“Neis kirjades pole midagi isiklikku peale stiili”, – nii oleks nende kirjade kohta öelnud Sergei Dovlatov, näib mulle, lubades neid avaldada.
?1975. aastal, märkamatult, justnagu möödaminnes keerati “Sovetskaja Estonija” toimetuses kinni Sergei Dovlatovi hapnikuvoolik?
Pärast seda toimetuskolleegiumi (ajalehe “Sovetskaja Estonija” tometaja sai Kommunistlikust Parteist (need aga KGBst) korralduse toimetuskolleegiumis teravalt hukka mõista Sergei Dovlatovi romaani “Tsoon” käsikiri. Korraldus täideti täpipealt. S. Dovlatov kaotas töökoha. Varsti tuli kirjastusse “Eesti Raamat” korraldus hävitada S. Dovlatovi esimese raamatu ladu. Edasi olnuks Serjo?al Tallinnasse jäämine mõttetu).
Sergei kõndis mööda hiigelsuurt toimetuse koridori, lükates meid kätega eemale, nagu filmides lükkab kuulsus lennujaamas eemale pealetükkivaid reportereid ja sosistas igaühele: “Minge eemale, see võib praegu olla ohtlik”, seejuures ta vaatas otse enda ette, mingisse objektiivi, pillates sõnu ettevaatlikult kõrvale, et mitte kahjustada võtte rangust. Mõni päev pärast seda, kui Sergei sõitis Tallinnast Leningradi, tuli kaart:
“Tere Lilja! Olen viiendat päeva Leningradis. Tegelen remondiga. Kohalikud “pikeevestid” süvenesid olukorda ja kinnitavad, et raamatust on kahju, ühesõnaga – jama. Tööst pole praegu huvitatud. Joycel algab üks jutustus nii: “Ta tuli tagasi mööda seda teed, mida läkski?” Thomas Wolf nimetas üht oma romaani “Koju naasmist pole”. Lühidalt – määramatus.
Ja veel mõni päev hiljem:
“Armas Lilja! Olen Tallinnasse saatnud kümneid kirju. Reageerisite ainult Teie. Ma pole vihane, olen mures, et mu kirjad ei jõudnud kohale.
Hakkasin pisut looma, käima kirjastustes. Inimesed on siin julgemad, küünilisemad. Igaühel on ebameeldivusi kolm korda rohkem kui mul.
Argpükslikku, pugejalikku, kaabaklikku spektaaklit, mida innukalt etendas meie lakeilik toimetuskolleegium, ei unusta ega andesta ma iial. Vaja on aega.
Peamisest aga arutasin ma nii: “Sa unistasid suurest romaanist? Kirjuta see. Vaevalt see sul õnnestub. Kuid katse kirjutada suurt romaani on moraalses suhtes võrdne suure romaaniga.”
Vaat nii uhkelt kõlab mu kreedo!!! Suure (12 aastat) staa?iga kirjandusliku äparduja soovid: Olge terved, kirjutage, kannatage ja uskuge oma südant!”
*
Nii algas meie kirjavahetus, mis lühemate vaheaegadega kestis kolm aastat – 1978. aastani. (1978. aastal sunniti Sergei Dovlatovit emigreeruma USA-sse ja meie kirjavahetus katkes).
Mitte kaua enne ookeani taha sõitu, Leningradis, viis Sergei mind külla oma tuttavatele – kunstnikele. Tohutud – nagu ateljeele loomulik – aknad olid ootamatult kaetud siidrulooga, sellele tikitud arglike ja rammusate mitmevärviliste faasanitega.
Sergei ütles: “Ära sõita ei tohi. Iga meie liigutus siin, väikseimgi, kasvõi sõrm jalal (mingi nähtava aususe jaoks tõmbas ta jala laua alt välja, pererahvaski kummardus ja vaatas samuti saabast) kajab mürinal Läänes vastu. Aga mida me ka Läänes teeks, kuidas ka ei lärmaks, ei tõsta see siin sosinatki!”
*
Sergeid kuulati kui haiget last, kes tüütult kordab oma “juua, juua, juua”. Me väljusime bojaarlikust söögisaalist, lähema nurga peal viinabaaris – pöördudes seina poole ja lugedes peenraha -, jõi Sergei ära pool klaasi portveini, aga mind oli otsustatud
toita ning mina nõustusin, kirudes oma igavest aplust. Poolpimedas keldrisaalis liiguti kandikutega ning mina, küünitades koti poole, pomisesin mingeid lõbusaid tänusõnu ja sain Sergeilt kohe: “Lõpetage! Mitte ainult niimoodi!”
Kuid ise ta sööma ei hakanud, teist 67 kopikat komplekslõuna jaoks tal polnud.
*
Õhtul sõitsime trollibussis koju Dovlatovi juurde. Vabanes koht. Sergei pakkus mulle istet. Ma palusin: istuge parem teie, muidu on võimatu kogu aeg langetatud päi rääkida.
“Teile ei meeldi minu kasv,” vastas tema, “aga üks meie kuulus kaasaegne, Aleksandr Ku?nir, ütles mulle hiljuti: kui mina, Serjo?a, oleksin säärane pikk ja ilus, tunduksid kõik teie mured mulle lastemänguna.”
*
Aga siis, 1975-76:
“Kallis Lilja! Tänan tähelepanu ja sõpruse eest. Uudiseid on vähe. Tööle ei võeta. Esimesi töötasusid on oodata septembris. Seevastu kirjutan palju, meeleheiteni. Kirjutasin kättemaksuhimulise jutustuse ajakirjanikest “Pikad mehed”. Lõpetan romaani kolmandat osa. No ja nukunäidendi valeliku pealkirjaga “Ma ei taha olla kuulus”. See seisab kolmes kohas. Tagasi antud veel pole. Ma ei suuda end pidada ning mitte kirjutada Teile selle lõpulaulu.
Siinkohal, Dovlatovit katkestades, luban endale kõrvalepõike 2002. aastasse. Kui meeldiv on veerand sajandit hiljem meenutada endale ja teistele, et kirjandusel puudub aegumistähtaeg. Näidend, nagu kirjas öeldud, saadeti tõesti kolme teatrisse, ja mitte üks neist pole seda tagastanud ei autorile ega ka – autori surma tõttu – tema omastele.
*
Siin tuleb selgitada: nõukogude ajal polnud kaugeltki kõigil kunstikirjastustel ja tavalistel kultuuriasutustel õigust mitte retsenseerida ja mitte tagastada käsikirju. Vastupidi, enamik neist oli kohustatud tähelepanelikult ja hoolikalt suhtuma töötavate masside teostesse, aga nimelt – tagastama saadetud teosed umbes taoliste heatahtlike kaaskirjadega:
“Austatud Imjarek! Suure rahuldustundega lugesime Teie luuletusi (jutustust, romaani, näidendit, olukirjeldust jne.), paljugi meeldis ja võlus, eriti erutas Teie heatahtlik suhtumine hobustesse (inimestesse, korstnapühkijatesse, naistesse, rahuüritusse, planeedi haljastamisse jne.), liigutasid sü?ee ja stiil (teema, maailmavaade, kompositsioon, värsimeisterlikkus jne.), kuid kahjuks peame Teile Teie suurepärase teose tagastama, kuna meie portfellis on juba asi, mis on väga lähedane Teie teemale, (stiilile, kompositsioonile, esitusele), aga ka seetõttu, et meie ajakiri (meie teater, meie kirjastus) on täiesti kindlustatud materjalidega lähemaks kümneks aastaks. Teil soovitame õppida Pu?kinilt ja teistelt meie väärtuslikelt ja ammendamatutelt klassikutelt. Kannatamatult ootame Teie uusi teoseid, sügava austuse ja tänutundega selle eest, et Te pöördusite just meie kirjastusse(meie loomingulisse kollektiivi jne jne.)?”
Mida õrnem oli selline kaaskiri, seda vähem oli autoril lootust kunagi kirjastada oma raamatut või lavastada oma teost.
*
Kui aga vastust polnud, oli lubatud unistada. Tõepoolest, ühel juhul miljonist tuli hoopis teistsugune vastus – toorevõitu ja terav:
“Austatud Imjarek! Saime Teie käsikirja. Ta tundus meile venitatuna ja igavana. Peategelaste karakterid on udused ja avamata. Kompositsioon lonkab ja lõpus lausa kukub külili. Stiil on armetu. Idee haletsusväärne. Mõte tobe. Kuid seoses materjali puudusega ja huvi tõttu teema vastu otsustasime avaldada Teie teose tingimusel, et Te lähemal ajal teete komöödia ümber tragöödiaks (vodevillist ooperiks, romaani novelliks, pruudist vanaeide, pöörmeseadjast vabrikudirektori, balleriinist kuduja), kirjutate kõik värssides, luuletused tehke ümber tootmisproosaks?”
Mida jõhkramad ja solvavamad olid märkused, seda enam oli lootust edasiseks avaldamiseks või vähemalt pikaajalisteks läbirääkimisteks, mis toetasid autori loomingulisi ambitsioone.
Selles ammuses kirjas asus Sergei Dovlatov justnagu nõukogude autori meeldivas seisus – käsikirja talle veel tagastatud polnud, järelikult võis ta teoreetiliselt arvestada jõhkravõitu ettepanekuga?
Siis, arvan, ei saanudki Sergei teatritelt mingeid teateid. Ja mitte kellelegi oma sõpradest, peale minu, kõige järgi otsustades näidendi lõpulaulu ümber ei trükkinud, võibolla ei näidanud ta oma kaaslastele seda asja üldse, aga Ameerikas unustas kogu asja täiesti, nagu veel paljusid asju, mis ta Liidus oli kirjutanud?
*
Ja siis veerand sajandit hiljem, 2002. aastal, hakati Pihkva nukuteatris korrastama arhiive ja leiti juhuslikult säilinud kaust pealkirjaga: “Sergei Dovlatov. Inimene, keda polnud. Nukunäidend.1975. aasta”. Sergei Dovlatov on klassik ja keegi ei tahtnud enam uskuda, et niisama, tolmuses arhiivis, vedeleb tema näidendi vastuseta jäänud, veelgi enam, läbi lugemata käsikiri. Mitte eriti edule lootes hakkasid teatri töötajad otsima tõendeid oma leiu ehtsuse kohta. Tekstianalüüs võimaldas tunnistada selle pärinevust Dovlatovi sulest, puudus ainult veel mingi lõplik argument, mingi viimne fakt, et õnnelik leid avaldada. Töötanud läbi kõik allikad, pöörduti lõpuks kogumiku “Vähetuntud Dovlatov” poole, mis anti välja 1995. aastal Sankt-Peterburis ajakirja “Zvezda” poolt. Seal, rubriigis “Sõbrad Dovlatovist” trükiti ära minu novell ja tsiteeriti tervikuna lõpulaulu nukunäidendist.
Võrreldes käsikirja ja Dovlatovi kirja minule, veendusid teater ja kõik asjast huvitatud isikud, et Pihkvas leitud näidend “Inimene, keda polnud” on seesama nukunäidend “Ma ei taha olla kuulus”, millest teatab mulle Dovlatov. Laulud käsikirjas ja kirjas langevad täpipealt kokku.
Kas on vaja lisada, et Pihkva teater võttis näidendi oma kavva, millest ruttu ja austusega teatas Dovlatovi lesele Jelenale?
*
Seni aga jätkub Dovlatovi kiri:
Loome ja peame vastu. Peab olema uhke selle üle, et sind peetakse vääriliseks kannatama oma vaadete pärast ja selle andesähvatuse eest, millega sind on premeerinud Jumal?
*
1976-77:
“Armas Lilja! Sain Teie ebaintelligentse kirja. Algab see sõnadega “?olen gripis ja nii kirjutangi”.
Olge sagedamini haige, kui te selline olete (“teie” on väikese tähega), kui see kord stimuleerib meie kirjavahetust. Ma arvan, et paha poleks vasakpoolne halvatus. Aga võib olete Teie vasakukäeline? Siis parempoolne. Töötan “Kostjoris”, kus ametlikult olen ainus korralik inimene. Minu peatoimetaja (merekirjanik Slava Saharnov) teatas avalikult ja tõestatult, et delfiinid on inimestest paremad ja tähtsamad. Rääkimata juba Loch Nessi koletisest? On ka teisi. On vanatüdruk (Teie talle ei meeldiks), kes mulle toimetuse nõukogus etteheiteid tehes ütles: “Tema juures käivad inimesed!” Siis ma vaidlesin vastu: “Kes peaks siis käima, täid või?” Ta solvus ja otsustas õiglaselt, et ma kutsusin teda täiks. Leningradist sõidavad kõik kusagile. Kõik, peale alkohoolikute. See peegeldub minu elustiilis. Ma joon väga palju viina ja veini. Mul on kõik hästi. Minu elu suurim ebameeldivus on – Anna Karenina surm.
*
“Armas Lilja! Teated Teist sünge elu taustal on nii ootamatud oma veidra napakusega.
Olen ebatavaliselt töökas, sünge, kaine. Töötan endiselt “Kostjoris”, kuid pole veel ikka vormistatud. Väkeseid retsensioone olen avaldanud kõikjal neli tükki. “Slonis” (Aurora” nr. 10) – väike sitapeast jutupuhuja. Mis puutub tõsistesse teostesse, siis Viljam Fedorovit? Kozlov, praegune toim. “Auroras” reageeris neile ühetähenduslikult ja mehiselt. Ta viskas füüsiliselt üheksa minu jutustust solgipange! Vannun, see on tõsi. Lohutan end sellega, et samasse lendas Sosnora romaan Katariina Teisest (652 lk.) Alkoholiga olen lõpetanud. Teile olen valmis tegema erandi. Kas pole tarvis midagi Leningradist?Teil oleks vaja siia sõita! Siin on Ermitaa?, teate või?”
*
Sergei kirjutas, et kokku on saada vaja kohe. Ma sõitsin. Sergei kordas, et ma olen ebaviisakas inimene ja kui ma juba tulin vaid üheks päevaks, korraldame kohe tõelise kunstipeo, ostame söögid ja sõidame Andrei Arjevi (praegune ajakirja Svezda peatoimetaja) suvilasse, istume aasal – “Eine murul”.
Korteris lebasid rohelised võileivad, smaragdrohelised, küütlevad, nende katet nimetati rokforiks, nii kinnitasid vähemalt eilsed külalised, kes tõidki selle rohelise löga, määrisid seda leibadele, kuid ise keeldusid kategooriliselt neid võileibu söömast.
“Seda parem,” andis Sergei Leenale peaga märku, “seda parem. Nüüd pole ka rohtu vaja välja mõelda”.
Sõitsime kaua elektrirongiga, õlu loksus piimanõus, Sergei istus kummardunult akna poole, koputas sellele, toetus otsaesisega klaasile.
*
Sergei ulatas mulle “Nähtamatu raamatu” käsikirja. Seal olid mõned lõigud minu isast, Sergei palus need alla kriipsutada, kui need näivad mulle solvavatena.
“Ma läksin Grigori Mihhailovit? Skulski poole. Endine kosmopoliit, eesti kirjanduse veteran võis anda kasulikku nõu.”
Grigori Mihhailovit? ütles: “Teil on tarvis kahetseda.”
-“Mida?”
-“See pole oluline. Peamine on – midagi kahetseda. Midagi tunnistada. Te pole ju teab mis ingel.”
-“Ma pole üldse ingel.”
-“No siis kahetsegegi. Igaühel on mida kahetseda.”
-“Ma ei tunne end süüdi.”
-“Kas te suitsetate?”
-“Suitsetan küll, aga mis siis?”
-“Sellest piisab. Suitsetamine on kahjulik, kergemeelne harjumus. Olete nõus? Vat siis kirjutagegi. Kahetsege uduses, mõistatuslikus vormis?”
Nii näeb jutuajamine välja praegu, lõplikus redaktsioonis. Aga siis, 1977. aasta käsikirjas rääkis isa: -“Peab minema otse Käbini juurde. KP esimese sekretäri. Ta on rumal inimene, kuid hea?”
Paari aasta pärast kõlasid need sõnad “Svobodas”, kus loeti ette “Nähtamatut raamatut”. Veider: algul tuli muretseda sellepärast, et isa nimetas EKP KK esimest sekretäri rumalaks, aga hiljem – perestroika tulekuga – selle pärast, et nimetas teda heaks. Lõpuks muutus see üldse tähtsusetuks. Dovlatov kirjutas uue dialoogi, mis peaaegu ei vanane.
*
Kuid elektrirongis. Veel olid elus ehtsad kõnelused isaga, nende jalutuskäigud mööda Toompead (mitte et Sergei kuidagi eraldi ja lüüriliselt neid oleks esile tõstnud. “Mõistate, Lilja, kõik kukkus välja suurepäraselt. Läheme kiirustamata mööda Toompead, kaks kirjanikku, vestleme, loomulikult kirjandusest: T?ehhov, Joyce? Ja äkki, kujutage ette, tuleb põõsastest säherdune pundunud mikroob, täielik jälkus ja – minu juurde: “Serjo?a, mis sa ei hakkagi pead parandama?!”
Häbi. Võimatu on olla kirjanik väikeses linnas ja nii edasi), ja elus oli see kohutav päev pärast toimetuskolleegiumi, kui nad isaga kaalusid lõputult lootusetuid pääsemisvariante?
*
“Armas Lilja! Sain Teie tühise kirjakese. Tänan. Aga nüüd lubage öelda Teile teravus. Kaks aastat oleme me kirjavahetuses. Te vastate mulle suvaliselt. See tähendab, et sõltuvalt mõnedest kosmeetilistest põhjustest. Ma tunnen puudust Tallinna sidemeist ja pean neid kalliks. Minu eluviis välistab kirjavahetuse umbse hingamise rütmis. See tähendab, et me kas sõbrustame (pioneeritermin, andestage) või mitte.
Mis puutub luuletustesse. Poeesia on inimliku kannatamise vorm. Mitte kurvameelsuse, melanhoolia, flegmooni, vaid just kannatamise. Ja mitte ilusas elegantses mõttes, vaid füüsilise valu tasandil. Nagu hoobist suuskadega pähe. Ehk on kaks võimalust: paha elu – head luuletused. Mitte: hea elu, aga luuletused on veel paremad. Jumal ei anna inimesele mitte poeetilist talenti (need oleksid niinimetatud kirjanduslikud võimed), vaid halva elu ande. Ei saa vastu molu, luuletusi ei tule. Vaid inimene saab raamatute autoriks: “Headuse nurgapoolitaja”, “Süda peopesal”, Päike peopesal”, “Kajakad lendavad horisondi poole”, “Juhi mind, Venemaa”, “Vihm sajab rombikujuliselt”, “Kaamel vaatab lõunasse” jne.
Ärge vihastuge.
Minu tagakiusaja “Kostjoris” madaldas end taas. Teatas kõneluses muude argumentide hulgas: “Tal pole kogemust.”
Korrake kõvasti.
Aga Pu?kini mägedes kuulsin, kuidas tüdruk karjus torusse: “Alka, siin pole üldse mehi. Paljud naised sõidavad ära, jäädeski puhkuseta?” Ja viimane. Sõprus poiste ja tüdrukute vahel, sõprus, aga mitte kuramaa?, on suur haruldus. Meie kõrges eas – seda enam. Ärge jätke mind ilma sellest lõbust. Sõitke Leningradi. Elage meil halbades tingimustes.”
*
“Tere, armas Lilja! Mis, kas hirmutasin Teid oma solvangutega??
Dostojevski fraas, mis on nalja teinud kolmele ajakirjanike põlvkonnale – täht-tähelt. Mitte “hinge sunnitöö”, üksindus ja sarnased elegantsed piinad, vaid reaalne lurr.
Ärge ainult arvake, et jutus “halvast elust” pidasin silmas finantsilist jõuetust. Selle koha pealt elame kõik ühtemoodi. Pluss-miinus kuus kotletti ei oma tähtsust. Jutt käis kodanikukäitumisest, optimismist, pimedusest ja rumalusest.
Kuid? kõigest sellest me veel räägime.
Minu asjad on? kuidas seda öelda. Kujutage ette inimest, kes röövis hoiukassat. Ning pole veel vahele jäänud. Seega on tema asjad justkui hästi. Vaat minuga on niisugune lugu.
Suudlen Teid ja armastan.”
*
Veel Tallinnas. Telefonihelin hilja õhtul: “Üldse oleks tulnud helistada öösel, kuid ma ei pidanud vastu. Terve päeva lugesin oma raamatu veerge. Üks kord hakkasin naerma ja kaks korda nutma?
Hiljem kohtusime linnas, Võidu väljakul. “Minu ümber toimub midagi kummalist. Mul soovitatakse vähem lobiseda. Kuid, – ringi vaadates ning kätt sirutades nagu
mälestussammas, – ma tulin siia ilma, ET RÄÄKIDA!
*
“Kallis Lilja! Vabandage vaikimise pärast?
Lõin konspiratiivse mõistukõne. Teie jaoks. Muinasjutt helesinisest ripsloomast Elas-oli kunstnik Dolmatsio. Närviline ja mossis. Igavesti rahulolematu. Tsaar kutsus ta vastuvõtule ja ütles: “Joonista mulle midagi.”
-“Mida nimelt?”
-Kõike, mida iganes.”
-“Ei saa aru.”
-“Kõike, mida tahad. Jõe, päikese, maja, lilled, lehma?mida aga soovid.. Peale helesinise ripslooma. “
-“Hästi,” ütles Dolmatsio. Ning kadus oma ateljeesse. Läks mööda terve aasta. Talle tuldi järele.
-“Kas pilt on valmis?”
-“Ei.”
-“Kuid miks?” karjus tsaar.
-“Ma muudkui mõtlen helesinisest ripsloomast,” vastas kunstnik, “ainult temast, temast, temast, temast? Ilma ripsloomata on maailmapilt valelik. Kõik vajub kokku. Ma sülitan niisuguse kunsti peale? (Edasi tuleb ebatsensuurne sõim).
*
Tallinn – see oligi esimene, tõeline emigratsioon. Pidev valelikkuse kõrvalmaitse ja palju väikeseid mugavusi, millest oli võimatu ära ütelda. Juhuslikud inimesed, kuid mitte nagu juhtub kommunalkades või rongikupeedes, vaid pilguga, mis sulgeb kõik nööbid, välja arenemata ?estiga. Topograafiline meeleheide. Vabatahtlik ebaproportsionaalsus. Ja kõige peamine – pead meeldima.
*
Viimased kirjad:
“Armas Lilja! Kirjutan Teile harva ja lapidaarselt. Asi on selles, et minu kirjade vastu tunnevad huvi erinevad inimesed. Tunne on nagu loetaks neid üle õla. Sellele vaatamata: a. Olen elus. b. Kirjutan. c. Rohkesti ja maitsetult. d. Olen laialt tuntud tundmatute kirjanike seas. e. Joon palju (välja arvatud võõraste arvel). g. Tutvusin telediktoriga, kes on kindel, et on olemas iseseisev ameerika keel. Sarnaneb ungari keelega. h. Loen vapustavaid raamatuid?jne. Kas olen Teile teatanud oma uue pseudonüümi: Mihhail Jurjevit? VERMUTOV. Minu naine koos tütre Katjaga sõidab ära. See on juba teine minu naistest, kes jätab maha imedemaa. Näib, et ma olen selline, et nad jooksevad-jooksevad minema ja peatuda ei saa? Uskuge, Lilja, Te veel tunnete minu üle uhkust. Kõik läheb selles suunas”.
*
“Teie kiri jõudis õnnelikult kohale. Loodan, et kohale jõuavad ka järgmised. Olgugi, et post töötab kehvasti. Välismaine veel halvemini. Mis parata?
See, et töölt minema kihutati, on suurepärane. Mis tööline ma vanas eas olen? Seon end selle asjaga. Palgaprobleeme mul pole. On alkoholismi probleem. Minu võlad on joomise tagajärg. Ilma snapsita kulutan enda peale 25 rubla kuus. Mitte rohkem. On mingid haltuurad. Mingid panderollid?
On nelisada sõpra ja seltsimeest?
Sündmused arenevad nii kiiresti, et mõelda palkadest, kaloritest, poolsaabastest on meeletus.
Väga tahaks Tallinnasse. Pidevalt miski segab. Valmistasin Teie jaoks mõned suurepärased lood.
Raamatu puhul soovin õnne. See, et teid avaldati, on minu jaoks suur rõõm?
*
Lilja! Ma olen küll suur naljamees, kuid mu hing on sügavalt pateetiline.
Iga armastusväärne ?est erutab mind hirmsasti. Sellega ma ka piirdun.
Aitäh kõige eest. Heade sõnade ja kutse eest. Pean kõik meeles?
Ja kui elu – on kogemuse põhjal hea ja kurja tee väljaselgitamine, siis olen ma kusagile ka jõudnud. Arvan, et mitte lõhkise künani. Ehkki tüsenen, hallinen, hambad kukuvad välja – helesinised, roosad, bee??
Meie kirjad on üldiselt sisutud.
Nad on üksnes sõbralikkuse signaalid. Katse säilitada suhete temperatuuri järgmise kohtumiseni.
*
Armas Lilja! Meie kirjavahetuses on T?ehhovi dramaturgia varjundit. Toimub midagi tähtsat, meie aga vahetame repliike, nagu kaks ajakirjandustoimetuses osalejat.
Tahaks lõpetada võimsalt, epohhiloovalt, saatuslikult. Nagu elu üldistavalt kokku võtta. Lilja! Kõik on – tolm, kõdu, sebimine, nagu väljendas üks tolliametnik, vaadates lahkunud sõbrabibliofiili antikvaarseid raamatuid?”
* * *
August 2007|: 17 aastat Dovlatovist.
Sergei Dovlatovi aega tema kodumaal – Venes – meenutab kõige enam vast surutis. Teda lihtsalt ei avaldatud Nõukogude Liidus. Tõsi, ilmusid tema artiklikesed ehk ka retsensioonid, ent mitte tema jutustused ja romaanid. Hea küll, Eesti NSV-s jõuti üks kord katsetada: pandi kokku Sergei raamat “Tsoon”, jõuti see isegi trükikojas ära laduda? ent siis raksatas julgeolekust pikne puusse. Raamatu trükkimine keelati ja valmislaotud materjalid hävitati. Dovlatovile jättis see kõik loomulikult tugeva jälje.
Tõsi on, et ka täieliku heaolu perioodid heaoluühiskondades sünnitavad harva suuri kirjanikke, kirjandus tugevneb vastupanus, hirmudest jagusaamises, oma missiooni tunnetamises?
Nõukogude võim kartis alati andekaid inimesi ja, lähtudes instrumentidest, mis olid ühel või teisel ajal lubatud, püüdis neist inimestest lahti saada.
On kirjanikke, keda meenutatakse iga päev? Mälus ujub esile mingi veider episood, mis tõstab tuju, või tuleb meelde fraas, mis aitab tingimustega toime tulla, ehk nõuanne või õpetus, mis ei vanane. Sergei Dovlatov oma kireva eluga on just selline inimene.
Dovlatov sündis 3. septembril 1941 Ufas, Ba?kiirias ja suri 24. augustil New Yorgis. Ta pärines Leningradi blokaadi eest Ufasse evakueeritud teatritöötajate perest (isa oli lavastaja Donat Met?ok, ema näitleja Nora Dovlatova). Kogu ülejäänud elu kuni Nõukogude Liidust väljasaatmiseni 1978. aastal elas toonases Leningradis, välja arvatud paar lühemat vaheaega: armeeteenistus Komis (1962-65) ning töö Tallinna ajalehes Sovetskaja Estonia (1972-75). Eestiga on seotud mitmed tema kirjatööd.
Väljasaadetuna USA-sse oli ta vene emigrantide lehe “Novõi amerikanets” peatoimetaja (1980-83) peale sealt lahkumist sage esineja venekeelses Vabaduse raadios. Tööst lehes “Novõi amerikanets” on ta ka raamatu avaldanud.
Dovlatov hakkas kirjutama küllaltki vara, esimesed luuletused ja artiklid ilmusid keskkooli ajal, muuhulgas oli ta ka lootustandev joonistaja (hiljem, emigratsioonis illustreeris nii oma sõprade kui ka enda teoseid). Piiteris elades kirjutas küllalt sageli kirjandusajakirja Neva (see väljaanne ilmub tänaseni), noorteajakirja Junost ja satiiriväljaandesse Krokodill. Tõsi, neis avaldas ta kirjanduskriitikat ja artikleid – nagu öeldud, ta enda proosa trükkimine Venemaal jäigi tal nägemata.
Kirjandusteadlased on korduvalt üritanud paika panna Dovlatovi stiili ja kirjanduslikku meetodit. Enamasti jäädakse pidama iseloomustuse “teatraalne realism” juurde. Aga tuntud vene filosoof ja kriitik Losejev kirjutas kunagi väljaandes “Russkaja mõsl” (august 1990) koguni, et Dovlatovi kirjanduslikud tegelased (tema tuttavad, sõbrad jne) on elavamad kui samad tegelased päriselus.
Võib-olla seepärast, et nii lugejate kui oma tegelastega on ta pidevas dialoogis. Veelgi enam – Dovlatovi kirjandus ongi dialoog. Dovlatov on saanud viimastel aastatel tähtsaks ka eestlaste jaoks. Kauaks ajaks jäi ainsaks Serjoga raamatuks 90ndate keskel kirjastuses Kupar välja antud “Kompromiss”, ent praeguseks on situatsioon hoopis teine: kirjastuse Tänapäev eestvõttel oleme eestindatuna lugenud paljusid Dovlatovi raamatuid. Huvitaval kombel on Eestis tehtud Sergei Dovlatovist ka dokkfilm ja avatud Kalamajas isegi tema mälestustahvel. Nii ei saa kuidagi öelda, et Sergei meid ükskõikseks jätaks. Ehkki ta ise kirjutas kord: “Eestlase liikumatus meenutab tankitõrje miini liikumatust”.
Juku-Kalle Raid
* * *
KIHLVEDU KALAMARJAGA
Ajalehes “Sovetskaja Estonija” sõlmis Sergei Dovlatov kolleegidega alatihti kõikvõimalikke kihlvedusid. Oli selline mäng: püüda oma artiklisse sokutada mõni idiootne fraas nii, et tsensor seda maha ei kriipsutaks. Mina otsustasin kihlveoks pista retsensiooni sõnad: “Vaenlased ju laimavad”. See väljend on kindlasti meeles kõigil neil, kes lugesid parteilist pressi, kus edukat liikumist kommunismi poole segasid ainult Nõukogude Liitu laimavad vaenlased. Ometi kaotati see kirveväljend 70ndate aastate keskpaiku ning seejärel seda enam kasutada ei tohtinud. Kuid mina kavaldasin, kirjutades: “hüüetega “Vaenlased ju laimavad!” on oponentidega võidelda mõttetu!” Ja läbi läks.
Sergei kaotas kihlveo ja pidi mind kutsuma Ajakirjandusmaja baari. Meie baari gastronoomilised püüdlused ulatusid kümnekopikalisest kiluga võileivast 18-kopikalise vorstivõileivani. Kuid meie kihlveopäeval toodi baari ootamatult tohutu kandik punase kalamarjaga võileibu – hind üks rubla. Serjo?a vaatas mind ja ütles: “Noh, Skulskaja, mul on huvitav, kes teis nüüd võidab – väikekodanlane või poeet?!”
Ütlesin solvunult, et loomulikult väikekodanlane, kes vajab võileiba kalamarjaga. Kalamari osteti kiiresti ära, kuid Serjo?a uuris mind veel mõnda aega mõnevõrra hämmeldunult – tema kui häbeliku, kohmetu, end pidevalt kõrvalt vaatava inimese jaoks olid sellised otsekohesed käigud ootamatud?