Veri tull vällä, veri tull vällä,
veri tull vällä nii kui vipsahtigi!
“See laul on sellest, kuidas üks õde ütleb teisele, et tarvis ehitada küla, kus mehi ei olekski, ei tuleks poisid kiusama ega kosima, teine õde aga vastab, et ta on ise nii tugev ja tal on endal mõõk ja kilp, et kõik mehed ära tappa.” (Nii tutvustab Minni Oras ansamblist Krää lavalt ingeriku laulu “Marojani sizojani” Viljandi pärimusmuusika festivali kuumuses.) Linases särgis ilus neiu, valge neiu, lapi pussnuga mulgi vööl, kiidab publiku seas takka: “Õige! Amatsoonid!”
Seda hüüatust kuuldes hakkab mul hirm ning tulevad meelde kõik teised rahvalaulud mehetapmisest, mida ma selliste valgete neiude ja ruskete neiude suust kuulnud olen. Eks nad laulavad ju igasugu laule, aga selle kõige suurema innu, kire ja mõnuga kipuvad laulma just mehetapulaule, mida võib selgesti kuulda Sinimaniseele-nimelise Tartu neiude ansambli 2001. aasta hingedeaegse kontserdi salvestuselt. Laulavad nii, et südame alt läheb õõnsaks ja ei saa olla kuulamata.
HALJAST RAUDA, KA UNE PEALT
Neist laul “Suisa suud” räägib kõige selgemini, milleks nii võimas neiukene oma vööl olevat nuga tarvitada võib. Metsast luuda tooma läinud tütarlapsele tuleb vastu Kalevipoeg, kes talle suud anda tahab. Neiu aga tapab Kalevipoja selle peale lausa maha:
Kiuste lõin Kalevipoega:
läbi ta ihu ilusa,
läbi ta pale punase,
läbi ta ruugete juuste,
läbi uue halli kuue,
läbi peene peiusärgi.
Vähe sellest, kodus annavad talle vanemad laulu järgi õiguse: “Ole terve tütar noori, suurta koera surmamasta.” Vist on liigne öelda, et sellest laulust on kujunenud üleüldine naisterahvaste lemmik ja selle viis on leidnud oma tee helinana mitmetesse telefonidesse (nii et rahvalauluviisidest suudab temaga võistelda vaid setu kirmaskite lemmiklaul “Tsilk, tsilk, tsilgakõnõ”).
Teine samasugune rahva lemmik on üle aastasadade ja paljude maakondade olnud “Mehetapja Maie”, kus
Mai läks vooded voodemaie,
sängiriidid seademaie,
voodis nuad voode’eie,
külmad rauad külle alla,
odad otseti linaje,
nii et tema mees Jürg otseti odaje, nurgeti nugaje läheb, kui voodisse heidab. Ähvardatakse veidi leebemaltki. Väga paljudel kontsertidel võib kuulda lubadust lihtsalt ära minna, Venemaale või Soomemaale või Poolamaale, kuni poisid sinna maale järgi tulevad ja põlvili paluvad tagasi tulla. Aga joodikut meest ootab ikkagi surm une pealt, või siis halvemal juhul voodis orade ja saksa nugade otsas piinlemine, kuni surm halastuse toob. Vana või muidu meelepäratu kosilane mürgitatakse aga ära.
Võin tõesti möönda, et äärmises hädas on selline teguviis õigustatud, aga ikkagi on mul hirm, et neist justkui-amatsoonidest võivad laulude kuuljad liiga suurde vaimustusse sattuda ja mõnest neiukesest võib tõeline mehetapja saada. Eriti kui on unustatud, mis vööl oleva noaga tegelikult tehakse. Sest lõppeks tuleks nuga tarvitada ikkagi leiva, okste, lõnga või nööri lõikamiseks ning selliste ülimoodsate plastpakendite avamiseks, mille vastu ei aita muu kui arhailine tehnika ehk haljas raud.
TÜDRUKUD OMAPÄI
Jah, tõesti, rahvalaulu laulmine ongi meil praegu peamiselt naiste pärusmaa. Nii et isegi Värska setu leelopäeval, kus maa on must naiste rahvariietest ja õhk paks hõbehelmeste helinast, võtavad kunstiakadeemia etnograafilise ekspeditsiooni tüdrukud iga setu riides meesterahva haruldusena arvele ja teevad pildi, et need küllap kümne aasta pärast raamatus ära avaldada.
Laulda armastavad tüdrukud-neiudnaised kambakesi ja isekeskis. Enamasti nii, et keegi kõrvaline ei kuule. Palju selliseid seltskondi õieti on, pole teada. Ikka tuleb justkui maa alt mõni jälle välja või saad teada, et näe, need laulavad kah koos. Kui nendega asju ajada, peab olema ettevaatlik, arvestama kõikide põlise boreaalse feminismi käskude ja keeldudega, selle sissekasvatatud uhkusega, mida korralikud soomeugri naised pole veel kuskil unustanud, olgu mehed ennast kuitahes põhja joonud või maha müünud.
MEHED, ÄRGAKE
Igal juhul on viimane aeg, et meesterahvad hakkaksid end ette ja ennetavalt kaitsma, näiteks õpiksid setu tantse tantsima sama hästi kui nemad või – mis veel parem – laulma omade häältega põliseid meestelaule veel kaunimalt ja kõlavamalt kui nemad.
Nimelt seda viimast, vana ja võimsat setu meestelaulu oskavad juba Tartu linnas kokku käivad mehekesed-vellekesed, kes kontserte annavad Liinatsurade ehk linnapoiste nime all. Ühtlasi on neist kujunenud Setu Kuningriigi sõjaväe ainuke aasta ringi tegutsev rügement. Kes neid elusast peast kuulnud pole, otsigu poodidest maa alt ja maa pealt tsurade plaati ja varustagu end sellega. Sealtki võib üsna palju enesekaitsevõtteid õppida. Viimases hädas võib pöörduda ka nende võrgulehele www.liinatsuraq.ee, kus mõne kontserdi lindistus vabalt saada on.
Kena eeskuju, mida kõike veel teha võiks, näitas tänavusel pärimusmuusika festivalil ette veel läti-liivi punt Vilka?i (Libahundid), kes liivi kalamehelaulude ja läti sõjalaulude saatel täies muinasaegses sõjaehtes terasmõõkasid kokku ning üksteise kilpide ja rõngashamede pihta lõid. Rahvas vaatas ammulisui. (Kuigi meiegi maal on selliseid mõõgavõitlejaid ja selliseid laulumehi, oskab vaid mõni üksik mõõgamees mõnda vana sõjalaulu ja need, kes laulavad, ei oska enamasti mõõka õieti tarvitada.) Lätis on selliseid punte veel, libahundipoistest on kuulsamgi veel Vilki, kes on neist kauem igasuguseid läti sõjarahvalaule laulnud.
Lootust justnagu oleks ka eesti meestel. Juba mitmendat aastat veab Ain Sarv folgi ajal meestelaulu tuba. Tänavu lauldi sealgi üsna palju sõjalaule, mehi oli seegi kord ligi seitse tosinat nagu möödunud aastatel. Eks näis, mis edasi, aga igal juhul saame kokku järgmise aasta folgi laupäeval kell 11 enne lõunat. Seal võib mureta olla, ühtegi naisterahvast ligi ei lasta. Kui mõni julgeb oma nina sinna sisse pista, siis vilistatakse ta väga kõva häälega välja.