Eesti inimestele oli Teine maailmasõda tihti valikute küsimus. Valikud olid aga sageli sellised nagu nad olid – valida tuli halva ja veel halvema vahel. Lisaks häda- ja sundvalikutele ei olnud vähetähtis juhuste osa. Segastel aegadel võibki inimese jaoks juhustel olla tema edasisele saatusele määrav roll. Missugused olid siis need valikud ja juhused, mis eesti meeste ette kerkisid aastatel 1941-1945. Räägime ainult nendest Eesti meestest, kes sattusid Punaarmee poolele, sest saksa ja soome mundris sõdinud meeste motiividest on kirjutatud juba palju.
Ükski arutelu ei ole nii mõjus, kui puuduvad konkreetsed elulood. Isegi ühe perekonna kahe poja saatused võisid olla väga erinevad, sest peale valikute määras saatuse eestlaste jaoks kahjuks ka suur juhus. Kärdla kalevivabriku töölise Karl Hammelmanni kaks poega Karl (sündinud 1914) ja Heino (sündinud 1924) osalesid sõjas erinevatel pooltel, ei olnud nad nats ega kommunist.
KARLI LUGU
Vanem vend Karl teenis Eesti Vabariigi ajal aega Kalevi üksikpataljonis raskekuulipilduja 1. numbrina. Pärast sõja algust natsliku Saksamaa ja kommunistliku NLiidu vahel sai Tallinnas elanud ja töötanud Karl mobilisatsioonikäsu. Tallinna sadamast viis laevatee Leningradi ja sealt edasi Siberi suunas Sverdlovski oblastisse tööpataljoni. Orjatöö, nälg ja talumatu külm tapsid kommunistidele ebausaldusväärseid eestlasi nagu kärbseid, karmimatel päevadel üle 70 mehe päevas. Mõnedel meestel sai sellest villand. Ka Karl hakkas kord politrukile vastu. Otsus oli tavaline – vastuhaku eest mahalaskmine. Öösel veoauto lahtises kastis mahalaskmisele viidud Karlil õnnestus koos kaaslasega põgeneda. Juhtus ime ja paar kuud Siberi raudteel seigelnud sõbrad said teada punase rahvus väeosa moodustamisest. Nii sai Karlist 7. laskurdiviisi võitleja.
1942. aasta lõpul saadeti eestlastest moodustatud laskurkorpus mõttetutesse tapatalgutesse Velikije Luki all. Seal juhtus Karliga kummaline lugu. 29. detsembril 1942 lõhkes Karli kuulipilduja kõrval saksa kahuri mürsk, kaks kaaslast said surma. Raskelt haavatud Karl hüüdis sanitari, kuid kedagi appi ei tulnud. Karli verekaotus oli suur. Kui pimedaks läks, tulid Karli hõikeid kuulnud sakslased ja tirisid haavatu oma punkrisse. Nad sidusid Karli haava kinni, andsid kärakat rohuks ja saatsid Karli “omade” juurde tagasi. Õnneks oskas Karl hästi ka saksa keelt. Oma väeosa positsioonidele tagasi roomanud Karl seletas oma haavatasaamist ja kaaslaste langemist, kuid üle rindejoone toimunud haavasidumisest muidugi ei kõssanudki. Karli juttu kuulis ka politruk. Punaarmeelase suurim vaenlane ja muidusööja politruk küsis aga Karlilt kahtlevalt: “Kuidas sina ainsana ellu jäid ja teised surma said?” Punaarmees võis “kahtlane ellujäämine” olla väga tõsiseks põhjuseks politrukile, kes selle eest tribunali ja mahalaskmise kaela väänas. Selliseid lugusid juhtus Punaarmees sõja ajal, mida kommunistid kutsuvad Suureks Isamaasõjaks kümneid ja kümneid tuhandeid. Karlile naeratas taas õnn, sest politruki kahtlustusi juhtus kuulama ka polgukomandör, mõistlik mees, kes käskis Karli mahalaskmise asemel kiiresti välihospitali viia. Kõik see juhtus alles pärast vihast vaidlust politrukiga. Kui Karl ravilt tagasi jõudis, teatasid tribunali saatmisest kuulnud kaaslased esimesena head uudist:”Tead, Karl, head uudist! See politruk sai kohe järgmise rünnaku ajal surma ja praeb end praegu põrgus.”
Enne lahinguid Eesti pinnal, taheti Karli komparteisse värvata, kuid ta saatis värbajad pikalt:”Pole minu partei!” Sinimägedelt ja Alutaguse soodest taganevaid Saksa armee Eesti üksusi jälitades, tuli Karlil osaleda 354. laskurpolgu koosseisus ka kõige traagilisemas vennatapulahingus Porkuni juures, kus Punaarmee mundris eesti mehed raskerelvadeta jäänud taganevaid saksa mundris eesti mehi tankide ja suurtükkide tulega armutult nottisid. Jätame siinkohal Karli loo lõpuni jutustamata ja vaatame tema noorema venna Heino lugu.
HEINO LUGU
Pärast sakslaste tulekut Hiiumaale ja sealt Punaarmee üksuste väljalöömist, astus Heino Kärdla Omakaitsesse. Nagu ta ise põhjendas – kommunistid olid hävitanud mõttetult Kärdla kalevivabriku, linna rahva peamise toitja. 1942. aasta kevadel astus Heino Eesti Leegioni ja sõit viis Poola väikelinna Debicasse väljaõppele. Parimatest moodustati pataljon “Narva”, kes Lääne-Euroopa rahvastest koosnenud SS-diviisi Wiking koosseisus võitles lõunarindel Ukrainas. Nii kummaline kui ka see ei ole, aga nagu vend Karl Punaarmees, oli Heino Saksa armees samuti raskekuulipilduja 1. number. Heino tuli tervena välja kurikuulsast Irdõni metsalahingust ja pääses välja ka T?erkassõ piiramisrõngast. Järgnesid kaitselahingud Narva all ja Sinimägedes. Taganedes lagunes Narva pataljon väikesteks üksusteks. Heino tuli koos kaaslastega 22. septembri hommikul 1944 Ambla soo serval metsast välja, et uurida ümbruskonda. Neid märkasid sealsamas peatunud punaarmee Eesti laskurkorpuse mehed, kes tegid ettepaneku relvad maha panna ja end vangi anda. Heino koos kaaslastega leidis, et pole mõtet end tappa lasta ja nii otsustati alla anda. Neid võttis vangi majori auastmes mees.
KAKS VAENLAST JA VENDA
Korraga kuulis Heino, kuidas keegi hüüdis eesti keeles;”Poiss, mis kurat sina siin teed?” Hüüdjaks oli lihane vennas Karl!
Sealsamas tegi punaarmee major Heinole ettepaneku saksa munder minema visata ja punaarmee mundris edasi minna sakslast puruks sõdimised sõditud. Major lubas Karlile, et ainus mis ta venna heaks teha saab on et teda ei saadeta Siberisse, vaid jäetakse sõjavangina Eestisse. Major pidas oma sõna või juhtus see nii, aga Heino ehitas Kohtla-Järvel keemiakombinaati. Pärast töötas ta Maardus elektrijaamas.
Vend Karl pidi jätkama võitlusi Muhu- ja Saaremaal ning Kuramaal. Lahingutes Läti pinnal sai ta raskelt haavata ning lõpetas sõja haiglas. Kui ta sealt välja sai, algas punase laskurkorpuse jalgsimarss koju. Kõik oma autasud – ordenid ja medalid, müüs Karl enne venelastele maha, sest need ei saanud koju minna, kui aumärke rinnas ei olnud. Pärast sõda, 1946.aastal, ei antud Karlile kodusaarele elamisluba – piiritsoon ja vend saksa sõjaväes teeninud.
PUNAARMEE MOBILISATSIOONID
Saksamaa kallaletung NLiidule 22. juuni 1941 varahommikul lõi segi kõik Stalini plaanid, kelle ettevalmistused ise alustada suurt vabastusretke Euroopasse olid samuti jõudnud kõige viimasesse staadiumi. Sõjaajaloolased imestavad siiani kummalise fakti üle, et üldmobilisatsioon kuulutati NLiidus välja alles järgmiseks päevaks – 23. juuniks! Oletatakse, et see kuupäev mobilisatsiooni alustamiseks oli planeeritud märksa varem ja seda ei hakatud enam muutma. Siiani ei ole aga leitud dokumente selle väite tõestuseks. Eesti territooriumil viidi üldmobilisatsioon läbi vaid osaliselt, hobuste ja mootorsõidukite mobilisatsioonina. Kutsealuste ja reservväelaste kutsumine Punaarmeesse on teema, mis vajab veel põhjalikumat uurimist. Igal juhul toimus see Eestis mitmes järgus, juhuslikult ja paljuski siinse Balti laevastiku ning sõjaväe juhtkonna initsiatiivil ja ka hetkevajadusi arvestades tihti hädasunnil.
Punaarmee mobilisatsiooni alla käivateks kuulutati NLiidus 1905.-1918. aastakäigu sõjaväekohuslased. Alles juuli alguses hakati Eestis esimesi mehi Punaarmeesse võtma. 2.-4. juulini kutsuti tegevteenistusse neli aastakäiku eesti mehi, 1919.-1922. aastani sündinud kutsealused. Selleks ajaks olid saksa väed jõudnud juba Lõuna-Eestisse ning venelaste võimalused nelja aastakäigu mehi Punaarmeesse saada olid seetõttu väga erinevad. Näiteks Viljandi linnas õnnestus kutsealused peaaegu täielikult kokku koguda ja raudteel edasi saata. Viljandis möllasid kapten Pasternaki hävituspataljonlased ja sinna taganesid ka Lätist tulnud NKVD üksused. Metsavendade tegevus koondus seetõttu peamiselt Viljandimaa valdadesse. Hoopis teine oli aga olukord Tartus. Venelased taganesid põhja poole Emajõge, jättes linna lõunapoolse osa sisuliselt metsavendade kontrolli alla. Loomulikult ebaõnnestus kutsealuste kutsumine ja evakueerimine pea täielikult. Seega oli saatus karm nelja aastakäigu meeste vastu. Need olid vanuselt gümnaasiumi äsja lõpetanud ja lõpuklasside poisid.
3. juulil 1941. aastal pidas Stalin oma kurikuulsa raadiokõne, kuulutades välja “hävitatud maa” taktika kasutuselevõtu. Kohalikud kommunistidest ninamehed tõttasid käsku ellu viima. Eesti kommunistide pealik Karl Säre teatas oma raadiokõnes 5. juulil: “Iga nõukogude kodaniku pühaks kohuseks on aidata kinni püüda ja hävitada bandiite, desertööre ja diversante? hävituspataljonidele peab kogu rahvas osutama igasugust abi”.
5. juulil 1941 andis Eestis paiknevate Punaarmee vägede juhataja kindralmajor Ljubovtsev välja käskkirja, millega käskis viivitamatult koha peal maha lasta bandiidid ja desertöörid, oma teenistuskohast või majapidamisest lahkunud areteerida ja end varjavate või mahalastud bandiitide ja desertööride perekonnad areteerida. Kuigi selles käskkirjas ei ole sõnaselgelt nimetatud mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, on see kohaldatav ka neile ja nende perekondadele (sõjakomissariaatide dokumentatsioonis nimetati desertöörideks neid mobilisatsioonist kõrvalehoidjaid, kes olid kutsealustena sõjaväekutse või reservistidena mobilisatsioonikutse isiklikult kätte saanud ja sellisena arvestatud juba ette kogunemispunkti ilmujana, tegelikus elus aga selliseid paberlik-juriidilisi finesse ei järgitud).
Seadlusega “Sõjatribunalide määruse kinnitamisest” anti ka Eesti alal laialdane kohtuvõim sõjatribunalide kätte, mis praktikas tähendas massilist surmanuhtluse rakendamist. Sõjatribunalides arutamisele kuulusid paljude muude kuriteoliikide hulgas ka “”üldise sõjaväeteenistuse kohustuste täitmisest kõrvalehoidmine”.
NELJA AASTAKÄIGU KUTSEALUSED
Siit on selge, et nelja aastakäigu poistel oli kutsealustena Punaarmeest kõrvale hoidmise korral karta mahalaskmist ja perekondade represseerimist. Paljudes mälestustes Punaarmee mobilisatsioonile allumises oligi peamiseks motiiviks hirm perekonna saatuse pärast. Eriti suur osa oli sellel reaalsel hirmul linnades. Maal oli võimalusi varjamiseks rohkem. Lisaks vedas neil, kes elasid Lõuna-Eestis kuhu jõudsid kiiresti saksa väed. Niisiis määras paljude hilisemate Punaarmee Eesti laskurkorpuse võitlejate saatuse sünniaasta, elukoht ja mure perekonna pärast. Missugune vastutustundeline abikaasa ja isa võis riskeerida oma naise ja laste eluga enda mobilisatsioonist pääsemise huvides?
Järgnevad mobilisatsioonid puudutasid peaasjalikult Põhja-Eestit ja saari. Juuli kolmandal dekaadil mobiliseeriti 1907.-1918. aastani sündinud reservväelased. Eriti raske oli mobilisatsiooni eest varjata saarte meestel, sest Saaremaa ja Hiiumaa kihasid vene vägedest. Oli ainult üks valik ja lootus uuesti kätte võidelda iseseisvus. Mis tähtsus oli mundri värvil või tegumoel? Mitte mingit.
Veel hiljem mobiliseeriti mehi saartelt, Harjumaalt ja Tallinnast, mis olid veel jäänud Punaarmee kontrolli alla. Tegelikult ei saagi Eesti puhul rääkida rangelt võttes mobilisatsioonist. Ühes Leningradi sõjaväeringkonna dokumendis nimetati neid üritusi “kutsealuste ja mobilisatsiooni kontingendi evakueerimiseks nõukogude tagalasse”. See nimetus kõlab täpselt.
Enamus mobilisatsiooni kontingendist veeti Venemaale, kus neid rakendati NKVD tööüksustes. Siiani on täpselt teadmata, kui palju neid suri nälga või lasti maha. Siiski õnnestus mobiliseeritud meestel ka pääseda. Osa meelitati hävituspataljonidesse lubadusega nad sel juhul Eestisse jätta. Mobiliseeritutest formeeriti Läänemaa, Saaremaa ja Valga hävituspataljon, kus nad moodustasid nende üksuste isikkoosseisust suure osa. Läänemaal saadeti hävituspataljoni mobiliseeritute hulgast komsomolid ja vabatahtlikud. Saaremaal moodustati mobiliseeritud meestest hävituspataljoni osa või eraldi üksus. See viidi peatselt Hiiumaale ja sealt saadeti septembris üks rood Vormsi lahingutesse, kus peaaegu kõik sakslaste poole üle jooksid. Valgamaa sõjakomissar saatis kõik sõjaväkke astumiseks ilmunud kutsealused hävituspataljoni, kus suur osa neist aga paari päeva pärast laiali jooksid.
Tallinna evakueerimisel augustis saadeti ligi 400 Põhja-Eestis mobiliseeritut Saaremaale, kellega liideti ka Saaremaal mobiliseerituid ja rakendati samas ilma väljaõppe ja relvastuseta kindlustustöödel. Hiiumaal jäeti osa mobiliseeritud mehi saarele ja neist formeeriti Üksik Eesti Pataljon Hiiumaa garnisoni koosseisus, mida kasutati relvastamata tööüksusena. Saaremaa vallutamise lõpul oktoobris langes sakslaste kätte Sõrves punaarmeelastest sõjavangide hulgas ka ligikaudu 700 Eestis mobiliseeritud ehitusväelast. Enamik neist tuli lahingute lõppedes ise organiseeritult sakslaste poole üle, olles enne seda võtnud enda kätte relvalaod ja vangistanud üle 400 mahajäänud punaarmeelase. lööma. Heino sellega aga ei nõustunud, sest tema arvates olid tema Tallinnast ja Harjumaalt 20.-21. augustil mobiliseeritutest saadeti 600 meest (tegelikult küll mõned rohkem loendusvigade tõttu) NSV Liidu Hanko mereväebaasi Soomes, kus neid kasutati algul garnisoni mitmesuguste allüksuste täiendamiseks ja hiljem tööüksustena. Osa Hankosse viidud mobiliseeritutest jäeti baasi evakueerimisel 2. detsembril 1941 lihtsalt sinna maha, osa olid juba varem suutnud soomlaste poole üle minna. Hankosse jäetud sattusid Soome sõjavangi, kust nad peagi tagasi koju toodi. Osa Hankosse sattunud eesti mehi siiski evakueeriti turboelektrilaeval “Jossif Stalin”. See laev sai aga miinidel vigas tada ja triivis Eesti randa. Sealt pääses veel ligi 100 eesti meest koju tagasi. Mõnel laeval, mis pidid mobiliseerituid Venemaale viima, õnnestus tänu saksa õhurünnakutele ning oma kapteni ja meeskonna tegutsemisele konvoidest maha jääda. Nii pääses aurikult “Eestirand” üle kahe ja poole tuhande mehe, mootorpurjekalt “Mihkel” 400 ja purjekalt “Pärnumaa” 700 mobiliseeritut.
Ajaloolane Tiit Noormets on nende mobilisatsioonide arvudena esitanud: mobiliseeritud ja Eestist ära viidud 35000, Eestisse tagasi pääsenud ca 10000, Venemaale viimisel hukkunud 3000 ja Venemaale jõudnud 32000 meest. Need on usaldusväärsed arvud.
EESTLASTE SÕJATEE PUNAARMEES
Kuid mobiliseeritud olid ainult osa Venemaale sattunud eesti meestest ja ka osa nendest, kellest 1942. aasta algusest moodustati punane Eesti laskurkorpus. See määrab ka suure erinevuse, mis valitses 1944. aastal saksa poolel sõdinud Eesti väeüksustes ja punases Eesti laskurkorpuses.
1940. aastal moodustati Eesti sõjaväe baasil Punaarmee 22. laskurkorpus, mis paiknes Eestis. Ka nende meeste saatus on oluline, ehkki ainult 500 sattus neist nõukogude tagalasse, kust osa liikus pärast orjatöö katsumusi ka punasesse laskurkorpusesse.
“Kuna Eesti alistus NLiidu nõudmistele, jäi Punaarmee kavandatud sõjaline sissetung Eestisse ära. Missuguse saatuse plaanisid NLiidu juhid kolme Balti riikide sõjavägedele. Selle kohta on viimasel ajal Venemaa arhiividest välja tulnud suurepärane dokument – Valgevene erisõjaväeringkonna ülema, kindralpolkovnik Pavlovi märgukiri NLiidu kaitsekomissariaadi juhile marssal Timo?enkole. See on seesama Pavlov, kes sõja puhkemisel juhatas Lääne sõjaväeringkonda ja katastroofilise lüüasaamise järel 1941. aasta suvel maha lasti. Pavlov soovitab märgukirjas, mis kannab 21. juuni 1940 (!) kuupäeva viivitamatult Balti riikide sõjavägedelt kõik relvad ära võtta ja need Venemaale saata. “Teiseks. Pärast puhastust ohvitseride koosseisus ja üksuste tugevdamist meie komandöridega pidada esimesel perioodil võimalikuks Eesti ja Leedu armee üksuste kasutamist väljaspool Valgevene erisõjaväeringkonda sõjas rumeenlaste, afgaanide ja jaapanlaste vastu. Kõigil juhtudel tuleks lätlased täielikult laiali saata.” Selles dokumendis paljustuvad jällegi Punaarmee vallutusplaanid!
Eestlastel siiski vedas ja neid ei saadetud võitlema rumeenlaste, afgaanide ja jaapanlastega. Siiski nägid veidi hilisemad käskkirjad ette eestlaste üksuse säilitamise territoriaalse väekoondisena vaid üheks aastaks. Kõrgemate eesti ohvitseride eemaldamine ja represseerimine algas siiski kohe, samuti Punaarmee komandöride ja politrukkide kamandamine.
Sõja algul oli 22. laskurkorpus veel ainult pooleldi rahvuslik väekoondis. Pärast vanemohvitseride eemaldamist juuni algul määrati diviiside ning väeosade ülemateks ja staabiülemateks venelastest ohvitserid. Seejärel areteeriti 14. juuni küüditamise ajal hulk nooremohvitsere ning venelastega asendati ka rida pataljonide, roodude ja rühmade ülemaid. Eesti laskurkorpuse reakoosseisu venestamisel oli abinõuks maikuus nende eestlastest ajateenijate vabastamine, kelle teenistusaeg lõppes, ning asendamine Venemaalt toodud ajateenijatega. Pärast sõja puhkemist algas korpuse üleviimine sõjaaja koosseisudele, milleks jällegi toodi reserviste kohale Venemaalt. Sellises olukorras oli võimatu organiseerida vastuhakke või suuremate gruppide põgenemist. Eestlasi valvati rangelt, relvi neile ei usaldatud. Ometi suutsid paljud siiski põgeneda ja metsavendadega liituda. Sellises olukorras astuti juunikuu lõpus rännakkorras teele Venemaa suunas. Esimestes lahingutes mõlkus eestlastel peades vaid üks mõte, kuidas võimalikult kiiresti ja ohutult sakslaste poole üle minna. 5500-st eesti mehest õnnestus sakslaste poole üle tulla koguni 4500-mehel.
MIKS MINDI SAKSLASTE POOLE ÜLE
Eesti välisministeerium on oma kodulehel tõlgendanud 1944. aasta sündmusi “poliitiliselt korrektse” loosungiga, et nii vene kui ka soome ja saksa mundris eesti mehed sõdisid tegelikult iseseisvuse eest. Loomulikult on see täielik jama. Lugedes Venemaa pressi kajastusi viimastele sündmustele Eestis leidsin üsna mitu viidet ja kommentaari meie välisministeeriumi kodulehele. Otse öeldes irvitatakse seal väitele, et Punaarmee mundris mehed võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Oleks see tõesti nii olnud, ei oleks laskurkorpuse tankidele kirjutatud “Nõukogude Eesti eest!” ega poleks ka NKVD mehed tõkestussalgast Velikije Luki all sõdureid rindejoonel selja taga kuulipildujatega valvanud. Aga ikkagi läks palju mehi sakslaste poole üle. Kuid punases laskurkorpuses olid “vale sünniaastaga” saatuse rataste vahele jäänud valikuta meeste kõrval ka kommunistid Venemaa eestlaste ja venelaste seast, hävituspataljonide Venemaale taganenud mõrtsukad ning tagalasse evakueeritud kompartei pealikud ja nende perekonnad. Nemad andsid tooni punases laskurkorpuses. Või tahavad välisministeeriumi “poliitiliselt korrektsed” ajalootõlgendajad meile tões ja usus selgeks teha, et punase laskurkorpuse komissarid jutustasid reavõitlejatele Eesti iseseisvuse taastamisest! Enne sõda venelastele Narva kindluse plaanid maha müünud Nikolai Trankman oli see mees, kes oma käega Avinurme kirikus saksa mundris raskelt haavatud kaasmaalasi maha lasi ning Tudulinna poole taganenud haavatute voorist tankidega käskis üle sõita. Ei olnud need mehed kangelased ega kodumaa vabastajad. 1943.aasta 7. detsembril kirjutasid laskurkorpuse kõrgemad ohvitserid, 382 peamiselt Eesti armee endist ohvitseri avaliku kirja “Miks me võitleme Nõukogude Eesti eest”. “?võitleme Nõukogude Eesti eest sellepärast, et nõu kogude korra sünd Eestis oli meie maa ja rahva majandusliku, poliitilise ja kultuurilise arengu loomulik ja seaduspärane tulemus? Meie oleme kõiki ajaloolisi fakte ja ühiskondlikke arenguseadusi arvestades jõudnud vankumatule tõekspidamisele, et ainus õige arengutee eesti rahvale on Eesti NSV. Selles veendumuses võitleme Nõukogude Liidu ja nõukogude Eesti eest.” Loomulikult oli see propagandistlik trikk, kuid sellel ei ole mingit tähendust. Stalin sai alati öelda oma Lääneliitlastele, et oma kodumaa natsidest vabastanud eestlased soovisid ainult Eesti NSV-d NLiidu osana. Tuleb teha ranget vahet, kes, kuidas ja miks, missugustel eesmärkidel sattus punaarmeesse. See ei olnud ühtse idee eest võitlev üksus. 1944. aastaks oli punases Eesti laskurkorpuses kuni 40% selle koosseisust kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt kompartei liikmed või liikmekandidaadid. Saksa mundris sõdinud üksustes ei olnud mitte ainsatki natsipartei liiget.
Saksa mundris mehed võitlesid Narva all ja Sinimägedes oma kodu eest. Nad olid seetõttu ühtsed oma vaimult ja eesmärgilt. Oleks sõditud ka türgi, läti või rumeenia mundris, oleks sõditud vist isegi alasti kui ühtegi mundrit võtta poleks olnud. Oli ainult üks valik ja lootus uuesti kätte võidelda iseseisvus. Mis tähtsus oli mundri värvil või tegumoel? Mitte mingit.