Tänapäeval on peenemates bussides ja rongides heaks tavaks jagada tasuta ajalehti. Väga hea komme, sest tavaliselt unustan ma viimasel hetkel lugemisvara kaasa soetamast. No ja sõitsin siis 24. novembril Tartust Tallinna ja sirvisin pakutavat Postimeest ning jõudsin lõpuks välja artiklini uuest ühiskonnaõpetuse ja inimeseõpetuse õpikust.
KRISTLIKU MORAALI KUMMALINE KAMPAANIA
Rääkisid need ja teised, ka õpiku üks autoreid Sulev Valdmaa. Kirjatüki lõpus oli selline lõik: “Samuti sisaldab inimeseõpetus Valdmaa sõnul palju mittevajalikku infot. “Näiteks on seal sees mingi intramaritaarne seks, mis on sisuliselt litsilöömine – aga milleks on meil vaja õpetada litsilöömist?” küsib ta. “Normaalses õppekavas ei õpetata seda, mis on ühiskonna probleemne taust.”
Kurat. Seda jutlustatakse maal, mis on üks Euroopa populaarsemaid seksiturismi sihtkohti!
Iroonia irooniaks, aga kuidagi imelik hakkas ja vihale ajab. On see silmakirjalikkus kuubis? Või on siin riigis kõik nn arvamusteliidrid ja nende produtseerijad muutunud üleöö moraaliapostliteks? Ma mäletan, kui Savisaar alustas kampaaniat alkoholimüügi öiseks keelustamiseks. Retoorika, mida kasutati, oli nagu maha kirjutatud mõne aktivisti kõnest Ameerika Bush Fan Clubist, nn bible beltist.
Jutt käis rahvuse tervisest, ühiskondlikust moraalist, riigi ja Eesti rahva tulevikust. Ja sellest, kui halba eeskuju saavad noored, kes on ju ka meie tulevik. Ma mõtlesin veel, et see on tüüpiline eeslinnas elava jõuka väikekodanlase positsioon, kes läheb töölt koju, möllu enam ei pane, vaatab õhtuti koos abikaasaga siivsalt telekat ning tahab, et keegi tema ilusa pügatud muruga eramaja ees tänaval ei kakerdaks ega segaks televiisorist talkshowd jälgida.
Mõnda aega hiljem alustas Siim Kallas kristliku kultuuri kaitse kampaaniat Euroopa Liidu tasandil. Võõrastav, kuidas endine komsomoliliider ja nõukogude ametiühingu juht nüüd piibellike väärtuste eest võitleb. Omal ajal kirjutasid need mehed ju välismaal sõitjate avaldustele “Taotleja on eeskujulik nõukogude kodanik ja moraalselt kindel”. Märge, ilma milleta keegi kuhugi ei sõitnud. Siis peeti moraali all silmas küll midagi muud.
KAS EESTI UUS PROMOKAMPAANIA?
Ma panen nüüd kaks ja kaks ja kaks kokku, saan kuus ning küsin, kas Eesti on liikumas kristliku fundamentalismi poole? Sest tegelikult pole tegemist üksiknähtudega, pigem vaid ühiskondliku tendentsi kõige nähtavama osaga. Ja huvitaval kombel jutlustavad just nõukogudeaegsed juhid kristlikke väärtusi. Olid nad ka komparteis salakristlased või toimus vanema põlvkonna seas hiljuti massiärkamine? Umbes nagu filmis “Briljantkäsi” – skosnulsja, upal, poterjal soznanie, prosnulsja, gips?
Kümme aastat tagasi tabas Eestit kirikuskäimise kirg, kõik lasid end ristida ja rahvas jooksis jõulude ajal kirikute uksepiidad maha. Siis oli see arusaadav, sest tegemist oli endise keelatud viljaga, mida nüüd vabalt maitsta sai. Siiski on mul olnud tunne, et kirikuvaimustus oli pigem nagu mööduv mood. Eksisin ma?
Või on nüüd tegemist uue Eesti promokampaaniaga? Eesti on välispoliitiliselt kogu aeg kõikunud kahe pooluse vahel – tahetakse meeldida nii Euroopale kui USA-le. Parim viis USA-le imponeerida on nüüd muidugi kujutada endast hardcore kristlast. Praegu käib diskussioon selle üle, kas viia koolidesse sisse usuõpetus. Asi, mille vastu mul midagi ei oleks, kui mitte vaadata kogu konteksti. Sest kui kristlikuks rahvuseks pööramine jätkub, siis on oodata ka muid novaatorlikke samme kooliprogrammis ja muidu elus. Litsilöömisest juttu enam pole, varsti on kord käes evolutsioonil, alkoholimüüki juba piiratakse, millal korjatakse müügilt ära preservatiivid?