1904. aasta pimedal detsembriõhtul oli Toompea Falki teel hotell Nolte kandis kisa ja kära. Parun Karl von Kaulbars peksis tammise malakaga pähe teist parunit Eduard von Dellingshausenit. “Va sõgedad mehed!” hüüdsid mööda käivad saksad. Dellingshausenil oli piisavalt kõva pea ja karakull-lätu, verd ei tulnud. Meie ees rullub lahti Eesti 20. sajandi ajaloo üks väheuuritumaid draamasid.
VÄHE UURITUD
Leiame Eesti ajaloost ka ohtralt näiteid selle kohta, et nii mõnestki sündmusest on kirjutanud ainult kirjanikud ja ajaloolased ei ole seda iial puudutanud. Olgu käes olevgi ülevaade pigem kirjanduslikuks ülevaateks tollesse maailma, millest andmeid nii vähe. 1905. aastaga tegeldi mitmes laines: Leningradis 1925-26, Eestis 1930-31 ja 2005|-2006|. Kuid parun Karl von Kaulbarsi (Kaulbarsch = “kiisk”) tegudest ei ole kirjutanud keegi. Teda mainib Jaan Kärner oma teoses “Tõusev rahvas” ja keegi teine ei ole selle teema kallale läinud, võib-olla kartuses oma näppe kõrvetada:
“Parun Karl von Kaulbars oli juba kolm aastat varemini avaldanud mingi raamatu, milles ta auhaavavalt ja laimavalt oli kirjutanud Eestimaa rüütelkonnast ja tema üksikuist liikmeist. Rüütelkond oli talle armulikult terveni kolm aastat aega andnud oma mõtlematu teo üle järele mõelda, seda kahetseda ja rüütelkonnalt kui ka üksikutelt rüütlitelt, kelle vastu ta oli eksinud, andeks paluda. Kuid süüdlane ei ole seda mitte teinud. Seepärast detsembri algul 1904 kreisisaadikute koosolek, täiesti veendunud, et süüdlane ei mõtlegi oma tegu kahetseda ega laimatuile hüvitust anda, oli otsustanud ta oma liikmete hulgast välja heita.”
PARUNI NUUT ALATI VALMIS
“Aga sellega ei olnud kahetsemisvääriline lugu veel lõppenud. Kaulbars oli jultunult [rüütelkonna esimehe] Dellingshauseniga tüli norinud ja teda Toompeal uulitsal ebaseisusevääriliselt peksnud. Sellepärast läks [keiserliku Riiginõukogu liige] Otto v. Budberg Vanamõisast Peterburi, et paluda suurvürst Konstantin Konstantinovit?ilt Kaulbars sõjaväeteenistusest lahti teha. See avaldaski suurvürsti juures soovitud mõju, sest Budberg oli teeninud tema sõjakoolis erilise käskudetäitja ohvitserina.”
Kaulbarsi elus lõppes igasugune mõnu: ta pidi välja astuma ka Tema Majesteedi sõjaväeteenistusest, kus balti aadlikud läbi aegade kannuseid olid teeninud, meenutagem või Barclay de Tollyt. Kuidas see lugu üldse algas? Mis viis Kaulbarsi, muidu tagasihoidliku Mõdrikust pärit mõisniku selliste tegudeni? Kuigi käes oli juba 20. sajand, olid siinsed mõisnikud esialgu nagu kaarnakari iidamast ja aadamast pärit eesõiguste kaitsel. Seda kuni 1905. aastani, mil nad endigi privileege armulikult “luhvtitasid”. Kaulbarsil viskas see asjaolu kiiresti üle.
Arhiivimaterjalid valgustavad Kaulbarsi ellu teed alates 1893. aastast, mil rüütelkonna peamehena valitses esimest trienniumi toosama Budberg, III järgu Vladimiri ordeni kavaler.
Sel aastal on 37-aastane aadlik Kaulbars tegelenud maja (“uue häärberi”) ehitamisega oma “Reggafer” (Rägavere) mõisa ja ta on pidanud väga äkki Peterburi sõitma. Kirjast jääb mulje, nagu oleks ta kellegi eest põgenenud. Ta kirjutabki sellest Rüütelkonna esimehele Budbergile ja tõestab kõrgeaususele oma truudust. Ta lisab sessamas “documente 12-ks” tituleeritud manuskriptis, et tal on au kõrgeaususele oma truudust tõestada, aga see oli tol ajal kõigest kli?ee.
BALTISAKSA KRAAKLEJAD
Rüütelkonna vastust isand Võmmuri kurtmisele on juba sajandialguse arhiivihooldajad nimetanud manuskriptiks “K 12”, kirjutades need ?ifrid dokumendi peale. Kauni käekirjaga on kirjutanud Rüütelkonna noorem sekretär. “Allolevad materjalid,” teatab Rüütelkonna juhatus, lisades, et tegu on asjaga ausführlichen Schrieben – detailne sõnum, “edastatakse kõige lähemal ajal Landtagile ja talupojaasjade komiteele”. Rüütelkonna vastusest paruni murele selgub ka, et parun Kaulbarsil on olnud probleeme seisusekaaslase Edmund Girard von Soucantoniga, kes tol 1893. aastal reisinud Lehowa (Lõhavere; s.o. sealt, kust Lembitu pärit) mõisa. Lõhavere mõisa andnud aga Rootsi lossihärra Jacob de la Gardie Kaulbarside parunisoole 1652. aastal igaveseks? Kujutame ju selgesti ette, kuidas kaks parunit mõisa pärast kemplesid. Need olid baltisaksa Andres ja Pearu ning sellistena nad meile meelde ka jäävad.
MIDA KAULBARSID TEINUD ON?
Kõik kuulsamad 19. sajandi Kaulbarsid (kes rajanud ka praeguse Soome saatkonna maja Toompeal) on pärit peamiselt Rägaverest ja Mõdrikult (Mödders) ja ristitud Püha Jaakobi kirikus. 18. sajandi esimestel aastatel lõõritanud aga keegi Kaulbarside kaugelt sugulane ooperilaulu Preisimaa imperaatori Friedrich I enda ees.
Peksja Karl von Kaulbars on Mõdriku mehe, kindralleitnant Hermann Wilhelm von Kaulbarsi poeg. Tema isast pärineb suur suguvõsa. Üks asi on ometi selge: pühapäeval, 17. märtsil 1844 on Karli isake Hermann abiellunud Püha Jaakobi (Viru-Jaagupi) kirikus Alexandrine Emilie von Drieseniga. Kahekümneaastane Alexandrine oli isand kindralleitnandist juba rase. Toona ei vaadatud selle peale viltuse pilguga: peaasi et Jumala õnnistus – abielusakrament õigel ajal tuli.
HUNDID SAID OMA OSA
Kaulbarside vappi hoiavad kinni hundid – pigem küll ?aakali moodi, kuid selles kontekstis võikski igasuguseid kiskjaid tähistada üldmõistega “hunt”. Ja kui Alexandrine ja Hermann sellel kauge lumesulamiskuu pühapäeval altari ees seisid (toona ei värvitud altareid nii kergekäeliselt üle, nagu kaasajal mõned kergemeelsed naissoost pastorid seda endale lubavad), võisid nood hundid küll ainult rõõmust käppi plaksutada: sellest abielust oli tulemas tõeline suurmees. 17. märts oli 1844. a suures ajavoolus just nimelt laetare pühapäev, palmipuudepüha ja vaikse nädala alguseni oli jäänud kaks nädalat. Sel päeval loetakse kirikutes pühakirjasõna: “Ma jätsin su maha üürikeseks hetkeks, aga ma kogun sind suure halastusega.” (Js 54:7). Nende poja Karl von Kaulbarsi sünnini oli jäänud 12 aastat.
Nende poeg Karl Nikolai von Kaulbars sündis 17. detsembril 1856. Juba kahekümneaastaselt mängis ta intellektuaalseid sõjamänge Peterburi paa?ikorpuseses (? la venelased ühel pool, sakslased teisel). Paljud läksid sealt edasi sõjakooli, Karl aga abiellus, armastus ei lasknud oodata. Karli 12 aastat vanem vend Andreas tegi suurt karjääri ja jõudis üksvahe isegi? Bulgaaria sõjaministri kohale!
ISAND DELLINGSHAUSENI PEKSMISELE
Järgnes kreisisaadikute süüdimõistev otsus juba mõne nädala pärast. Kaulbars oli valanud uulitsal Dellingshauseni pihta kogu oma viha. Me võime kujutella nende raskete löökide mõju ja suurust. Oli aeg, mil paljud saksa soost isikud, parunid aga eriti – kandsid tänavail rasket pahklikku keppi, valmistatud harilikult tammepuust. Meenutagem või Vilde “Anija meeste” kangelasi Oskar Huberit ja Matiias Lutzi, kes ei suutnud Vene turul vaadata talupoegade peksmist sõjaväe poolt, ilma et poleks võtnud oma madjakaid.
Kaulbarsi tammise udja löögid kõlasid nii ammu. Me ei mäleta neid mehigi enam hästi. Kuid seda tänuväärsem on ajaloo valgete laikude täitmine reaalse sisuga?