Kui üks inimene on pangale võlgu, on see inimese probleem. Kui tuhanded kliendid satuvad makseraskustesse, on see panga probleem. Tööga on täpselt samamoodi. Üks Leida Peips on endale nuhtluseks, tuhanded töölised ent laostavad ära kogu ühiskonna.

Kas Arnold Rüütel või Siim Kallas on kunagi teinud tööd? Või siis Juhan Parts ehk Ene Ergmaa? Mitte keegi neist pole liigutanud lillegi. Võib julgelt väita, et ükski silmapaistev ühiskonnategelane pole kunagi tööd teinud ega kavatsegi teha. Ja see ongi nende edu võti.

Kui inimene on tööline, vireleb ta vaimupimeduses ja viletsuses ning sureb järglaseid jätmata. Kui aga suurem osa inimestest langeb eksitava tööideoloogia küüsi, saab riigist paariariik. Nii on juhtunud Eestiga, mis on mandunud odava tööjõu maardlaks.

Töö on kõige ehedam vaimse puude väljendus. Võtame kaks isikut, mõlemad teevad täpselt ühesuguseid liigutusi. Üks on masinakirjutaja Vello ja teine on kirjanik Karl Ristikivi. Üks teeb tööd ja teine kirjutab oma raamatut. Esimesel pole ideid ja ta on täpselt nagu Eesti riik. Me ei pea otsima mitte paremat tööd ega kõrgemat palka, vaid võimalusi asendada töö sisulise ja inimväärse tegevusega. Töö ei ole probleemi lahendus, vaid on ise tõsine painaja. Ega ilma asjata ei karistata kurjategijaid sulgemisega töölaagritesse.

Hea töö on sama võimatu kui valgustatud monarhia ehk inimnäoga sotsialism. Kui keegi teeb midagi ainult selleks, et osta kasutuid vidinaid või ellu jääda, ei saa tulemus olla suurepärane. Sellest lihtsast asjast võiks isegi Ken Marti Vaher aru saada.

Kujutame ette, kui Artur Alliksaar oleks väga tahtnud uusi ruudulisi pükse või uut punast Pobeedat osta. Mis oleks juhtunud? Ta oleks rabelenud kuskil propagandalehes provintsiuudiseid kirjutada, oleks vorpinud mingit rõvedat haltuurat ja kogu lugu.

Oli see Juhan Liiv mis ta oli aga nii kui ajalehte tööle läks, keeras kohe nõdrameelseks.

Me võime loobuda oma riigist, tervest mõistusest ja inimväärikusest, aga seni kuni me ei lõpeta töörügamist läheb kõik ainult allamäge.