Mäletan eredalt aega, kui ämblikuvõrguna hakkas üle maailma laotuma sotsiaalmeedia praegune lipulaev Feissbuuk. Algul oli see puhas ja värske nagu karge neitsi. Inimesed tegid oma esimesi samme nagu poisikesed, kes armastatule tobedate tegudega oma tundeid näitavad. Nüüdseks on vist iga viimne kui eestlane, välja arvatud mõned eriti kangekaelsed tagurlikud jurakad, Feissbuukis esindatud. Feissbuuk on muutunud äraruunatud, aga vastupidavaks ja töökaks hooraks, millest kõik kogu aeg üle sõidavad.
Miks ei saa dislaikida?
Viimasel ajal on aktiveerunud isegi mõned, kes vahepeal justkui varjusurmas olnud, nagu näiteks Aapo Ilves, pildudes mõtteteri nagu “Lähen sööma, kellele see meeldib?”. Muidugi pidas ta silmas Feissbuuki sissekodeeritud võimalust üht või teist sõnavõttu “laikida” – sageli tehakse seda üsnagi valimatult. Aga miks ei saa “dislaikida”? Ameerikas peab ikka kõik olema nii positiivne, “keep-smiling” naeratus kõrvuni ees.
Eestis on jälle vastupidi – kui Feissbuuk oleks tehtud Eestis, oleks seal ilmselt ainult võimalik teiste postitusi maha teha. Kuigi Feissbuukis on ka asjalikku värki, on siiski palju rämpsu. Ma ei taha teada iga viimast kui kõrtsi, kuhu mõni mu F-sõber läheb, või muusikapala või videot, mida nad kõik parasjagu kuulavad. Õnneks aitab selle vastu seadistus, mis tüütu F-sõbra postitused minu seinalt kaotab. Kui tahan, võin ju ise tema profiili vaatama minna, sealt näen kõik ta vigurid ära.
Palju aastaid, kallis kadunuke!
Kuigi Feissbuuk muutub üha rohkem prügimäeks, tahtsin oma jutuga jõuda hoopis teise kohta. Sinna, et ammu neitsilikkuse kaotanud Feissbuuk hakkab üha rohkem sarnanema surnuaiale. Ma ei pea siin silmas virtuaalset, Feissbuuki-surma.
Kui inimene tahab ennast Feissbuukist ära kaotada, teha virtuaalse enesetapu, on see väga-väga keeruline protsess, nagu olen KesKus’is ka varem kirjutanud. Ja jäljed jäävad ikka maha. Seejuures on nii mõnedki, näiteks Mihkel Raud, virtuaalse enesetapu siiski sooritanud, et siis jälle fööniksina naasta ja virtuaalse keskkonna kõrgustesse tõusta.
Paraku pean silmas seda, et nii mõnedki Feissbuuki-tuttavad on p ä r i s e l t ära surnud. Kuid nende Feissbuuki konto on ikka alles, sest keegi nende sugulastest ei suuda seda ära kustutada – Feissbuuki autoritaarsed bürokraadid seda niisama lihtsalt ei luba. Ja kadunukeste sünnipäeval kirjutavad mõned tüübid nende seinale endiselt õnnesoove. Kui selline asi ühe inimesega juhtus, ei pannud see mind veel tõsiselt asja üle juurdlema. Aga kui see juhtub ikka ja jälle, siis jõuab isegi kodukootud netifilosoof ainult ühe järelduseni: Feissbuukist saab iga aastaga ühe suurem surnuaed.
Mida siis ette võtta?
Feissbuuki kasutajad surevad nagu kõik teisedki ja kui keegi nende kontosid ei kustuta, on seal varsti kadunukesi rohkem kui elavaid. Feissbuuk muutub virtuaalseks surnuaiaks. Kuid niikaua, kuni see protsess kestab – kuna tegu on ikkagi päriselu värdvirtuaalse peegeldusega -, lähevad Feissbuuki-elu ja tegelikkus omavahel üha enam segi ja siis pole ka ime, kui ammu manalasse varisenud inimestele lollaka siirusega “palju aastaid” soovitakse.
Mida siis ette võtta? Minu soovitus – kirjutage juba praegu oma feissari salasõnad ja kasutajanimed oma testamenti või kuhugi kindlasse kohta, kust teie lähedased teie ootamatul manalasse varisemisel (pliis, ärge öelge: minuga seda küll ei juhtu) selle kätte saavad, lisaks ka muud (näiteks netipanga) paroolid.
Samas öelge kindlasti, mida te tahate, et teie kontodega ette võetaks. Internetimaailma tähelepaneliku uurijana huvitaks mind tõepoolest, mida te rohkem tahaksite: kas oma virtuaalse hauakivi püstitamist, kus teid mälestamas, aga ka sõimamas saaks käia, või oma konto kustutamist sellest teisest reaalsusest, nagu poleks te seal üldse elanudki?