HAAPSALU GRAAFILISE DISAINI FESTIVAL: Luider ja kalbe Haapsalu daam on ära tüüdanud. Eesti graafilise disaini mäetippu ronis festivalikorraldaja ja graafik Marko Kekišev. Nüüd hõikab ta alla orgu: imeliku kuurortlinna vanamuti asemel on parem hoopis graafikailmutust kaeda.
Vaatame siis meie graafilist maastikku kõrgemalt ja lähemalt. Haapsalu graafilise disaini festari (HGDF) raames pakutakse kaht suurepärast ja põnevat näitust. Linnagalerii näitusesaalis näeb rahvusvahelist konkurss-näitust „Isikupära/Individuality“, mis sel aastal keskendub teemale ROBOT. Teise suure terviknäituse moodustavad kodumaised pärlid nimetusega „Eesti kultuuriplakat 2013“.
Robotist kõigepealt
Miks „Robot“? Korraldajate sõnul taheti korraga tabada kahte kärbest – robotlikkus loomeprotsessis ja tehnoloogiline surve indiviidile, seda kõike muidugi graafilisele disainile omases käsitluses. Teema ei ole ületähtsustatud, olulisem oli tuua sahtlist välja isiklikud nägemused kujundusgraafikast ja nii saame näha väga erinevaid käsitlusi imposantsel 1 x 2-meetrisel plakatiformaadil.
Sel aastal läbis valikusõela 36 autori 40 teost. Laias laastus jaguneb ekspositsioon kaheks, on pigem illustreerivaid lahendusi ja kujundusprogrammide rakendusi. Sinna vahele jääb muidugi ka üks peenike riba tehislikkust, masinlikkust, struktuurset lähenemist.
Eesti kultuuriplakat 2013
Plakatikonkursile saabus 257 reaalset plakatit 39 aktiivselt autorilt, mis valmisid erinevate kultuuriürituste tutvustuseks aastatel 2011–2013. Professionaalne žürii valis HGDF 2013 raames eksponeerimiseks sada parimat kultuuriplakatit, mida Haapsalus ka esmakordselt näha saab. Etteruttavalt – enne kollektsiooni komplekteerimist oli see juba palutud külastama Peterburi, Helsingit ja Riiat ning ilmselt lisandub pärast esitlust näitusepaiku veelgi.
HGDF-i traditsiooniks kipubki kujunema üle kahe aasta korraldatav plakatikonkurss ehk biennaalivormis ülevaade, näitamaks arenguid plakatikunstis. Vahepealsetel aastatel korraldatakse maailma plakatiparemiku värskeid ülevaatenäitusi: festivali raames on tutvustatud Hispaania ja Venemaa plakatit ning tulemas on Poola kollektsioon.
Eesti plakatikollektsiooni tugevus seisneb eelkõige lokaalsete nähtuste esitlemises, tekitades mitmekesisema ja põnevama pildi, kui me näiteks Tallinnas müürilehti vaadates arvata võiksime.
Sellega seoses, ega müürilehti ka avalikus keskkonnas väga ei näe – omavalitsusüksused või mis nad on, mingil arusaamatul põhjusel väga ei soosi, et inimesed (meie ja turistid) linnas liikudes teada saaksid, mida huvitavat kusagil toimub, jättes nii endast ka vastava mulje. Kommertsplakatile muidugi asjakohase hinnakirja ja raha eest koht leitakse, kuid sündmuste teated on sunnitud kolima koridoridesse. Mõned neist, näiteks Hella Hundi, Noku, Kuku ja Kunstiakadeemia eesruumid on teabekeskused ja visualiseeritud kommunikatsiooni tugipunktid. Teine oluline plakatikollektsiooni tugevus on erinevate loojapõlvkondade ühendamine.
Haapsalu teeb visiitkaarti
Juba traditsiooniks saanud, 9. korda toimuv festival sai kunagi hoo sisse Kujundusgraafikute Liidu ja Haapsalu Kultuurikeskuse vastastikku kasulikust koostööst. Ei ole keeruline taibata, et väärikal kuurortlinnal on hea oma külalistele pakkuda peale muda ja gurmeetamise ka väärikat kultuuriprogrammi ja graafilised disainerid olid õnnelikud Kultuurikeskuse poolt pakutava pesa üle, mis ei sunni neid otsesele kommertstegevusele.
Niisiis kogunevad eri põlvkondade kujundusgraafikud igal aastal Haapsalu suveürituste hooaja avapäeval aktiivseks suhtluseks, uurivad trende ning kinnitavad erialast truudust. See on ilmselt ka HGDF-i fenomen – tuua disainerid välja argianonüümsusest ning lasta neil publikuga grupiviisiliselt (pelglikud, nagu nad on) vahetult suhelda. Kinnitades iga teose külge autori nime, avalikustatakse looja persoon ning paljastatakse halastamatult tema olemus. Igal juhul aktiivsemad autorid on saanud järjekordse võimaluse oma loomingu tutvustamiseks ja nagu kinnitavad välisdelegatsioonide liikmed, piisava põhjuse oma tegevuse üle ka uhkust tunda.
Teadaolevalt on kujundusgraafikute välisnäitused (praegu alustas plakatikollektsioon rändamist Venemaa avarustel) siiani olnud väga positiivse tagasisidega, mis tähendab, et seda ilu võib alati Eesti visiitkaardina välja pakkuda.
Festivali näitused on avatud juuni lõpuni.
Kunstnikud, kes sel näitusel üles astuvad, on viimseni vinged. Ja mõnusalt rahvusvahelised samuti.
Illustreeriva, kuid mitte banaalse suuna esindajateks võiks lugeda Ryan Chapmani (Inglismaa), Anastassia Silutina, Evgeniy Khizovetsi (Venemaa), Raido Laasit (ilmselt esimene teos, mis vajab näitusesaalis 3D-prille) ja Julia Golovinat (Valgevene).
Eriti lustlikku poolt pakuvad oma koomikslike mõttetihedate joonistustega Kristjan Kirsfeldt ja Kristjan Tramberg. Graafilise disaini võttestikku määratlevad näituse välisesinejatest tähed Dmitri Rekin, Dima Kavko (Venemaa). Üldistavalt, kuid peenekoeliselt on teemat lahkamas Dan Mikkini, Martin Rästa, Magnus Haravee, Janno Preesalu, Kertu Oja ning Mihail Kobjakovi (Valgevene) teosed. Tüpograafilist robootikat harrastavad, sealjuures ka väga huvitavalt Margus Tamm, Andrei Kormašov, Vello Lillemets, Ingmar Järve ja Marko Kekišev.
Eraldi tahaks märkida veel Peterburis elavat rahvusvaheliselt pärjatud perekond Faldineid (nad ongi ühe autorina esinev pere), kes on ka seekord esindatud oma tuntud minimalistlikus laadis ja produktiivset ning silmapaistvat loojat/õppejõudu Peter Bankovi (Venemaa). Lõunanaabrite värve kaitseb ka kodumaal tunnustatud Gatis Vanags tehnoloogilis-iroonilise visuaalsõnumiga. Siiski, kõike head pole mõtet ette ära seletada.
Kultuuriplakati konkurss on kindlasti kõige täpsem kraadiklaas, mõõtmaks meie graafilise disaini temperatuuri.
Sel korral on võimalik näha pikka aega varjus olnud eelmise sajandi 80-ndate plakatimeistrit Villu Järmutit äratuntavalt selleaastase Sofia lavastusplakatite triennaali silmas pidava kahe teosega.
Oma värskust kinnitavad veel vanameistrid Andrei Kormašov, Silver Vahtre, Marko Kekišev ja Urmas Villmann.
Suure üllatajana astub plakatiautorina üles teatriringkonda kuuluv Ivar Põllu ja sealt võib ilmselt ka tulevikus luuavarrest pauk tulla, sest luud on juba lavale tõstetud.
Oma tuntud headuses rõõmustavad silma Martin Rästa, Margus Tamm, Martin Pedanik ja eesti-vene juurtega Dmitri Makonnen. Head tööd teevad noored autorid – Eiko Ojala, Ander Avila, Tauri Birken, Keidi Rehe jne.
Näitust tuleb siiski ise vaadata. Üllatusi Eestis toimuvast ja toredaid leide jagub küllaga.
