Avignon on linn, mis asub Lõuna-Prantsusmaal, seepärast on sinna pikk maa. Kui kohale jõuad, siis on juba sellepärast kihvt, et see on nii kaugel. Eriti kui reisid mööda maad. Avignoni teatrifestivali korraldatakse alates 1947. aastast, algselt selleks, et tutvustada Prantsuse noortele uuemat teatrit, millist Pariisis ei näe. Meie läksime vaatama teatrit, mida Tallinnas ei näe.
Kohutav konkurents ja off
Konkurentsi karmus on siin kvantiteedi tõttu veidi pöörane, aga samas ka üsna naljakas. Lisaks 42-le põhiprogrammi lavastusele on mitteametliku ehk Off-programmi kavas tuhatkond lavastust, millest mõnda mängitakse iga päev kolm nädalat jutti. Aga arvestades, et ligemale kuu aega kestvat festivali külastab kokku igal aastal ca 120 000 inimest, siis ilmselt saab enamik truppe oma publiku ikkagi kätte.
Põhiprogramm kutsub külla tunnustatud nimesid Euroopast, kuid vähemalt pooled on siiski prantslaste endi lavastused. Mis puutub Off-programmi, siis see algselt ebaametlikult põhiprogrammi kõrvale tekkinud tänavaartistide ja performance’ite jada koosneb peagu eranditult prantsuskeelsetest truppidest. Ka ei ole Off-programmi kava võimalik saada inglise keeles ning enamik piletimüüjaidki teeb arusaamatu näo, kui nende poole muus kui prantsuse keeles pöörduda.
Kellel kindlat esinemispaika pole, esineb tänaval ja kogub pealtvaatajatelt pärast show’d eurosid. Ja ka need pole lihtsad mehed. Siin on väga häid, tõesti väga häid breikareid, tantsijaid, mustkunstnikke, kloune, akrobaate, miime ja muusikuid. Parim reklaam liigubki tegelikult suust suhu, paljusid Off-programmi lavastusi mängitakse konstantselt täis saalidele või telkidele.
“Päris asjad”
Põhiprogrammi etendused on välja müüdud. Aga arvatavasti ikkagi põhjendatult. Nägin kolme põhiprogrammi tükki – ühe kuulsa Prantsuse filmire?issööri teatridebüüti, mis nägi välja nagu film pidevas keskplaanis, poola lavastaja Krzysztof Warlikowski tänapäevast antiikdraamat, mis jutustas kahemõtteliselt Poola ajaloost ja üht installatsiooni, mis oli pühendatud tuhandetele Al?eeria põgenikele ja sellele, milline võib näida Aafrikast tulnule valge inimese maailm.
Üldse on praegu väga popp olla ühiskonnakriitiline ja, kui sa oled hea teatritegija, tegeleda “päris asjadega”. Kas see ka midagi neis inimestes muudab, kellele seda tehakse, seda näitab tulevik.
Off-programmi flaierid rõhusid küll muudele asjadele kui liigestest lahti ajale või ajatusele, pigem ikka lihalikkusele ja kergele ajaviitmisele. Õnneks midagi tõsiselt halba nägema ei sattunud, sest keha ja teatri dialoog Lääne-Euroopas on teisel tasemel kui meie oleme harjunud nägema.
Vähem staatikat
Äärmuslikuks näiteks oli üks rahvusvaheline akrobaatide trupp “NoFitState” lavastusega “Tabu”, kus inimesed lendavad lae all, taustaks hoogne ska-rock ja räägivad oma hirmudest. Väga ausalt kuidagi. Naeratus näol. Kui inimene kõnnib lae all mööda nööri ja räägib samal ajal sellest, kuidas ta kardab elus kaotada kontrolli asjade üle, võtab see veidi teise mõõtme.
Või üks Taiwanist pärit kompanii nimega The Puppet & Its Double Theater väga meditatiivse nukulavastusega. Või lastetükk, kus üks mees täitis väikese ruumi pea poolteist tundi sellise energia ja tulega, et mitte üks lapsevanem ei nihelenud, rääkimata lastest. Eestis nii ära harjunud tekstitruu psühholoogilise realismiga puutub välismaal millegipärast harva kokku.
Võib-olla vähem staatikat on see, mida näeb kodunt ära käies. Teist temperamenti. Mis ei tähenda, et seda peaks kopeerima, sest neil on oma ja meil on oma. Aga abiks enda leidmisel ehk. Sest ka staatika võib olla väga täidetud. Osata hinnata iga minutit laval ja suuta iga minut täita millegagi, mis on rohkem kui kirjaniku poolt suhukirjutatud tekst, on see, mida näeb, kui sinu ees mängitakse võõras keeles. Sest silm ja keha ei valeta.