Penskar ma veel ei ole, aga nende hulka juba kuulun, keda pealinna valitsus juhmardiks ja seniilseks peab. Kindel märk sellest on postkastist leitud sünnipäevakaart, millelt üks tüse isand mulle vastu jõllitab. Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kui suksul hambad puhta puseriti, siis erilist rõõmu sihuke kink ka ei valmista.
SAVISAAR HOMOSAUNAS
Kuidagi kurb hakkabseda pilti silmitsedes. Meenuvad nälja-aastad ja terendub infarkt. Hullemgi veel. Kui üks isane saadab teisele isasele oma kaunistatud foto, siis peaks vähemalt üks neist pervert olema. Et ma ennast perverdiks ei tunnista, siis järeldus kipub olema vaid üks. Ma mõistaks, kui aulik meer saadaks ättidele silmarõõmuks valitud pildikesi oma arvukast haaremist,aga ei – ta, kuradi Narkissos, eksponeerib iseennast. Rahvasuu on ikka rääkinud, et liialt naistega sehkendanud vendadel saab lõpuks kõrini ja nad hakkavad igatsema uusi väljakutseid. Nii et mine tea.
Kuid ei tasu vist otsida kolli sealt, kus teda pole. Hoopis lihtsam on seletus, et rae palgal on taas mõni pool- või pärispede, keda seal kuulu järgi ikka aeg-ajalt kohtab ja kel voli omatahtsi linna mainet kujundada ning patriarhi promoda. Aga kui väärakas askeldab, siis väärakalt ka välja kukub.
Mis nüüd teha selle pildiga, kus ilus Eedi kesk õitsvaid lilli? Märkleheks väiksevõitu, vajaks snaiperi silma. Pealegi on siis kisa lahti ja MunPol ukse taga. Sobiks ehk homosauna seina peale – vast äratab seal õrnemaid tundeid?
76 NAPAKAT PENSIONÄRI
Kui need ilmutuslikud sünnipäevakaardid on viimasel ajal tekitanud siin-seal vaikset viginat ja ebaterveid küsimusi linna raha kasutamise kohta, siis hoopis soojema vastuvõtu osaliseks on saanud raehärrade teine gerontofiilia ilming ehk käegakatsutavat materiaalsust kandvad “jakobsonid”. Siin leiab järjekordset kinnitust väide eestlaste religioosse leiguse kohta – neil pole vaja ikoone, vaid pappi, pappi ja veel kord pappi.
Mõned kuud tagasi vilksatas läbi meedia uudis, et Tallinnas on vaid 76 opakat pensionäri, kes pole välja võtnud oma 500 krooni. Seega umbes 0,05% Tallinna vanainimestest ei oska heast lugu pidada. Ühte säärast lolli ma tunnen. Nimelt keeldus see dissident almust vastu võtmast, nimetades seda “häbiväärseks poliitiliseks manipulatsiooniks”. Tema inetud sõnad kui masendav näide tänamatusest üleüldise heameelemõmina taustal leidsid tsiteerimist koguni kohaliku majavalitsuse häälekandjas. Et aga raha mitte linnapridurkadele lõunaooteks või taksosõiduks jätta, siis lasi too penskar raha üle kanda heategevuseks lastele. Niivõrd halvast eeskujust linnavalitsuse kohalikud suuvoodrid muidugi vaikisid.
PAPPI VÕTSID, SELJA TAGA NÄITASID KEELT
Ülejäänud 99,95% vanurite rahamurede lahendamine andis aga võimaluse mõneks huvitavaks tähelepanekuks. Esmalt on selge, et tuhka kogu see rahasaajate armee Eedile ja Co’le oma hääle andis. Räägitagu siinjuures, mida tahes – seda ju oodati ja oodatakse. Raha võtsid vastu, lontrused, aga selja taga näitasid keelt. Teiseks on mul kuri kahtlus, et kas ikka kõigil pensionäridel oli õnnelike vanaduspäevade jätkamiseks just need 500 krooni puudu. Usutavasti on Tallinnas ainuüksi igasuguseid Riigikogu ja Ülemnõukogu personaalpajuki saajaid, kavala töölepinguga end hauani ülekullanuid ning üldse igat masti luukaseid ja kröösuseid kaugelt üle 76 hinge. Aga näete, oma jakobsoni järgi vudisid nemadki. Kolmandaks paneb mind väga imestama linnavalitsuseandmebaasi selektiivsus. Kui on vaja pühapilt koju saata, siis teatakse sünnipäeva ja aadressi punktipealt. Kui aga algas rahajagamine, siis kamandati kõik pensakad majavalitsusse üleloenduseks ja koogutamiseks kokku.
Lõpetuseks. Hiljuti levitati uudist, millised müüdavad reod on lätlased: tervelt 45% neist pidi olema nõus materiaalse heaolu nimel poliitiliste vabaduste piiramisega. Vaadake ikka peeglisse ka, semlakid, enne kui naabri viltuse lõusta üle ilgute.
