Möödunud sajandi üheksakümnendate aastate alguses sattusin vene kirjaniku, oma sõbra ja kolleegi Nikolai Krõ?t?ukiga külla Izrail Metteri ja tema naise Ksenija Zlatkovskaja juurde nende imeilusasse Peterburi korterisse, kus viina ja hea sakuska juures käis joovastav jutuajamine sellest, kuidas, millise ime läbi võis ellu jääda kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel, sellest, milles on kirjaniku kohus ja millega tuleb maksta poliitiliste ahvatluste eest.
APLAUS ZO?T?ENKOLE
Izrail Metter, kes elas ausalt ja väärikalt pika kirjandusliku elu, veenis mind siis, et südametunnistuse ja talendi eest vastutavad aju erinevad osad. Näiteks Korolenko: 1918. aasta kohutava nälja ajal kannatas ta inimeste pärast, nälgis koos kõigiga, keeldus täiendavast normist, ja ainult, kui talupojad panid raha kokku ja tõid talle vankriga toitu, nuttis ja andis alla. Kirjanik, muide, oli ta keskpärane. Ent olid suurepärased kirjanikud, – jutustas Metter, – kes momentaalselt tundsid, kus ja kuidas uue võimu ajal ära elada saab, läksid teadlikult ja rahulikult sellega kokkuleppele, muretsesid ainult iseenda pärast, rääkisid seda, mida neil kästi? et jääda vabadusse, kõike meeles pidada ja nagu nad arvasid, tegelda salaja oma loominguga.
Metter näitas mulle siis Literaturnaja Gazetat 1937. aasta jaanuarist, kus Ole?a, Babel, ?klovski ning paljud teised alandlikult pritsisid sõimu kolleegide peale pealkirjade all: “Koletislikud värdjad”, “Need inimesed on alatuse kristallid”, “Pühkida maapinnalt trotskistlikud reeturid ja mõrvarid”. Nad õigustasid end sellega, et see oli väline, avalik kompromiss, et nad ainult järgisid mängureegleid, see-eest hiljem ei saanud murda truudust üheski noodis, ei üheski sõnas.
Metter ise, aga ka Kaverin, Paustovski, T?ukovski ja teised sellistele kompromissidele ei läinud, seltsimeeste vastastele kirjadele alla ei kirjutanud. Kui Mihhail Zo?t?enkot sunniti avalikult kahetsema ning tunnistama oma vigu kirjanike koosolekul, siis rääkis ta kahetsemise asemel ootamatult ja kirglikult sellest, et ?danovi otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta teda solvas, et seal nimetati teda argpüksiks ja pätiks, et kahetsema ta ei hakka ja kolleegide heatahtlikkust ei vaja. Izrail Metter, kes asus saalis, võttis ja aplodeeris Zo?t?enkole. “Ma nutsin tema esinemise ajal,” jutustas ta.
ROISKUNUD BANAANIDE LUGU
Aga armastusväärne ja võluv Ksenija – oma kaheksakümne aasta juures oli ta endiselt rühikas ja koketne – näitas meile raamatuid autogrammidega. Ühele oli kirjutatud: “Suure sümpaatiatundega – väga armsale ja vaiksele Ksanot?kale mälestuseks ja sõpruselootuses. Mih. Zo?t?enko”.
“Aga miks teid nimetati “vaikseks””?
– “Mul oli väga huvitav,” vastas Ksenija, “ja ma kartsin midagi nende kõnedest kõrvust lasta – kuulasin vaikselt nii Ahmatovat kui Zo?t?enkot, Sostakovit?it ja ?vartsi?”
Pererahvas kostitas meid, kuidas oskas. Väikeseid võileibu nimetati “põ?adeks” (põ? on tropp jahipadrunis, mis on vajalik selleks, et püssirohi maha ei pudeneks) ja nõudsid, et me pistaksime selle sakuska suhu kohe pärast pitsi külma viina. Ja palusid kohe leivale võid määrida?
Minu tollastes märkmetes leidsin ma pererahva märkuse selle kohta, et meie Koljaga, võib-olla, häbeneme võtta võid seetõttu, et see on “talongi peal”. Kaua ei suutnud ma taibata, mida see tähendab, siis meenutati mulle, et võid sai 1992. aastal kauplustest just nimelt talongidega, nagu ka möödunud sajandi 20ndatel aastatel. Nagu tõenäoliselt alati pärast revolutsiooni.
Intelligentses keskkonnas pole kombeks kaevelda olmeliste ebamugavuste pärast. Ning ometi langesid inimesed, kes sattusid välismaale pärast NSVL-i kokkuvarisemist, minestusse, nähes kaupluses kahtkümmend sorti vorsti või sadat sorti juuste. Minu sõber – Peterburi skulptor Vladimir Tsivin, kes oli kutsutud Itaaliasse, tormas terve päeva mööda Roomat “tõeliste” banaanide otsingul; need, mis ta kauplustes nägi, ei vastanud üldse tema kujutlustele salajastest hõrgutistest – need olid kõvad, kahvatukollased, tahtis ta aga hoopis teistsugust – pehmeid, käärimise hapuka lõhnaga, pruunika koorega ning mustade täppidega sellel. Lõpuks, juba hilisel õhtul, nägi ta tervet kastitäit just sääraseid, igatsetud banaane ühes kioskitest, tormas nende poole ja oli vapustatud sellest, et kioski omanik andis talle terve kastitäie tasuta. Kast kõdunevate banaanidega oli valmis ära viskamiseks? Paljud meist, kes olid maitsnud kunagi roiskunud banaani, ei harjunudki enam heade banaanidega?
MEIERHOFI TÄPILISED TASSID
Mingil hetkel kutsuti mind kööki Ksenijale appi, teed serveerima. Riiulil märkasin ma kõige tavalisemaid, üsna vanu tasse – punaseid valgete täppidega. Pisut kõhelnud, ütles Ksenija pidulikult: “Täna joome nendest tassidest!”
Ja juba hääle järgi mõistsin ma, et ta tahab, et ma hakkaksin paluma selgitusi. Ma palusin. “Jaa, need tassid kinkis meile ju Tolja Marienhof!” hüüatas Ksenija ja hakkas meenutama, kui armas, kuulus ja intelligentne ta oli. Kõike seda rääkis ta mulle vaikselt köögis ning ma aimasin, et Tolja Marienhof ja Mi?a Zo?t?enko ning võib-olla veel mõni kuulsatest kirjanikest sattusid siia majja tulles populaarse Baleriini ja näitleja jumaldamisobjektiks, kurameerisid temaga ning Izrail Metteril oli nähtavasti piisavalt põhjust olla meeletult armukade.
MÄNG REEGLITE KOHASELT
Anatoli Marienhof kuulus sellesse kirjanike rühma, kes tormas Oktoobrirevolutusiooni nagu kasiinosse. Nad mängisid ning asetasid kaardile oma elu, nad riskeerisid, nad sobitasid sõprust kõige kohutavamate ja süngemate t?ekaa esindajatega, nad läksid vaatama, kuidas inimesi maha lastakse, nad sukeldusid revolutsiooni verisesse meeletusse nagu joomingusse.
Marienhofi romaani “Küünikud” tegevus toimub 1918. aastal, välja anti aga romaan kümme aastat peale kirjeldatud sündmusi. Hiilgava, metafooridest üleküllastatud keelega jutustab autor pühadustteotava iroonia ja härrasliku sarkasmiga sellest, mida tal endal tuli üle elada.
Ta räägib võimust, mis keelas ära jäätise, aga romaani kangelanna kinnitab, et see keeld on veel kohutavam, kui bol?evikel oleks tulnud pähe paigutada giljotiin pea asemele – teine olnuks vähemasti loomulik?
Ta räägib juhtumist, kui arreteeritud valged ohvitserid põgenesid ja peitsid end kloostris, nende järele uurimiskomisjon nelja punaarmeelasega, mungad aga uputasid komisjoni ja kaitsemeeskonna kiirustamata vees, pärast aga “kuivatasid” lõkkel?
Marienhof järjestab sündmused geniaalselt, asetades justkui kogu toimunu ühele tahvlile – väljaspool aega, ruumi, loogikat.
AINUS AVAMEELNE PEATÜKK
Ivan Groznõi õpetas oma rahva naeratama üsna omapäraselt: kui talle jalutuskäigu ajal ei meeldinud kellegi kurb nägu, käskis ta sel inimesel pea maha raiuda.
Bol?evikud kuulutasid välja punase terrori.
Kangelanna räägib, et tunneb revolutsiooni lõhna, kangelane lisab: “Mina ka, pärast seda, kui meil kanalisatsioon rikki läks.”
Teated: bol?evikud otsustavad püstitada hulga mälestussambaid – neile, kes võitlesid rahva vabaduse eest. Neil on selleks vahendeid! Kõrval: võitluseks kirjeldamatu näljaga käib edukalt hobuseliha valmistamine.
Ühel tegelaskujudest on monpansjee raudpurgis peidetud salajane tükk koorevõid.
Leib on tehtud mädanenud kartulist.
Varesed rebivad lõhki surnud kassi.
Kangelane keeldub enesetapust seetõttu, et ei soovi kõduneda prügihunnikus.
Vaesuse ülim aste: inimene võtab maha kardinad ja õmbleb neist endale särgi.
Inimene lastakse maha. Aknad on paljad. On näha, kuidas keegi pigistab mahalastu naist.
Täisid nimetatakse revolutsiooni vaenlasteks.
Talupojad söövad suslikuid. Nälgib umbes kolm ja pool miljonit inimest. On hakatud sööma inimesi. Ühes perekonnas jaotas ema surnud tütre laiba elavate laste vahel, käelabad viisid minema nälgivad naabrilapsed?
Romaanis “Küünikud” on jutt lemmiktassist. See on ainus peatükk, mida kaunistab avameelsus, puhtus ja inimlik elujanu. Võibolla, et just selle revolutsioonilise tassikese mälestuseks kinkis ta sõpradele teeserviisi, millest mul õnnestus juua?
ROMAAN ILMA VALETA
?Maailmakunstis on mingi kummaline paarilisuse või kahesuse mõiste, nagu kardaks loodus välja anda talenti ühes eksemplaris ning valmistab mingi koopia. Koopia pole ehk milleski kehvem originaalist, kuid ometi on ta asetatud teise ossa. Nii jääb suurepärane poeet Jevgeni Rein alati Brodski, suurepärane näitleja Valeri Zolotuhhin Võssotski selja taha. Ja las nimetas Brodski Reini oma õpetajaks, las repeteeris Zolotuhhin Hamletit vahetusena Võssotskile, ometi jäid nad oma “esimeste” varju. Anatoli Marienhof torkas silma unikaalse võimega sünkroonselt reageerida sündmustele, neid kohe teadvustada ja mõista. Otse Jessenini enesetapu jälgedes kirjutas “Romaani ilma valeta”, mis veel tänagi vapustab oma sügavuse ja harmoonilisusega, selgitab Marienhofi suure sõbra iseloomu.
Marienhof sattus raevu, kui talle räägiti, et ta on Jesseninist vähem andekas. Nad olid lahutamatud. Nad elasid koos. Kui polnud kütet, magasid ühes voodis, teineteist soojendades. Kirjutasid luuletusi ühe laua taga. Koos lõid ima?inistide liikumise. Võtsid öösiti maha silte tänavanimedega ja omistasid prospektidele oma nimed, riputasid Pu?kini kujule kaela tahvli “Ma olen ima?inistidega”. Koos lõid suhted t?ekaa terroristidega, ennekõike Jakov Bljumkiniga, Trotski sõbraga, kes ka ise pani värsse kirja ja kiitles oma veriste tegudega. Pärast kirjutasid ima?inistid Bljumkinist mälestustes, et ta oli kergats ja argpüks, kartis kärbseid – nakkuste levitajaid, kartis külmetumist ja tõmbetuult, kartis, et tema elu kallale kiputakse, väiksemalgi põhjusel haaras revolvri järele, kuid kahekümnendate alguses väljusid nad “Poeetide kohvikust” igal õhtul kolmekesi – Jessenin, Marienhof ja Bljumkin. Jessenin poos end üles. Bljumkin lasti maha 1929. aastal. Mahalaskmisel laulis ta Internatsionaali ja ülistas Trotskit.
Marienhof elas 1962. aastani, oli ilma jäetud võimalusest avaldada, juba kahekümnendate aastate lõpust kõigi poolt unustusse määratud.
PUHAS POEESIA
Marienhof ei näinud suurt vahet poeesia ja proosa vahel. Ühe ja teise võimu vahel. Talle oli tähtis võrrelda kõike kõigega ja et kukuks välja ilusasti ja kõlavalt. Unustamatult. Ning nõnda nagu tema revolutsiooni kirjeldas, ei kirjeldanud keegi. Ta kirjeldas õudust kaunilt, hoogsalt, nagu moodsat riietust, mis on litritega üle puistatud.
Algas kõik sellest, kui juhuslik kuul 1918. aastal tappis ta isa, keda ta väga austas. Ta mõistis juhuse suurt osa revolutsioonis. Ning ta tegeles paksu, täissöönud samovari kirjeldamisega, kogukate naiste kirjeldusega, kes sarnanesid vasest keedunõudele moosi keetmiseks, magusat, nagu kreemist, meeletuse vahtu purjus Jessenini huultel, kitsast, verist koeralõusta, mis näris hobuselaipa sillal; ta nägi Bloki kantseleilikku tavalisust, Meierholdi tsiranoodeberseraklikku nina, ta nägi, kuidas valvur vanglas ütles naisele, kes sai teada, et ta mees on maha lastud: “Kodanik, kurvastama mine värava taha!”
Mil moel teadis ta, et just need ja mitte teised detailid joonistavad meile kümnete aastate pärast pildi enesetapjalikust, verega määritud, rottidest näritud elust? Elust, millel polnud hinda?
Ta elas kohutava kättemaksuni: tema poeg tappis end seitsmeteistkümneaastasena. Dostojevskit lugenud, nägi poeg, et sortside asi on saanud tegelikkuseks ja võitnud, et isal on sellega kõige esmasem seos ja – poeg võttis endale isa süü klassiku romaani lehekülgedelt?
MASK, MILLE ALL POLE NÄGU
?Anatoli Marienhof, nagu paljud kahekümnendate aastate intelligendid, mõtles, et võib veiderdada ja ronida teiste õlgadele, et paista pikem ja jääda seejuures mitte palaganist osavõtjaks, vaid vaatajaks, hoides põues aadellikku lapsepõlve soojas ja südamlikus perekonnas.
Kuid nii see ei läinud. Tuli kasvada sotsialismi järgi, tema sü?ee, tema haisu ja raipeleha sees. Näis, et alati võib maski ära võtta, kuid selgus, et maski all enam nägu polegi. Ning tuli kuni vanaduseni elada läbimõeldud elu, loodud kirvetööna, igavat, nagu rohupudel.
Näis nagu käiks mäng reeglite järgi. Pärast sellist mängu peavad nii tapetu kui tapja emmates kõrtsi minema. Eesriie sulgus, kuid koos temaga sulgus ka elu?