Nikolai Berdjajev ei ole eesti lugejale mitte päris tundmatu, kuigi ühtki tema teost ei ole eesti keeles raamatuna välja antud. Tõsi küll, 1989/90 ilmus Berdjajevi “Vene kommunismi lätted” “Akadeemias” järjeloona kunagise luulekumiiri ja dissidendi Jaan Isotamme suurepärases tõlkes.
Mõju Eesti intelligentsile
30ndail visiteeris Berdjaev Baltimaid ja pidas loenguid ka Eestis, kuid toonasel pragmaatilisel ajal ei olnud vaimufilosoofi vastuvõtt just soe ja eks loengud olid mõeldud ka enam vene kogukonnale. Siiski oli luuletaja Heiti Talvik temast vaimustuses ja väljendab rõõmu, et “leidub veel mõtlejaid, kes ajalooprotsessi julgevad seletada vaimsemate ja põhilisemate teguritega, kui seda teeb materialistlik ajalookäsitlus”.
Mihhail Lotman on viidanud, et ilmselt pärineb Tammsaare “Tõe ja õiguse” pealkiri ka Berdjajevilt ja last but not least, luges noilsamul aastail tema Berdjajevit huvi ja tunnustusega Uku Masing, ehkki paraku saksa keeles.
Muidu ülikriitiline Masing kirjutab tunnustavalt: “Loen vaheti Berdjajevi “Der Sinn der Shaffens” – see on üks üpris kena raamat, aga kirjutatud enne 1914, sellepärast on temas veel elu. Ja vaen eetika ja moraali vastu kasvab aina. Eetika on nõiduse jätk – sest inimene loodab ju, et oma eetilise eluviisiga midagi saavutab, aga ta ei saa siiski midagi.”
Isiksus ja taust
Vene traditsioonis ühinesid filosoofiline ja mittefilosoofiline teadmine üheks terviklikuks maailmavaateks. Kuna filosoofiale ei antud omaette tähendust, siis jäi ka akadeemiline filosoofiline traditsioon nõrgaks. Erinevalt lääne filosoofidest, kellele filosoofia oli mõtte ja mõistuse töö, elasid vene “hõbedase ajastu” filosoofid oma filosoofia järgi täielikult nii mõtetes, tunnetes kui ka tegevuses. Seega kaotas filosoofia oma klassikalise ranguse ja muutus nn elufilosoofiaks.
Berdjajevi puhul tuleb kohe öelda, et eelkõige oli ta filosofeeriv isiksus, kelle tekstid olid lihtsalt selle tegevuse aktid ja neid iseloomustab sisemine dialoogilisus. Nõnda võime teda pidada sokraatliku traditsiooni jätkajaks.
Berdjajev on olemuselt väga emotsionaalne filosoof. Tema eksistentsialism on maailmavaateliselt väljendet emotsionaalsus. Platonismiga pole teda küll seostatud, kuid Berdjajevi ettepanek vaadelda mõisteid kui sümboleid, mis vaid peegeldavad reaalsust on ju puhtplatonistlik. Berdjajev küll kritiseerib gnostitsismi selle ratsionaalsuse pärast, kuid teatud gnostitsism on talle eneselegi omane.
Berdjajevi isiksusel on mitmeid erisusi. Nimelt põdes ta nooruses entsefaliiti, mida saatsid õudusunenäod, milles ta langes kuristikku. Sellest ajast vältis Berdjajev kõike pehmet: pehmeid toole, diivaneid, voodeid jne. Ilmselt on selle kogemusega seotud tähendus, mille ta annab Boehme Ungrundile – mitteloodud vabadusele. Tuletame meelde, et Boehmel on Ungrund Jumalas endas. Berdjajevil muutub ta ontoloogiliseks arhetüübiks. Ja selle Ungrundi olemasolu eraldab inimese Jumalast.
Berdjajevi gnostitsism taandub ja muutub sotsiaalseks filosoofiaks esimese ja teise Vene revolutsiooni ajal. Sel ajal publitseerib ta kõige enam artikleid. Ta paljastab kommunismi ja kontrrevolutsiooni, fa?ismi ja kapitalismi, ajaloolise kristliku kiriku ja selle vastaste vale. Languse, dekadentsi ja antihumanismi ajastul toob Berdjajev välja renessansi ja uue humanismi idee.
Konservatiivne tegelane
Kui me räägime Berdjajevi kujunemisest, siis siin on olulised kaks asja: ta pärines kõrgaristokraatiast ja põetud entsefaliidi tõttu ei olnud nii heas füüsilises vormis kui teised poisid kadetikorpuses. On tähelepanuväärne, et tal polnud korpuses ühtki sõpra. 14-aastaselt avastab ta saksa filosoofia ja sel ajal on kõige suurem Schopenhaueri mõju. (Mina lugesin Schopenhaueri “Elutarkust” 17-aastaselt ja võtsin seda ka eluõpikuna).
Berdjajev jätab Venemaal lugupeetud ohvitserikarjääri sinnapaika ja otsustab pühenduda filosoofiale. Ta sooritab iseseisvalt gümnaasiumi eksamid ja astub ülikooli. Mis me võime selle kohta öelda? Siin domineerivad individualism ja idealism.
Berdjajevi isa üritas Venemaal tärkava kapitalismiga kohaneda, aga see ei õnnestunud eriti ja pere elas pideva laostumise äärel. Noort filosoofi iseloomustab ühelt poolt ideaalse maailma janu ja teisalt kohanematus sotsiaalse tegelikkusega. Berdjajevi protesti sotsiaalse tegelikkuse vastu võiksime nimetada mitte revolutsiooniliseks tavamõttes, vaid konservatiivseks revolutsioonilisuseks, mis ideoloogilise väljundi saab küll alles pärastsõjaaegsel Saksamaal ja mille sihiks on traditsiooniliste, igavikuliste väärtuste taastamine.
Marksismi võtab noor Berdjajev vastu kui eluprogrammi. Kuid Berdjajev segab kohe marksismi Kanti ideaalse maailma mõistetega. Nii sünnib Berdjajevi konservatiivse revolutsiooni teooria enne konservatiivse revolutsiooni sündi. Nikolai Berdjajevit võib pidada konservatiivse revolutsiooni esiisaks nagu Kierkegaardi peetakse eksistentsialismi esiisaks.
Berdjajevi pneumateraapia
Üldiselt on teada, et Berdjajev sai Cambridge’i ülikooli audoktoriks, aga vähesed teavad, mille eest. Nimelt teoloogiliste otsingute eest, mille eest senini oli pärjatud vaid meie Mauritiuse õpingukaaslast Aquino Thomast.
Kui näiteks Freudi psühhoanalüüs tegeleb alateadvuse sisude teadvusse toomisega ja seda nimetatakse psühhoteraapiaks, siis Berdjajevi mõistmisel võib siit võtta võtme, ainult Berdjajev püüab teadvuse sisu tuua vaimuvalgusse ja korrigeerida, mida võiks nimetada pneumateraapiaks, sest see aitab inimesel vabaneda oma olemise vigasusest. Et mõiste “vaim” on tänapäeval muutunud pea tühjaks tähistajaks, siis võiksime ka öelda, et Berdjajev püüab teadvuse sisu, mis peegeldab meie tegelikkust – aga mitte reaalsust – viia idee maailma ja seeläbi muuta reaalsust. Nii oleme otsaga taas Platoni juures.
Berdjajev mõistab õige pea, et ühiskonna muutmisest on vähe kasu – on vaja muuta maailma ja maailma saab muuta mõtete abil. Ja ta muudabki oma maailma kõigi XX sajandi koleduste kiuste ja tema pneumateraapia on täiesti kasutatav vahend.
Aga eks visionäärid ja meditatsioonimehed David Lynchini välja ole ju kogu aeg sarnast kasutanud. Mõte on Berdjajevile reaalsus, millega inimene saab täita maailma subjektid ja neid seeläbi teha paremaks. Proovige ise – see töötab päris hästi.