MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe lugudesari kasututest riikidest. Rootsi pole küll mingi rahvusriik, aga põleb see-eest hästi ning valgustab muule maailmale teed.
Kas Rootsi on üldse olemas? Selles küsimuses on tekkinud kaks koolkonda: idealistlik ja materialistlik.
Idealistlik koolkond ja haledad lood
Idealistlikud arutlejad väidavad, et Rootsi ei ole riik, vaid kujutelm paradiisist. Mida kaugemal horisondi taga asub vaatleja, seda kindlamalt see kuvandub. Erinevalt miraažist kõrbes, mis lähemale minnes kaob, osutub Rootsi paradiis tulijale tõelisuseks.
Kohale tulles avastavadki maadeuurijad kaugelt Aafrikast või Aasiast, et see kõik on tõsi. Jõuad pärale ja kuulutad end põgenikuks, keda kodumaal taga kiusatakse. Levinumad põhjused on kuri ämm, nutvad lapsed, õnnetu armastus, varastatud Kalašnikovi automaat, mis võttis võimaluse edaspidi elatist teenida jne…
Niipea, kui kohale jõuad, hakkad kohe süüa saama, omandad uued riided ning hädapärased ehted, sooja toa ja taskutelefoni. Tööd ei ole vaja teha, õppida ei ole vaja ning siin ilmas ei pea selle eest ka kellelegi tänulik olema. Kes just tänada tahab, tänab jumalat.
Ainuüksi eelmisel aastal jõudis kohale 44 000 maadeuurijat. Rootsi on rahulik lõppjaam kõigile neile, kes on rändamisest tüdinud. Iga rännak on katsumus. Palju lihtsam on ühineda inimkauplejate karavaniga. Seal saavad rändurid uue identiteedi ja valmistuvad astuma paradiisi. Uueks inimeseks saamiseks kõlbavad kõikvõimalikud haledad lood, mis paitavad Põhjamaade hellitatud koduperenaiste kõrvu.
Idealistlik koolkond ja pommivöö
Rootsi-nimeline maine paradiis on veel selles mõttes hea, et sinna sattumiseks ei pea teise ilma kolima. Näiteks pommivöö võib osutuda raskeks või hakata palava ilmaga hõõruma.
Rootsis saab aga ränduri jaoks tõeks kunagine Norbert Wieneri teravmeelne tähelepanek kommunistidest ja kristlastest. Tema arvates olevat nende erinevus vaid selles, et kommunistid lubasid paradiisi maa peale tuua. Kommunistid sellega hakkama ei saanud, küll aga Rootsi kristlased.
Tõsi, rootslased on omandanud üht-teist ka Nõukogude Liidu praktilisest kogemusest. N. Liidus teadupärast paradiis siiski päris olemata ei jäänud. Poliitbüroo elas nagu paradiisis, kuid paraku tuli isegi neil tööl käia – pidada koosolekuid ning arutada üleilmse rahu ja rahvaste sõpruse küsimusi. Paraku tuleb Rootsis neid väikesi igapäevaseid protseduure ka paradiisi elanikel läbi teha.
Hea on ju ikka kokku saada ja kuulata jutte inimeste võrdsusest, kõikide mõistmisest ja valgete inimeste kahetsusest oma ülemäärase ja ebaõiglase jõukuse üle. Kristlik ligimesearmastus nõuab selle laialijagamist.
Külaliste unistus vaadata töötavat inimest
Idealistliku koolkonna vaatepunktist ei ole Rootsi riiki olemas. Tegemist on mittetulundusühinguga, mille eesmärgiks on üleilmsete hulkurite paradiisi loomine.
Mittetulundusühingu liikmeskond koosneb kahest osast. Esimene osa on vabatahtliku töö tegijad. Neid nimetatakse lihtsuse mõttes rootslasteks. Teise osa moodustavad rändajad, kes on vaatlejad.
Üldse on inimese suurim unistus vaadata ennastunustava süvenemisega vaikselt hubisevat elavat tuld ja teist töötavat inimest. Sissetulnud moodustavad vabatahtliku töö tegijate järelevalve kogu. Nad on tähelepanelikud, kriitilised ja nõudlikud. Nii nagu üks tubli järelevalvenõukogu olema peabki.
Viimasel ajal on päevakorda tõusnud rootslaste iganenud eluviis. Igapäevaelu liigne korraldatus häirib reisijat. Tüütud liikluseeskirjad, maksuseadused ja arvepidamine, politsei, piirivalve… kõik see on liiast.
Elada tuleb nagu reisija, mitte nagu vabatahtliku töö tegijate esivanemad. Tüli ja lahkarvamuste puhul rootslase ja reisija vahel peab alati õigus jääma reisijale. Sellega tagatakse võrdõiguslikkus ja tasakaal ühiskonnas. Rändajale jääb õigus tülides, rootslasel aga õigus teha vabatahtlikku tööd. Sellega tagatakse ühiskondlik harmoonia ja selgus. Idealistide arvates on Rootsi riik väljamõeldis ning seda pole olemas. Maailmas on sellest lihtsalt valesti aru saadud.
Neegrite ja araablaste katsed tikkudega
Paraku on selles asjas ka materialistlik koolkond. Nemad arvavad, et riigina oleks Rootsi justkui siiski olemas. Tuge otsivad nad meie esivanemate rüüsteretkest Sigtunasse. Et oli ju Rootsi? Teadupärast põletati aga Sigtuna juba Põhjamaade ajaloo hämarikul maha ja väravad viidi tolleaegsesse soomeugrilaste õitsvasse pealinna Novgorodi. Kuna tänaseks on teadlased kindlaks teinud, et ka venelasi pole olemas ja meie naabriteks on vaid slaavikeelsed soomeugrilased, siis annab see meie esivanemate ajaloolisele algatusele kõvasti kaalu juurde. Kuna Vladimir Putin on nüüd soomeugrilaste (tõsi, keelelisele eksiteele asunud soomeugrilaste) suur juht, siis õigele teele tagasipöördumiseks on tal vaja esivanemate häält kuulda võtta.
Peeter I ajal hakkas venelastel juba asi minema, aga kõikvõimalikud ülikulised saksa mutid võtsid Peetrilt niipalju energiat ja aega, et ta jõi vilu tuulise ilmaga liiga palju joovastavat ja suri kopsupõletikku.
Rootsi küsimuses on materialistid kindlal seisukohal. Kuna oli ja veel on, mida põletada, siis äkki ikkagi midagi riigitaolist on olemas. Tuge sellele väitele annavad neegrid ja araablased, kes meie esivanemate püha üritust edasi viivad. Nende jätkuvad katsetused tikkudega Stockholmis näitavad, et midagi võtab Rootsis tõesti tuld. Materialistid väidavad, et see on riik.
Rootsi utiliseeritakse
Tõsi, see, kas Rootsi on ikka riik, pole veel päris kindel, kuna tegemist on n-ö migrantide laboratoorsete katsetustega. Aga kõik märgid näitavad, et ollakse juba tööstusliku katsetootmise lävel.
Materialistid väidavad, et riigi utiliseerimine tsiviliseeritud, keskkonnasäästlikul viisil on Rootsile igati kohane ja väärikas. Rootsil on tahtmine olla kõiges esirinnas ja eeskujuks. Eestilegi kipub see esilepürgimise haigus külge hakkama. Paraku õpetati juba „Kalevipojas“, et esimesed helbitakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Rootsis on sündimas oma ajalooline unistus nagu tänapäeva Gruusias. Kui Rootsi teeks riigi utiliseerimise tehasekatsetused õnnelikult läbi, võiks tööstusliku seeriatootmise käima panna juba kogu Euroopas. Kui Euroopa on õnnelikult ajaloo prügimäele ladustatud, läheb Rootsi Euroopa ja maailma ajalukku helge teerajajana. Sellega saaks tublide kristlaste töökusega teoks marksistide iidne uitmõte riigi kadumisest ja täituks Lenini helge unistus köögitüdrukust, kes võiks riiki valitseda. Rootsi mittetulunduslik maine paradiis aga tõuseks oma õigele kohale. Esimesest Rootsist teise ilma.
