Kõige rohkem siin ilmas ärritab mind vabaduse puudumine. Ja sellega on paraku nii, et vabadusest hakkavad inimesed tihti mõtlema alles siis, kui seda enam ei ole. Ma võrdlen vabadust õhuga, mille olulisusest saad aru, kui hapnik kinni keeratakse.
Miskipärast kiputakse arvama, et vabadus on iseeneslik, elementaarne ja seetõttu justkui täiesti tavaline asi. Usutakse, et inimene peabki vaba olema. Et riik peabki vaba olema. Paraku: peaks küll, aga elementaarne vabadus ometi ei ole ning seda ei tohi unustada. Vabadust peab oskama hoida, sest muidu võib ta käest libiseda.
Teine asi, millele sageli mõtlen, on see, et meie, Eesti riigi vabaduse puudumine kestis liiga pikka aega. Kaks põlvkonda valede maailmas elamist jätab jälje – inimesed kipuvad deformeeruma, süsteemiga ära harjuma, muganduma ning õigete väärtuste tähendust kaotama. Mõnikord võrdlen Eesti olukorda prantslaste omaga. Sakslased okupeerisid Prantsusmaad viis aastat ning selle võib välja kannatada.
Ja okupatsiooni pikkuse õudusest Euroopas eriti aru ei kiputa saama.
Jah, veel Euroopast. Head noored sõbrad, kuna teie oma esimese välisreisi tegite? Mina sain sõita siis, kui olin juba 52-aastane. Mõelge: pool sajandit vana inimene kõnnib ringi, silmad punnis peas, suu ammuli. Naeruväärne.
Valetamisest ja kaksikelust ei taha ma rääkidagi. Igal juhul pole nii-öelda nõukaajas midagi, mida ma tagasi tahaks.
Sellised lood.