Mind ajendas endast kirjutama paljude lugupeetud telesõprade hüsteeriline reaktsioon minu TV-kambäkile. Ma saan neist ju aru, et nad tahtnuks mind näha jälle mõnes toredas ja nunnakas lastehommikus. Võibolla isegi jälle koos vana hea Onu Raivo, Äpu ja tolle pisikese ja suhteliselt kaine Kanaga. Aga nagu üleminekuperioodi dialektika on meile ikka ja jälle õpetanud – aega juba tagasi ei kruti. Ja nagu Zen-õpetus ütleb, ühte ja samasse jõkke niiöelda kaks korda ei astu.
ÄRKAMISEST LENNUKIS
Põhiküsimus, kallis nn. Osavõtlik üldsus – minu jaoks läbi kõigi nende ängiaastate – on olnud ikka see, et kus te siis olite, kui ma surm suu ees, töötuna ja unustatuna end kauge Bangoki Pat Pongi räpastest patuurgastest leidsin?
Siis teatas tollane ETV juhtkond, et mind oodatakse Soome Yle 2-te tööle, võibolla isegi uueks Pikku-Kakkoseks, aga kui ma pärast lepingute arutelu ärkasin, olin ma ühtäkki t?arterlennul Tai kuningriiki. Mis töö mind seal ootas, jätan parem enda teada, liig valusad on veel need mälestused. Õnneks ei väldanud mu piinad kaua. Üks hea Jaapani ärimees ostis mu sealt räpaurkast välja ja viis endaga tõusva päikese maale. Mööndustega julgen väita, et mul isegi vedas.
Äpu näiteks jäi kodumaale. Aga kus ta nüüd on? Ainult hämarad jutud on liikvel, nagu oleks ta 90ndate keskel Kirde-Eesti kaevandustes kindana tööd leidnud. Mis töö see on, endisele telestaarile, lubatagu küsida! Nagu viimane narts, käest kätte.
PUNANE, SUUR, KARVANE
Ütleme nii, et ega see töö, mille peale Yumijama-san mind pani, kah mingi meelakkumine ei olnud, aga siiski palju inimlikum kui Pat Pongi transvestiitide kvartalis leediboid teha.
Jaapanisse saabudes öeldi, et mind ootab töö autopesulas. Sel perioodil olin omadega nii põhjas, et oleksin meeleldi nõus olnud kasvõi WC-poti harjana töötama. Eks ma salamisi unistasingi vähemasti mehhaanilise autopesuharja ametist, aga tegelikkus osutus karmimaks.
Ent samas huvitavamaks.
Minust tehti jällegi staar. Tänu mulle avas Yumijama-san esimese naistele mõeldud erootilise käsipesula Jaapanis. Nüüdsest olin ma tema kuldvillak. Kerge taibata, et minusugune koll on iga Jaapanlanna märgade unede peategelane. Punane, suur ja karvane. Sellist populaarsust ei ole mul olnud enne, ega saa olema iial.
EI SEPUKUT EGA HARAKIRI!
Yumijama läks rikkaks ja muutus hooletuks. Lindu, kes sulle kuldmune muneb, tuleb hoida. Aga mina olin loomulikult ühel hommikul Yakuza poiste poolt röövitud. Nemad tegid minust hoopis “filmitähe”. Selge see, et mingite lustakate lastefilmidega siin tegemist polnud. Pealkirjad räägivad enda eest, eks need olid ka kõik kuigivõrd minust lähtuvad – “Littledick – Bigfoot”, “Jetiscrewer”, “The bitch and the beast” jms. See on jälle episood minu kurjast elust, mille kirjeldamise ma olen sunnitud vahele jätma. Selgituseks ainult niipalju, et need olid kõik kõige kangemat sorti nn. XXX R. märgistusega täiskasvanute filmid.
Kõik see arutu, toores väntsutamine, toppimine, käppimine ja nätsutamine tegi minust praktiliselt emotsionaalse invaliidi. Mingeid tundeid mul enam ei olnud. Kasu oli sellest kõigest ehk niipalju, et nüüd tõusis täie teravusega päevakorda minu seksuaalidentiteet, nähtus, millele ma iial varem tähelepanu ei olnud omistanud, sest Tais võeti mind automaatselt kui transseksuaali ja minule oli see ükstaspuha. Kui üks hästi kuri ja kiuslik re?issöör hakkas vinguma, et ma võiks lõppude lõpuks siiski olla kas isane või emane, või midagigi, läks mul silme eest mustaks. See oli minu elu tõeline desperaado. Ma loomastusin täielikult. Ma sisuliselt peksin kogu stuudio kõige võttetehnikaga segamini ja jõudsin ühe suure kummidildoga tervele filmigrupile mitmesuguseid kehavigastusi tekitada, enne kui nad mind tugevatoimelise heroiinisüstiga rajalt maha võtsid. Selgus, et minusugune, sootu värd ei tohi sooritada ei sepukut, nagu naine ega harakirit, nagu tõeline mees.
ÜHE KÕRGEMA VAIMUGA
Mind topiti ühte väiksesse ?into kloostrisse Atamis. Oli see kloostrielu mis ta oli, aga keegi vähemalt ei kuritarvitanud mind füüsiliselt, olgugi, et ametlikult töötasin ma seal tolmulapina ja seda ainult söögi eest.
Minu tõeline tasu oli aga kuninglik. Seal sain ma valgustatud. Ma sain tõelise kogemuse meditatsioonist. Ma sain teada, mida kujutab endast tantristliku seksi meditatiivtehnika.
Minusugusele identiteedikriisis siplevale hingekesele oli see nagu paradiisipilet. Kui ma olin lõpuks jõudnud oma retkel vaimlise Fujijama tippu, suutsin ma asuda ühtesse kõrgeima vaimu endaga. See ei ole empiirika valda jääv kogemus ja on saavutatav valitutele. Seda peab ise kogema, et mõista, millest jutt.
ÕIGUS TELE-ELULE
Ja siis tõusis pühast Sagami lahest viimaks päike, tuues päeva, mil mulle teatati, et minuga soovib kohtuda keegi Ken-san.
Esimene mõte oli, et kas tõesti Ken (ja Barbi), aga selgus, et mind oli tulnud otsima mu päästeingel ja hää haldjas Ken Saan kodumaalt. Võite kujutleda mu tundeid. Tema tõi mind reaalsesse ellu tagasi.
Kihutasime rongiga Tokyosse, kus ta viis mind kokku teise suure Eestlase – Barutoga. Seegi seik oli tähenduslik. Meil, kahel suurel eestlasel, seisavad veel ees suured teod, aga neist ei tahaks praegu rääkida.
Mis ikkagi kõige tähtsam. Ken toob mu tagasi teleriekraanile, teie kõigi kodudesse, mu armsad!
Ma täiesti aksepteerin fakti, et Onu Raivo on mu isa ja tädi Gunta minu ema. Aga ometi käib jutt pelgalt vanemlikest õigustest, mitte aga minu võõrandamatust õigusest tele-elule. Tõelisele, täisväärtuslikule elule, mida pakub mulle mu päästja.
Selline oleks minu pihtimuslik nägemus asjadest.
Kallistades – kõigi ärakasutatute, ahistatute, alandatute ja kiusatute kõige suurem sõber – Leopold.