Aga? Vaadake, mind tabas tõsine ilmutus, kui ma üks õhtu aru sain, et mu sõprade hulgas on nolke. Nolgi all mõistame siin isikuid, kes on oluliselt alla kolmekümne. Alla kahekümne viie. Üldse napilt kakskümmend. Kuidas ma küll nolkidega õlut lakkuma satun? Mina, vana peer, Kristuse ja kirstuseealine elukas? Häbilugu. Eks nad muidugi ajavad närvi ka. Tihtilugu. Ja kadedaks.

Nad on nii kuramuse teistmoodi inimesed. Nolkide, noorte kahekümne ümber poiste (ma väga vabandan, aga seda te, poisid, olete) pealt pead sina nägema vahet põlvkondade ja ühiskonnakordade vahel. Ja veel üldse palju asju. Nagu te kõik märkate, tuleb neile anekdoote tõlkida, sest nende vandikeel pole suurem asi. Näiteks. Samas oskavad nad teisi keeli oluliselt paremini kui meievanused. Ning – mulle tundub – et nad teavad paremini kui meie, mis värk siin maailmas käib. See teeb eriti kadedaks. Mitmel neist on firma või paar. Võib-olla pisike, võib-olla isegi mitte tasuv, aga ta on neil. Et äkitsi läheb kunagi vaja. Ning kui üks läheb untsu, teevad kohe uue. Nii viie minutiga, äärmisel juhul kahe päevaga.

Nad teavad, kuidas see käib, kuhu minna, mida teha, kust raha saada. Teavad kõike, mida meie ei tea või pigem ei julge teada. Neil on mingid plaanid selle maailmaga.

Ja neil on vähem hirme. Neid eriti ei lok-suta, kui hästi nad oma ülemustega läbi saavad, näiteks. Läheb mingi töökoht? noh, nad leiavad kähku uue ja huvitavama. Paljast rahast nad nagu ei hooligi. Mis teeb nad eriti kummaliseks. Midagi neis on, millest mina aru ei saa.

Meid on õpetatud pelgama igasugu asju. Venelasi, külma, nälga, maksmata arveid, miilitsat, sõjaväkke minekut. Nemad vist ei karda. Pealegi on paljud neist sõjaväes käinud. Ning needki mälestused on neil teistsugused kui vanadel peerudel. Seda on eriti kummaline kuulda, kuidas noored poisid räägivad oma sõjaväemälestusi, mis juhtusid kuskil Narva-Jõesuus või Hiiumaal või kus. See on ju võimatu, sellistes kohtades ei olda sõjaväes, mõtleme meie, enne kui meelde tuleb, et on jälle Vabariik.

Nemad on tulevik. Mulle nad tegelikult meeldivad. Mina neile vist kah. Ehkki ma sellest aru ei saa. Võib-olla otsivad nad meievanustest mingit läiget kummalisest ajast, kui polnud veel mobiiltelefone ega internetti. Kui õlu oli kehvakene. Kui inimestel olid teistsugused näod peas. Kui maailmas oli veel inetuid tüdrukuid. Kummaline, praegu on kõik tüdrukud ilusad.

Miks ma neile mõtlen? Ma tahaks õudselt teada lihtsalt, mis plaan neil poistel selle maailmaga on. Kui nad muidugi ise teavad. Ja kui nad vaevuvad ütlema.