Põhja-Korea diktaator Kim Ir Sen (1912-1994) sündis talupoja perekonnas, kes 1924 emigreeris Kirde-Hiinasse. Ta astus 1931 Hiina KP-sse. Õige pea organiseeris ta jaapani agressorite vastaseid partisanisalku. 1946-st aastast oli ta Korea KP Põhja-Korea organisatsioonilise büroo I sekretär, 1949-1966 Korea Tööpartei esimees ja aastast 1966 selle peasekretär. Aastast 1972 oli Kim Ir Sen Korea RDV president. Siinsed valitud pärlid diktaatori elust on võetud viiekümnendate aastate Põhja-Korea ajakirjandusest ja ilmuvad eesti keeles esmakordselt.
Moodsa ajastu samariitlane Lei Feng (Lei Zhengxing; 1940-1962) sündis Hunani provintsis Kesk-Hiinas. 1958. aastal, kui Lei Feng raius puid kohalikes mägedes, ründas teda kulakunaine suure mõõgaga. 1960. aastal astus 55 kilogrammi kaaluv 154-sentimeetrine Lei Hiina Rahvaarmeesse. Ta tegi mitmeid häid tegusid: saatis oma viimased säästud vaeste sõprade vanematele ja üleujutuse ohvritele, parandas salaja sõjakaaslaste riideid ja pesi nende sokke pärast pikki rännakuid. Kui sm. Lei Feng suri, siis ütles Mao Zedong oma kuulsad sõnad: “Õppige seltsimees Lei Fengilt.” Temast sai kultuurirevolutsiooni ametlik ikoon.
Järgnevas artiklis esitame vaheldumisi ühel ja teisel totalitaarsel maal toimuvat.
TAGASI HOSPIDALI
“Jaanuaris 1953, võitluses kodanlike vägede vastu kõrgendikul 565 kattis Kim Son T??in oma kehaga vaenlase d?oti laskeava, jäädes siiski imekombel ellu. Kui suur juht ja relvajõudude ülemjuhataja Kim Ir Sen sellest hilisel ööl teada sai, andis ta viivitamatult konkreetse korralduse viia kangelane tagalasse ja ravida ta seal terveks. See järgneski. Juht-õpetaja saatis vaprale sõdurile isiklikult häid rohtusid. Kui nad lõpuks kohtusid, langes päästetu juhiõpetaja laia rinna vastu ja tihkus nutta nagu laps. Seda nähes hakkas seltsimees Kim Ir Sen kartma, et sangar ei ole siiski veel lõplikult paranenud, ja saatis ta tagasi hospidali.”
KRUVI ON VAJA
Kord leidis seltsimees Lei Feng maast kruvi. Ta tõukas seda jalaga, arvates, et kruvi ei lähe lihtsalt vaja. Lei Fengi jälgedes käis aga Wangchengi rajooni parteijuht Zhang, kes korjas kruvi üles ja pistis taskusse. Järgmisel päeval saadeti Lei Feng käskjalana tehasesse kirja viima ja nägi seal sm. Zhangi. Too võttis nüüd kruvi taskust ja ütles: “Jätke meelde, seltsimees Lei, et kruvi on küll väike, aga ilma selleta mõned suured masinad tõenäoliselt ei tööta. Meie maa ei ole veel nii rikas, et võiks omale lubada hoolimatust.”
Ja hämmastunud Lei Feng tegi asjast silmapilk õiged järeldused. Hiljem said kogu maal kuulsaks tema sõnad, mis sattusid ka paljudesse keeltesse tõlgitud “Lei Fengi päevikusse”: “Revolutsiooni kruvi ei roosteta mitte iialgi.”
VIGASTUSED OLID SUURED
“Juunis 1958 külastas armastatud õpetaja Kim Ir Sen ausõjameeste (sõjainvaliidide) puhkekodu. Ta valmistas majaelanikele suurt au: vestles nendega soojalt ja laskis koos endaga pildistada. Geniaalne juht süvenes sõjainvaliidide ellu ja küsis lõpuks soojalt: “Aga kas te muusikainstrumente ei taha?” – “Aga meie vigastused on nii suured, et me ei julge enam pilli mängida,” vastati. “Ja põetajad ehk ei lubakski.”
“Te võite kõike,” vastas armastatud õpetaja. “Alles hiljuti mängisite te rindel teistsugustel “pillidel”.”
VAHELE JÄID!
Lei Feng ja ta seltsimehed läksid võitlusse rahvakommuunide kehtestamise eest. Rongis, mis viis neid võitlusse vaenulike sissisalkadega, serveeris ta teed niihästi ohvitseridele kui nekrutitele, teenides seega ära viimaste täieliku lugupidamise. Kui Lei Fengi joogikallaja amet ära tüütas, siis võttis ta varnast mõned katkised sinelid ja, kasutades ära hetke, et nende omanikud magasid, pistis neile õmblusnõela sisse.
Siis lähenes tema selja tagant ohvitser Guan Zhou, kõht täis magusat teelurri. “Vahele jäite oma parandamistega,” sõnas ohvitser. “Kui te oleksite need riided omavoliliselt võtnud, saaksite kolm päeva kasarmuaresti.”
Kuid Lei Feng oligi need võtnud omavoliliselt. Keegi siiski ei teadnud seda.
JÄTKE TA RAHULE!
“Isa ja õpetaja Kim Ir Sen sisenes hääletult hämarasse tuppa. Laua taga magas komsomolitöötaja. Märgates, et töötaja ei mõtlegi tõusta, sööstis adjudant ta juurde, et teda ärkvele raputada. Kuid seltsimees juht rehmas tagasihoidlikult käega: jätke ta rahule! Ta läks tasakesi magaja juurde, võttis oma õlgadelt palitu ja kattis magaja sellega. Hommikul, kui poliittöötaja sai teada, mis on temaga vahepeal juhtunud, hakkas ta suurest õnnest nutma ja ütles ainult ühe sõna: “Väejuht!”
Nõnda väljendub juhi sügav ja soe hoolitsus maa tulevaste peremeeste ees.”
PÜHA PELIKAN
Lei Feng annetas rahvakommuunide rajamiseks sadu kordi. Ta oli harjunud nii palju annetama, et tema kohta levis kuuldus: ehkki Lei oli tegelikult orb, oli tema maavaldus siiski palju suurem deklareeritust. Kuid see võis ka olla valekuuldus.
Hiljuti väntas Hiina Propagandaamet filmi “Päevad ilma Lei Fengita”. Selles filmis on tähtsaks tegelaseks autojuht Qiao. Sellesamuse Qiao kolleeg sattus ränga haiguse kätte, millega kaasnes tohutu verevaesus. Kuna tema veregrupp oli haruldane, oli tarvis, et üks-kaks inimest annaksid kumbki talle pool liitrit verd.
Siis ilmus sinna sm. Lei Feng. Ta ütles lihtsalt: “Kolm liitrit võtke minu käest.” Kolme liitrit ei saa kelleltki korraga võtta. Lei pidi teine kord tagasi tulema. Lõpuks sai ta nii andunud vereandmise eest kopsaka kopika. Ta jagas selle tööliste vahel laiali.
Olgu siinkohal öeldud, et Lei Feng tegi sedasama, millest jutustab katoliku kiriku hümn “Pie pelicane, Iesu Domine” – ta oli nagu katoliiklaste austatud lind pelikan, kes jagab oma vere lihtsalt laiali.
NOORUS TULEB PIKKADE SAMMUDEGA
Mirima külakooperatiivi komsomolikomiteel oli mitu ust, aga neist peamine liiga väike.
“Tehke see uks suuremaks ja laiemaks,” õpetas suur juht Kim Ir Sen. “Sest noorus tuleb alati pikkade sammudega. Meil pruugib vaid vaadata oma ilusat maad, ja me näeme, kuidas noorus seda kõike uueks loob. Pärast neid hoogsaid samme seisavad noored inimesed meie ees, nende näod lõkendavad teotahtest ja energiast pakatavad käed osutavad avarustesse: näete, siin on meie riisipõllud, siin meie tehased ja kaevandused.”
OLEN KEREGA MEES
See oli aeg, mil Lei Feng luges igal hommikul ja õhtul sm. Mao artiklit “Seltsimees Bethune’i mälestuseks”. Nad läksid oma aktiiviga mägedesse, demobiliseerumata sõdurid nagu nad olid. Nad istusid ühte mäekurru ja iga mees võttis lahti oma leivakoti. Seal oli kahemeetrine vapper sõdur Wang. Temagi avas oma leivakoti, kuid selles ei leidunud midagi.
“Ta on selle kas maha unustanud või pole süüa kaasa võtnudki,” hakkas Lei mõtlema. Siis andis ta oma moona Wangile ja ütles: “Sa võta see. Minu kõht on täna närviline ja ei võta produkte vastu.”
Wang vastas: “Mina olen kerega mees, aga mina ei anna oma toitu kunagi kellelegi. Sina ei ole selline, aga sinul on asi vastupidi.” (Patricia Ebrey, The Chinese Civilization, New York: The Free Press, 1993)
TAGUMISSE RITTA
Rak Woni masinaehitustehase metallivalutsehhil oli parteikoosolek. Oli palju punkte läbi arutada, iga punkti peale kerkis kätemeri. Äkki aga avanes uks ja kõikide üllatuseks astus sisse suur juht ja õpetaja Kim Ir Sen. Ta istus tagasihoidlikult viimasesse ritta, et ettekandeid kuulata. Kõik pöördusid vaimustunult ümber ja tagumine rida muutus esimeseks.
“Ah et tagumine rida muutub esimeseks,” ütles geniaalne õpetaja. “Jätkake, ärge laske ennast segada. Kohe muutub esimene rida jälle tagumiseks.”
LEI FENGI SURM
5. märtsil 1962 puhastasid Lei Feng ja Qiao Anshan täis laaditud veoautot Fushuni sõjaväebaasis Kesk-Hiina Liaoningi provintsis. Veoauto viidi voolikuotsa juurde, Qiao oli roolis. Lei astus vooliku ja auto vahele ja näitas märke, et tuleks tagurdada. Veoautost rippus välja okastraat, selle otsas massiivne palk. Auto tagurdas järsult, kärme Lei püüdis eest ära hüpata, kuid sai ikkagi palgiga järsult vastu nina. See oli tema elu viimane sekund.
Hiljem jutustas Qiao ajalehele “Renmin Ribao”: “Tulin otsekohe autost välja ja nägin, et sõber lamab mudas, ninaalune verine. Nägin teda hiljem surnukambris.”
