Vana arm ei roosteta. Ülikoolipõlves tegelesin ma peamiselt putukatega ning siiamaani pean ennast suuremas osas entomoloogiks. Just sellepärast tunnen kohustust kuulutada minu maikuu loomadeks nr. 1 ja 2 vastavalt maipõrnikat ja täkkelist villimardikat.
MEIE AINUS MÜRGINE MARDIKAS
Kuna maipõrnikas on vähemalt nime poolest kõikide ühine tuttav, ütlen paar sõna villimardika kohta, kelle pulmad kuuma päikese käes kuivadel mätastel ja küngastel toimuvad tõepoolest maikuu esimestel päevadel. See suur, sügav-violetne sinkjasmust mardikas on üks vähestest tõsiselt mürgistest mardikatest meie kliimavöötmes. Kaitsevedelik, millega ta omi vaenlasi tõrjub, tekitab ka inimese nahal valulisi ville – siit ka mardika nimi. Villimardikas on (mitte küll väga lähedalt, kuid siiski!) suguluses teise suhteliselt mürgise putuka – “hispaania kärbsega.” Teatavasti valmistas kurikuulus markii de Sade just nimelt mainitud “kärbsest” afrodisiaaki, mida lisas oma kondiitrialasele leiutisele – ?okolaadi trühvelkommidele – ja pakkus külalistele. Tulemuseks olevat olnud põrgulik orgia, mille tagajärjel paarkümmend tema külalist tohutute orgasmivallide kätte ära surid.
Ma tõepoolest kahtlen, et see kõik tõesti aset leidis. Kahtlen sellepärast, et nn. looduslikud afrodisiaagid kui toimivadki, siis peamiselt platseeboefekti kaudu (kui on tõesti vaja – võtke Viagrat), ja seepärast, et ei usu eriti markii de Sade’i pihtimustesse. Ta oli geniaalne luiskaja ja väga peen psühholoog: pööras inimkonna tähelepanu sellele, et kurjus on substantsiaalne. Kuid tagasi villimardika juurde. Villimardika vastsed väljuvad munadest siis, kui päikese käes puhkeb õitsele tõesti palju lilli ja kimalastel on kõige kibedam nektari ja õietolmu kogumise aeg. Villimardikavastne ronib õie peale ja niipea kui tema kohale tekib suurema putuka vari, hüppab ülesse ja haarab putukast kinni. Kui vastsel veab, võtab ta kinni õigest peremehest – niisiis kimalasest, kes viib tillukese vastse oma karva küljes enda pessa, kus toimubki väikese röövli edasine areng. Kui ei vea ja röövel mõne vale putuka otsa hüppama satub, on tema elulootus üldiselt kustunud.
ÖÖBIKU JA PUNARINNAGA ÕUES
Kogu see jutt sobiks minu meelest suurepäraselt volbriöö kevadnõidade pidustuste entusiastliku kirjelduse sissejuhatuseks. Aga kuna see öö on nüüdseks ammu möödas, esitlen ma teile oma teisi maikuu lemmikuid, kelleks on punarind ja ööbik.
Punarind, inglaste absoluutne lemmiklind läbi sajandite (Merry Little Robin) on üks vapramaid väikseid värvulisi minu tutvusringkonnas. Oma pesapaika, mille raadiuseks võib olla koguni mitusada meetrit, kaitseb ta niivõrd julgelt, et tema piirkonnas ei kohta isegi mitte röövlinde ega muid kurikuulsaid paharette – rästaid. Kõhklematult lendab ta noolena vaenlase silma poole, sähvatades oma laia, kumerat tulipunast rinda, mis mõjub eriti hirmuäratavalt, kuna selle all on lumivalge kõht, mis teeb punase rinna sähvatuse eriti kontrastseks.
Punarinna laul on imekaunis ja paistab, et samal arvamusel on olnud ka paljud isased ööbikud, keda ma läbi aastate olen tundnud. Ööbik laulab mais ööpäevaringselt. Ta laulab loomulikult ööbikulaulu, kuid mai lõpus ja juuni alguses muutub isaööbiku laul ainult öiseks võluks ja nüüd ei laula isaööbik enam pesakohal, vaid sellest põhimõtteliselt eemal ja erinevates paikades, jäädes siiski oma pesa piirkonda. Ööbiku pesas on mai lõpuks juba munad ja peagi ka pojad ning pesa asukohta ei tohi reeta (ööbiku pesa on küll põõsastes peidus, kuid väga madalal maa läheduses). Hilismais hakkab ööbik laulma teiste liikide (peamiselt tuntud sõjakate liikide) laule. Niisiis hakkab isaööbik ennast nüüd kuulutama kui rästas või punarind. Aeg-ajalt proovib isaööbik, lauldes punarinna laulu, võõrastesse viisidesse panna ka oma laulu elemente, et emaööbik lõplikult segadusse ei satuks.
ELU ALGAB MASSAA?IGA
Kõige suuremat rõõmu teevad maikuus mulle siiski kitsed ja lambad ning seda Tallinna Loomaaias. Just maikuu teisel poolel tuleb meil seal ette päevi, mil ilmavalgust näeb kuni poolteist tallekest igas tunnis. Matemaatika!
Kevadeti alustavad loomaaias poegimisega kaamelid ja daviidi hirved. Tänavu oli esimeseks maiks meil sündinud juba kaks väga uut tiibeti jaki poega, üks kaamelipoeg ja kuus väikest helebee?ikat daviidi hirvepojakest. Hirvepojad on sellel liigil oivaliselt sõnakuulelikud ja hoiduvad emme lähedusse, või kui kästakse, ka väikses sõimes omaette. Mais sünnivad ka kitse- ning lambatalled. Peale loomakese platsentakotist vabanemist lakub ema ta puhtaks ja kuivaks ning teeb keelega hästi tugevat massaa?i üle kogu keha. Peale nokkja kukkurloomade algab kõikide imetajate elu massaa?ist. Niisiis – iga imetaja, kes on saanud hästi põhjaliku ja seejuures kareda harjaga massaa?i, võib õigusega pidada ennast uuestisündinuks.
JALAD KÕNNIVAD OMA TEED
Peale sündi, umbes kümne-viieteistkümne minuti pärast kukub talleke kõigi nelja jalakesega hästi kõvasti siplema, üritades oma sõrad maha saada ja püsti tõusta. Niipea kui see tal õnnestub, hakkab ema, kes tähelepanelikult jälgis lapse jõupingutusi, aeglaselt aga kindlalt temast eemale astuma. Ema liikumine ja tema suu lõhn kutsuvad tallekest emale järgnema. Kuna aga talleke on üliuus olend siin maa peal, võivad tema jalad minna hoopis oma teed. Sellisel juhul tuleb ema tema juurde tagasi ja lükkab ta õrnalt pikali, et pisike uuesti alustaks. Nüüd tõuseb talleke jalgadele praktiliselt kohe ja teist korda liikumissuunaga enam ei eksi ning järgneb emale sirgjoones, viibutades ülikõrge sagedusega oma tillukest sabaotsa – palub süüa.
Kui ema otsustab, et on aeg lapsele piima anda, ta peatub ja puudutab nina- ning keeleotsaga lapse vibutavat saba – luba antud! Siis tormab tall ema udara juurde ja hakkab tema kõhtu udarapiirkonnas oma ümmarguse kõva laubakesega tümitama nagu peksukotti, ise nisast kinni haarates. Pealöögid ema kõhtu panevad piima paremini voolama ja seda on pisikesele väga vaja, kuna ema reeglina üle 5 sekundi korraga lapsel süüa ei lase.
VÄIKENE NÄLG VARUKS
Kaljukitsed ja mägilambad elavad väga karmides tingimustes, kus iga kivi on ebakindel ning iga teise künka tagant võib oodata meeletu torm. Maailm on kiskjaid täis ja toitu on napilt. See tähendab, et tuleb olla pidevas liikumises ja suurte alade plaanis. Lapsed mõistagi peavad emadele järgnema, aga kõige parem viis selle tagamiseks on hoida lapsi pidevalt mõnevõrra näljas, mida looduses elavad keerdsarvkitsed, tuurid, nahurid, urialid, muflonid, tarid ja kõik teised määramatult ka teevad.
Minu pädevuses ei ole jagada pedagoogilisi nõuandeid inimvanematele, kuid viidates kaljukitsepoegade toitmise reeglitele, lõpetan ma käesoleva artikli oma lemmiktegelase, abti, sõnadega filmist “Viimne reliikvia”: “Te mõelge veel.”