanainõ” (Kui mina kasvasin, kanakene).
Siinkohal Raud-Antsu põhimõtted:Programmilistes põhipunktides ollakse seisukohal, et:
– aastasadu õitsenud naiselik-lüüriline regilaul vajab maskuliinse jõu taasliitmist;
– helikeele põhikomponentideks on eesti rahvamuusika ja heavy metal;
– meie mineviku pärand on väärt totaalset evangeliseerimist ja kapitaliseerimist.
Miks just vadja keeli? Arukask vastab: “Vadjamaa on ortodoksi võimu alla jäänud tükk meie maad.
“Muuseas, vadjalased kutsusid (-vad) oma maad ise Maa čeeli. Vadja laulude laulmise traditsioon on Eestis vähemalt 30 aastat pikk. Sellega alustasid folkloorirühmad Leegajus ja Hellero, kes olid omal ajal üsna vastalised. Arukask aga on Paul Ariste tööd tublisti jätkanud ning ei eita mehe mõju, kes aastakümneid korjas Vadjamaalt vanu laule ja lugusid, keelt ja folkloori. Ka endine Setomaa ülembtsootska Paul Hagu laulab hommikusse kalduvatel pidudel ikka mõnda vadja laulu, mida ta seal kuulnud on. Üldse, kõige suuremad vadja rahvaluule kogud asuvad Eestis. Ja lisaks: praegune ansambel Linnud moodustati mõni aeg pärast seda, kui Tartus tegutsev Väike Hellero oli Vadjamaal käinud.
LAPIMAA LÕUNAPOOLSEIM MAAKONNAKESKUS
Östersund on ilmselt kõige lõunapoolsem Rootsi maakonnakeskus, mida Lapimaale võib paigutada. Küllap seetõttu olid rootslastest korraldajad võistluse sedavõrd jaburasse kohta sättinud – ikkagi ainult 650 kilomeetrit Stockholmist, lihtne liikuda.
Östersundi võrdlemine Vene Föderatsiooni Mari vabariigi pealinna Jo?kar-Olaga oli minu meelest Jo?kar-Ola suhtes ebaõiglane. Mari kultuuri näeb sealses tänavapildis rohkem kui saami kultuuri Östersundis, kus ilmub üks rootsikeelne saami ajakiri ja asub lõunasaami muuseum, mis oli nii silmatorkamatu, et eestlaste seltskond seal ei käinudki.
Küll aga võis aru saada, et seal justkui eksisteeriks Jämtlandi vabariik või vähemalt separatistlik liikumine, mis taotleb maakonna eraldumist Rootsi kuningavõimu alt. Selle brändi põhiline rakendus paistis olevat kohaliku identiteediga õlut müüa. Aga oli ka teisi, “Welcome to Estonia” laadi turismipruuke: näiteks mõned hotellid ja ärid olid oma fassaadile vabariigi lipu riputanud. Linna pealt võis selliseid lippe osta, lisaks muud nänni.
Jääb ainult loota, et järgmisel aastal tehakse võistlus veidi rohkem põhja pool, kus saami kultuur on piisavalt elujõuline, et põranda alt välja ronida.
NATUKE NEIDUDEST
Kogu pidulikku sündmust konfereerisid Sofia Jannok ja Mariela Idivuoma, mõlemad Rootsi poole Lapimaalt. Nad olid just sellised, kelle kohta käib joig “olgu või nelikümmend norra neidu, aga ikka pole nad väärt ühtegi saami neidu”, mille laulsid kuulsaks Deanog?tte ja Nuorat paar aastakümmet tagasi (ehk umbes saami rahvustunde tõusu harjal, kui ka need kaks sündisid).
Igatpidi mõistlik. Kui sul on tarvis kedagi, kes suudaks kolme keelega ?ongleerida, vahetades keelt tarvidusel poole lause pealt, vali saamlane. Rootsi poole põhjapoolsemad saamlased on sellega harjunud, sest neil võib igapäevaselt tarvis minna tõesti lisaks oma põhjasaami emakeelele rootsi või norra ja soome keelt.
Muidugi rääkisid Sofia ja Mariela igas keeles veidi erinevat juttu, mitte ei punnitanud teksti iga sõna kõigis kolmes keeles edasi anda (nagu näiteks mõni krampliku kakskeelsuse ajaja võiks üritada).
Märkimisväärset: Ibeeri poolsaarelt olid kohale tulnud kaks meest kitarriga, bask ja galeeg.
EUROVISIOONI HINDAMINE
?üriis vadjalasi esindav liige oli Igor Tõnurist, sest vadjalasi pole enam olemas. Galeeg annab 12 punkti. Tõnurist räägib, et tegu on ajakirjanikuga.Frode Fjellheim annab ühe punkti.
SAAMI MUUSIKA
Raud-Antsu raamatupidaja Eve arvas Kapellskäri-Paldiski laeva peal saami võitu kommenteerides, et nemad olid ainsad, kellel heli vussi ei läinud. Peale selle olla neil kõige mõjusamad kostüümid olnud.
Ja tõesti, Johan Kittile ja Ellen Sara B¿hrile mängis taustaks Östersundi teatri majabänd – küllap oli neil nii mugav. Tulevad kohale, kaks kätt taskus ja piduriided seljas, laulavad proovis oma hääle muusikutega kokku ja pärast sõidavad, samuti kaks kätt taskus, koju. Mugavust osatakse Lapimaal hinnata.
Saami joiutöötluste juures on üsna tavaline allhange – ehk see, et keegi lõuna poolt pärit pillimees või ansambel mängib lihtsalt vana joigamiskunsti tundja häälele põhja ja tausta alla. Näiteks Wimme on koostööd teinud nii rootsi vahva- ja rahvamuusikutega Hedningarnast kui ka soome imemehe Tapani Rinne bändi Rinneradioga.
Igaüks teeb oma asja ja mõnikord saabki päris hea. Aga sama tihti või tihedaminigi saab joiu ühendamisest õhtumaiste muusika?anritega lihtsalt kergesti tarvitatav ja müüdav pakett, mida on muust maailmamuusikast raske eristada. Näiteks Mari Boine, keda mõned aastad tagasi ühel õhtul Guovdageaidnu tundrualevis noore, andeka ja rahvusradikaalse saami joigaja Ingor ?ntte ?ntte Mihkkal Mariella ehk Mariella Gaupiga võistu kirusin. (Tunamullu Mariella võttis ja pani koos sama andeka ja ülbe Lawra Sombyga Norra alustavate bändide konkursi kinni ning troonis mõnda aega edetabelite tipus).
MIKS?
Miks siis lasevad joigajad endale suht tavalisi ja suvalisi muusikataustu teha? Ilmselgelt on asi selles, et peale rikka joiu- ja laulukultuuri on saami rahvamuusikast tõesti vähe pakendatavat võtta. Vanad nõiatrummid on ära põletatud ja uusi tehakse muusikainstrumentidekski muuseumieksponaatide järgi, ja kummalisel kombel pole seal maal isegi parmupilli tuntud. Helipildi kujundamisel võib tarvitada kohalikest instrumentidest põdrakellasid ja -kuljuseid, mida igatahes Transjoiki löökpillimängija trummikomplekti kuulub igasuguse kujuga ja igas suuruses.
Kadunud Nils-Aslak Valkeapää ehk ?illoha mängis veel lisaks linnuhäälte, vee ja muude tundru peal kuuldavate helidega. Ja noh, klassik Johan Turi on sada aastat tagasi rääkinud sellest, kuidas põhjapõdrakasvataja meel igas toas kinni jookseb, kus tuul ei puhu.
Küllap neil lihtsalt pole olnud põhjust või tahtmist tundrute üsna mitmekesisest heliilmast umbsesse kõrtsituppa pilli mängima minna. Ja kui läksidki, oli seal norralane või soomlane või rootslane oma viiuliga ees, mängides lugusid, mille taolisi Raud-Ants, Saba&Sarved, Vägilased ja muud eestimaised regivärsi töötlejad oma lugudesse põimivad.
MINA RIKAS, SINA VAENE. KALTSAKAD LAVAL
Kui inglise keeles ütlesid õhtujuhid oma kaasmaalaste riiete kohta, et neid tarvitatakse ainult üsna pidulikel puhkudel, siis saami keeles sedasama edasi andes süttis laval pisike vaidlus, kus hakati üles lugema inimesi, kes saami rahvariiet iga päev kannavad.
Alati, kui ma mõnel saami üritusel käin, hakkab mul varem või hiljem häbi. Miks? Sest mul pole kunagi kohaseid riideid seljas olnud. Saamlased aga kannavad tähtsamatel pidudel ülikondade-õhtukleitide asemel ikka korralikke rahvariideid. Kalev, põhjapõdranahk, hõbe. Valge siidirätik kaela või naistel suurrätina õlgade ümber. Jalga põhjapõdranahksed kingad, kaunid punutud säärepaelad peal.
Mul on tunne, et saamlased käivadki suurtel pidudel muuhulgas teiste inimeste riideid vaatamas. Nagu eestlased kakssada aastat tagasi. Moe järgi määrad ära, kust keegi pärit on, uhkuse järgi, kes kui rikkast perest on. Paar korda küsiti minult ka, mis maa riided mul seljas on. Tundsin ennast seegi kord oma muinasaegse lõikega lihtsas villases umbkuues kehvasti, sest polnud mingitki rätikut kaela ümber, nahkpükse ega tanksaabastest paremaid jalavarje.
Võitjapaari naispool Ellen Sara oli hõbedat täis riputatud paksemalt kui ükski teine naisterahvas, keda näha oli. Ei ühtki nii suurt ehet, mida võiks setu kuhiksõlega võrrelda, aga pisikesi ehteid võis küll oma kaks kilo kokku tulla.
Aga kas või saalis istunud laplastega võrreldes oli suur jagu lava peal käinud rahvast lihtsalt kaltsakad. Friuuli bänd Arbe Garbe oma tunkedega, meäkeelsed nagu soome või rootsi noored tänava peal ikka, lääneeurooplased selliste riietega, mida saamlased argipäeviti kannavad.
KES OSALESID?
Algul olla olnud rohkem kui 60 laulu 25 keeles. Neist valiti eelsõelumisega demoplaatide põhjal välja 11 laulu 11 keeles. Omakeelse kohaliku lauluvõistluse võitjad pääsesid otse Östersundi. Näiteks:
Anna Murray – gaeli keel (?otimaa).
Johan Kitti & Ellen Sara B¿hr – saami keel (Saamimaa ehk Lapimaa).
Moot – mänksi keel (Mani saar).
Jord – meä keel (Tornio jõe Rootsi kallas).
Selline üritus.