Ühiskond on alati vajanud mõnda patuoinast, keda süüdistada halvas ilmas, rahva väljasuremises või vaesuses. Eriti hea kui leitakse vaenlane(sed), keda või mida on tegelikkuses täiesti võimatu välja juurida – alkohoolikud, muulased jms.
NO MISASJA ON?
Viimase kuu ajakirjanduses on vaenlase otsimine käivitunud täie jõuga. Ühed tahavad näiteks alkohoolikud saata sundtapmisele (üks tuntud näitleja), teised virisevad, et taolist juttu on ajada ühiskonnavaenulik, järelikult: tuntud näitleja on vaenlane (üks EPL-I kolumnist). Ärritav, aga kogu selle totalitaarriikidele väga iseloomuliku joone – vaenlase kuju loomise juures on asjaolu, et “paha poisi” staatus saab osaks probleemivälistele isikutele.
Joodiku temaatika on üleval olnud juba pea kogu aasta, tuletame meelde öömüügi keelustamist, Pomerantsi jne. No jätke rahule. Tarand Kaarel hüüatas lehes, et kutsub Partsi joomisest loobuma. Umbes poolel leheküljel. Sisutu jutt. Tarand, Parts, joomine? Mis peaks kõigil sellega asja olema?
Sama lugu on ka pederastidega ehk nn uute rahvavaenlastega. Kuidas saab perse ja peenise ühendust seostada rahva ja vabariigi moraalse laostumisega? Ei saagi, homoseksualiste on lihtsalt hea süüdistada. Nad on ju imelikud, eksole – mehed kannavad värvilisi ja liibuvaid riideid ning naised on suured ja karvased.
MIKS KUULUVUSE, MITTE TEGUDE JÄRGI?
Vaenlaseks on alati lihtne teha kedagi, kes ei saa ennast kaitsta või kellega rahval puudub tegelik kokkupuude. Kakskümmend ja rohkem aastaid tagasi oli selleks torukübara ja kepiga paks lääne kapitalist. Praegu on sisevaenlasteks haiged (alkohoolikud, narkomaanid) ja muidu teistsugse mõtlemise või soovidega inimesed. Tegelikest sisevaenlastest ei räägi keegi. No näiteks Tallinna linna emasarhitektist Irina Rauast (eelmises KesKus´is oli küll juttu), tuntud ka naisena, kes leiutas uue hoonestussüsteemi (diletandina tundub asi nii: ei koosta oma planeeringuid mitte paberi, pliiat si ja ajuga, vaid sellega, et seisab Tallinna kaardist meetri kaugusel ja sülitab regiooni, kuhu midagi tellitud on). Sinna tuleb järjekordne monstrum.
Kummaline on see, et meil luuakse vaenlane mingi kuuluvuse või harjumuse, mitte tegude järgi. Enamus tõelistest kahjuritest pole tegelenud mitte oma isikliku eluga (nt. joomine, pederastia), vaid askeldanud kusagil riiklikumal tasandil. Mõned neist on võibolla olnud pederastid, paljud kindlasti joomarid, aga säärane kuuluvus ei ole mänginud mingit rolli nende rõvedates tegudes, olgu selleks näiteks kasvõi linnaruumi hävitamine.
Eestis on gerontokraatia. Presidendiks on muldvana taadike – endine kommunist. Kui tegemist ei ole otsese rahvavaenlasega, siis on ta vähemalt sotsiaalselt ohtlik element – ei saa asjadest aru või siis on liialt pehmeke.
Kodumaa reostatud, ent pühal pinnasel jalutab ringi terve vagunitäis endisi kommunistidest intelligente ja poliitikuid. Neid ei nimeta rahvavaenlaseks keegi.
NATUKE OHTLIKUM VAENLANE
Pederastia väljajuurimine!?? Mida veel. Selles vaimus jätkates võiks ühiskonna vaenlasteks nimetada kõik lastetud, ent suguküpsed naised, endised vangid, töötavad pensionärid, vallasemad jne. Ühesõnaga indiviidid, kes ei too ühiskonnale kasu, vaid pidurdavad selle arengut.
Vaenlase kuju loomine ei tohiks omane olla mitte ühelegi normaalsele ühiskonnale. Säärase müüdi kujundamine näitab väga selgelt, et midagi on valesti. Ideaalis balansseerub demokraatia mõistele omad ja potentsiaalselt omad, mitte omad ja teisitimõtlejad. Mitte vaenlased. Kahjuks aga tuleb paljudel mõtlevatel inimestel taluda totakat sõbra-vaenlase mentaliteedi juurdumist.
Ja kuni karjutakse – joodikud ja pederastid (nimekiri on muidugi avatud), jääb ühiskond haigeks. Ühiskonna vaenlaseks võiks olla mõni natukene ohtlikum vaenlane. Oleks huvitavam.
