Miks Eesti valitsus on üks orjameelseimaid maailmas? Miks eesti kultuur on teisejärguliste koopiate hämar konglomeraat? Miks pole Pärnust viimase viiekümne aasta jooksul tulnud ühtki arvestatavat kirjanikku? Miks kultuuriministeeriumi eelarve on igal aasta ikka väiksem ja väiksem? Miks meie ahvikari välja sureb? Miks on Eesti asi sügaval persses?
KÄÄBUS ANGERJAPÜÜNISES
Süüdlast ja lahendust on väga lihtne leida. Kõige eest vastutab Jaan Jentsen – meie ajaloo kõige ilgem värdjas. Jaan oli usuhull, pidevas rahahädas, arg nagu küülik, kõlupäine nagu Rüütel ja orjameelne nagu onu Tom. Lahenduseks on Kents-Jaani vaimsest pärandist loobumine, ent alustama peame aga Jaani raskest lapsepõlvest.
Jaan Jentsen sündis Vana-Vändras 16. mail sada kaheksakümmend seitse aastat tagasi. Jaani asemel võttis see tõusikukonn endale peagi nimeks Johann ning lisas sellele häbenemata kohaliku paruni nime Woldemar. Tema perekond oli liignime Jentsen häbi pärast välja vahetanud. Jentsenite suguvõsa oli tuntud ühe naeruväärse kääbuse pool est, seda monstrumit kutsuti Kents-Jaaniks. Uueks nimeks sai Jannsen.
Jürgenstein kirjutab sada aastat pärast Jaan Jentseni sündi oma raamatus “Arvustuslised kirjatööd” järgmist: “Kents-Jaan oli nimelt perekonna valus koht. Üks vanamehe vend olnud väikse kasvuga härjapõlvlane, keda lähem ümbrus ja vald Kents-Jaani pilkenime all tunnud. Nagu kõik härjapõlvlased, olnud ta äkilise vihaga ja tige, veel vanas eas, kus ta juba halli peaga, lastega ühes karjas käinud, ka minu emaga ühes. Vändras oli laialt kõnekäänd tuttav: “Kimbus nii kui Kents-Jaan perus.”” lk 110 (sellest, kuidas kääbus angerjapüünisesse sattus loe J. Lille raamatust “Rohtaedas lahke vanakeste seas”).
Kui lisada siia juurde veel asjaolu, et kinnitamata, kui ka ümberlükkamata andmete kohaselt, möödus Johann Woldemar Jannseni lapsepõlv vallavaesena külakorda käies, siis saame aru, kust pärineb eesti kultuurile nii omane hüsteeriline kääbuslikkus ning kalduvus kõigi ees lömitada.
TOLGUS, KES TEGI AINULT HALBU VALIKUID
Jannsenile polnud omane ainult vallavaese mentaliteet. Loomulikult müüs ta kõik maha ja mitte kallilt. Eesti Postimehe kliendid olid nii tagurlik sinod kui võimutiirane rüütelkond. Jannseni reeturlikkus on dokumenteeritud, ilusasti aastaarvude ja rahanumbrite kaupa üles tähendatud ja tema tegevus seisnes alati kõige halvema valiku tegemises. Vana kirjaviis, tsaarile kiidulaulude laulmine, rüütlitega vennastumine ja kristliku lolluse levitamine.
Sellisel tolgusel pidigi rahvalaul pea valutama panema justkui vinguhais ja maarahvale poliitiliste vabaduste andmine oli tema jaoks võrreldav laste kätte tikkude andmisega. Lisaks sellele, et Jannsen oli maailmavaatelt vaene – nii majanduslikult kui rahvakultuurile selja keeramise poolest, uskus ta ka ilmselgeid mõttetusi. Loe Jannseni päevikust “Diarium”, mõne aasta eest Pärnu muuseumis välja antud, saksakeelne jeesusinin, täiesti mõttetu.
MÖLDRI JUURES KÄIDI MÖLISEMAS
Jannseni nõmedates külajuttudes on mitu läbivat motiivi – vaene saab lambist rikkaks, kui ta ainult jumalat usub, piibel teeb imet ja ükskõik, millest jutt käib, ikka on vaja hakata poolearulise kombel moraali lugema. Mis on kasu kõigest mahlakast eesti keelest ja külaolude tundmisest, kui kõik see on ainult võõrvõimu teenistuses nagu ta Pärnu Postimeeski, mis kujutas endast mingit haiget kristlikmonarhistlikku seltskonnakroonikat.
See töllakas uskus täiesti tõsiselt, et jumalakartlik vaene saab raha. Ta saigi, aga mitte jumalakartlikkuse, vaid reetlikkuse eest. Reetmine oli tal veres. Vallavaene, kelle suguvõsal oli külafriigi ja värdja kuulsus, tal endal kääbuse nimi, ei saanudki kaasmaalasi omasugusteks pidada. Võib ette kujutada, kui raske oli ta lapsepõlv ja noorus, nii vallasandi, kääbuse nimekaimu, köstri kutsarina ja ka möldri pojana.
Möldri juures käis rahvas veskil, istuti, oodati oma järge ja aeti hullu juttu. Vändra kant oli kuulus oma lõuapoolikute ja naljameeste poolest. Peab Kivirähu suguvõsa uurima, oletan, et juured veavad Vändra poole. Vana-Vändra oli maailmast äralõigatud soine kant, kus põllumaad ja tööd vähe, inimesi aga palju. Teha polnud kellelgi midagi, nii laiutati lõugu. Mõisas, kõrtsis, veskis ja ilmselt ka kirikus.
JANNSENI LOOMING ON KADUNUD
Pastor, kelle käe all Jaan kirjasoskust omandas ja kelle ta kutsariteenust osutas, oli paras naljamees. Kord palunud mõisapreilid pastoril keerulist lugu klaveril ette mängida, pastor irvitanud, et see on nii lihtne, mu kutsargi saab selle mängitud, kutsus Jaani sisse ja see mängiski. Isand käskis ja preilid kuulasid.
Jannseni loomingust pole käibel enam midagi, tema luuletused ei reosta enam isegi antoloogiate sumbunud õhku. Hümn on reeturi sõnadega, mille ta ühe teise pastori tõlke kaudu ää kohendas. Samas on Jaanilt ka eurotruum hümnitekst võtta, eks ole ta omal puisel kombel ka “Toitsland, Toitsland üüber allese” ära tõlkinud. Ilmus tema Eesti laulikus 1862. a.
VALUSA TÕE KODU
Raha ja Euroopa ees lömitav eestikeelne, ent globalistliku mentaliteediga kultuur tuleb käibelt kõrvaldada nagu ka umbkeelsed mandumise vormid – klassikaline muusika ehk tantsuetendused. Laulupeod, sumo, Pärt, keskvõimu toetavad ajalehed, formalistlik ja meelelahutuslik saast tuleb hävitada.
Kõigest sellest ja veel paljust muustki räägin Mart Viisitamme nimelise Pauerpointi Teatri etenduses “Johann Woldemar Jannsen ehk rahvavaenlase hind”.
Teretulemast valusa tõe koju.