KITSAS PINTSAK, KOTTIS PÜKSID JA LOPPIS KAABU: Imelike Filmide Festivali (IFF) esitross Harly Kirspuu vaatleb Charlie Chaplinit, kelle sünnist sai 16. aprillil 140 aastat.
Charlie Chaplin – no kes see meist teda ei teaks. Isegi Eesti telekanalites on tema filme publikule vaatamiseks lastud juba kuskil üheksakümnendate sügavuses. Aga see nii värvikas kuju oli omamoodi olles aktiivne nii mitmel ajastul, et suutis ja suudab ka pärast surma kõiki neid ajastuid endaga kaasas kanda. Äkki seepärast peetaksegi teda üheks kõvemaks filmiinimeseks üldse.
Tema avaliku kuvandiga, kus on kassid ja lapsed ja lilled ja rohi, ei ole mina otseselt nõus. Mitte et ta ei oleks üks kõvemaid filmiinimesi, mida ta kindlasti on, aga natuke unustatakse ära ka. Seega vaatame lähemalt.
Edasi saab ainult paremaks minna
Charles Spencer Chaplin juunior otsustas ülejäänud inimkonnaga liituda 16. aprillil 1889 Londonis. Öelda, et Charles sündis tagasihoidlikesse tingimustesse, oleks sama kui öelda, et vesi on niiske või rohi on natuke rohekat tooni. 1889 Inglismaal ja Ühendkuningriigis laiemalt kestis kuninganna Victoria aeg, mis oli sotsiaalses mõttes halastamatu. Kui vaene oli Chaplinite perekond? Charlie Chaplin ise ka täpselt ei teadnud, millises Londoni piirkonnas ta sündis ja see põhjustab siiani palju segadust. Siinkohal tuletame meelde, et euroopalik sotsiaalsüsteem, nagu meie seda tunneme, oli saanud alguse alles kümnend varem Saksamaa Keisririigi ühinemise järel ja Ühendkuningriigis võis tollal täiesti lõpurase ja sünnitusvaludes naine haiglasse purjetada, aga kui tal raha ei olnud, siis temaga midagi ei tehtud.
Seega, äärmine vaesus. Vanemad läksid lahku, kui Charlie oli kahene ja kuna töötavat üksikema kui kontseptsiooni polnud veel olemas, elasid nad näljas ja laps oli paljas. Seitsmeselt saadeti Charlie viktoriaanliku Inglismaa ühte õudsemasse leiutisse nimega workhouse, mille eestikeelne lähim vaste oleks töökoloonia. Mingi hetk sai ta sealt ema juurde tagasi, aga kui ema hullumajja saadeti, lükati Charlie ja tema vend Sydney oma isa juurde, kes oli selline joodik, et isegi lastekaitsjad pidid sekkuma. Charles Spencer Chaplin seenior suri maksatsirroosi aastal 1901, 38-aastasena. Charles juunior oli siis 13.
Charlie ema Hannah käis muudkui hullumaja vahet, aga poiss pidi millegi eest elama ka. 13 aasta vanuselt jättis Charlie kooli pooleli ja tegi juhutöid, kuni 14-aastaselt sai temast päris näitleja, päristeatris ja pärisrolliga. Mingi hetk hakkas talle sattuma koomikurolle ja see tõi leiva lauale. Vodevill oli tollal moes ja kui tema teatritrupp kutsuti 1910 Põhja-Ameerika tuurile, siis läks ta kaasa. See oli pöördepunkt.
Filmid? Aga miks mitte
Filmitööstus kui selline oli lapsekingades, aga 1913 kutsuti teda näitlema. Filmides. Ameerikasse, mis nagu mu filminurga pikemad lugejad teavad, oli koht, kuhu iga viimane kui asjalik Euroopa näitleja tollal läks. Nagu on ka siin nurgakeses jutuks tulnud, ei olnud tollal filmistuudiote näitlejad niivõrd töötajad kuivõrd stuudiote eraomand, aga 150 dollarit nädalas (tänapäeva rahas natuke üle 4700 dollari või natuke alla 4400 euro) oli ettekujutamatu summa inimesele, kes oli tulnud viktoriaanlikust töökolooniast.
Charlie asus vorpima tummfilme. 1914 pandi ta esimest korda mängima tänaseni legendaarseks saanud Kerjuse tegelaskuju, kahes filmis, mis jõudsid üldsuseni kahepäevase vahega. Juba samal aastal hakkas ta režissööriks (“Caught in the Rain”) ja kuna tegemist oli tummfilmiajastuga, siis ta tulistas iga nädal uue lühifilmi.
Aga siis hakkas ta filmis kunsti nägema. Tegi asju aeglasemalt, lihvis põhjalikumalt ja teise stuudiosse ülejooksmine, kus talle maksti 1250 dollarit nädalas, tõi kaasa selle, et 1915 sündis “The Tramp”, mida paljud miskipärast peavad Charlie Chaplini kui fenomeni algusajaks. Mõnes mõttes arusaadav, sest selle tagajärjel sai ta endale nii vinge fännibaasi, et kui kolmas stuudio ta 1915. aastal üle meelitas, oli ta nädalapalk juba 10 000 dollarit (suurusjärgus 300 000 dollarit tänapäeva rahas), mis tegi temast ühe kõrgeima palgaga inimestest maailmas. Ja sealt tulidki kõik need klassikud, mida me ka Eestis oleme näinud ja mille kaudu teda teame.
1918 Charlie abiellus – paneme siinkohal hoolega tähele – 29-aastane Chaplin – ja jällegi paneme hoolega tähele – 17-aastase Mildred Harrisega. Miks on vaja seda tähele panna? Sest see tuleb veel jutuks.
Samuti sai Chaplin samal ajal täieliku pasarahe kaela Briti meedia poolt, et miks ometi Ühendkuningriigi alam ning üks kuulsamaid ja rikkamaid inimesi maailmas ei läinud maailmasõtta võitlema. Chaplin ise väitis, et oli ennast kirja pannud Ameerika mobilisatsiooniks, aga ameeriklased laiutasid käsi, et sellist asja pole küll juhtunud (vahest seepärast, et USA kodanik ei olnud ta oma elu jooksul mitte päevagi).
Aga nagu Hollywoodis ikka, siis liiga kuulsaid inimesi liiga ei torgita.
Elas sõja lõpuni ja tegi oma filme. Kuni sai ükspäev aastal 1919 sõpradega kokku, kes olid samuti näitlejad ja – ajastule tavapäraselt – enda stuudiote omand ning kartsid vallandamist või mingit eriti rasket töölepingut. Tegemist ei olnud mingite suvaliste külateatri jopskite, vaid oma aja superstaaride Douglas Fairbanksi, D. W. Griffithi ja Mary Douglasega, kes otsustasid koos teha päris enda filmistuudio. Sündis United Artists, mis peale miljonit omanikuvahetust on siiani alles ja kuulub Amazoni omandusse koos UA hilisema tütarfirma Metro-Goldwyn-Mayeriga.
Chaplini abikaasa Harris elas üle nurisünnituse, mis võttis mehe loomingulises elus tumedama tooni: polnud temagi lapsepõlv liiga päikeseline olnud ning nende üleelamiste tagajärjel sündis 1921 tumedamate toonidega komöödia “The Kid”. Olles just oma abielu lahutanud, oli – paneme hoolega tähele – 32-aastane Chaplin lühikest aega kihlatud – paneme hoolega tähele – 17-aastase May Collinsiga, aga kui sellest midagi välja ei tulnud, abiellus Charlie – paneme hoolega tähele – 35-aastaselt Lita Greyga, kes – paneme hoolega tähele – oli 16. Või niiväga ei abiellunud, vaid pigem seadus sundis, sest galopeeriva kiirusega keskeale lähenev Chaplin oli suutnud äärmiselt alaealise Grey rasedaks teha ja kähku oli abielu vaja, muidu oleks Chaplinit ootanud vangimaja.
Sest kõigele lisaks, kui lugejad ei ole aru saanud, meeldis maailmafilminduse suurkujule endast silmapaistvalt nooremaid tüdrukuid põrutada.
Samal ajal saatis ta inimlaste silmade ette “The Gold Rushi” (1925), mis läks kokku maksma tollal ulmelised miljon dollarit ja mida Chaplin ise pidas elu lõpuni oma parimaks filmiks. Tegemist on teosega, kus tema Londonis sündinud Kerjuse tegelaskuju tuleb tagasi ja jääb lõplikult moodsa kunsti ajalikku.
Mida Charlie veel teinud ei olnud? Helifilme. Kahekümnendate lõpus hakkasid need peale tulema ja Chaplin ei uskunud, et selline asi läbi lööb, vaid mõtles et helifilm kaob vodevilli kõrvale ajaloo lõpmatusse prügikonteinerisse. 1931 sündis “City Lights”, üks viimaseid tummfilme, mida keegi üldse vaatamas käis ja see tegi Chaplini katki. Ta oli harjunud ilma dialoogita filme tegema, aga see rong oli ikkagi läinud ja tummfilmid olid absoluutne anakronism. Mõtles siis, et võiks pikaks ajaks kogu filmivärgi pikalt saata ja kolida Hiinasse pensionipõlve veetma, aga siis tuli Ameerikasse tagasi. Kuna tema eelmisele abikaasale oli koitnud, et 35-aastane mees, kes vaatab põhikoolitüdrukuid, võib äkki olla pervert, oli abielu Lita Greyga lahutatud 1927 ja Charlie leidis oma kolmanda abikaasa, kes oli isegi täisealine – igivana 21 –, kui härra oli naisest täpselt kaks korda vanem.
Lõpu algus ja lõpp
Keskeas leidis mees ka oma sotsiaalse närvi, sealt sündis omal ajal väga ühiskonnakriitiline ning siiani kõnetav “Modern Times” (1932). Ja loomulikult igihaljas “The Great Dictator” (1940). Chaplin oli Hitlerist täpselt neli päeva vanem ja kolmekümnendate maailmapoliitikas oli padurahvuslik paremäärmuslus väga lahe. Muidugi oli vaja selliseid asju mõnitada. Hitleri mõnitamine oli väga tundlik teema, aga Chaplin oli nii rikas, et teda lihtsalt ei huvitanud, kas seda filmi keegi vaatama läheb või mitte. Aga inimesed läksid.
Ja siin kaob meie kui laiema üldsuse teadmine Charlie Chaplinist.
Miks?
No eks ta jamadesse sattus.
1941 suutis ta 52-aastaselt – ja ise juba kolmandat korda endast 21 aastat noorema Paulette Godardiga abielus olles – väidetavalt rasedaks teha 21aastase näitlejahakatise Joan Barry. Kogu see kirev tsirkus, mis sealt tuli, jäi silma ka USA föderaalsetele ametivõimudele.
Chaplin oli maailmavaatelt Euroopa mõistes kuskil seal vasakul pool, aga sõjajärgses Ameerikas võisid sa samahästi ka end avalikult stalinistiks tunnistada kui omada natukene liberaalsemaid kalduvusi.
Nii võttiski FBI ülemus J. Edgar Hoover ise Chaplini käsile ning tahtis Barry pärast ta 23 aastaks kinnimajja paigutada.
Tuntud filmimehe avalikule imagole ei aidanud palju kaasa ka see, kui Barry hakkas kohtu kaudu nõudma isadustesti tema 1943 sündinud tütrele või kui 1944 hakkas meie noorte tüdrukute huviline 54-aastane Kerjus avalikult käima 18-aastase Oona O’Neilliga, kellest sai tema neljas ja ühtlasi viimane abikaasa.
FBI üritas, mis ta üritas, aga… Noh seekord isegi õnnestus. Chaplin alustas uue filmiga 1946. Ja siis järgmisega. Ja siis järgmisega. Aga mccarthyistlik nõiajaht oli alanud ning Charlie tembeldati kommunistiks. Muu hulgas selgus, et tegemist oli tehniliselt illegaalse immigrandiga, sest 1913 oli ta aegunud viisaga kuidagi riiki sisse saanud ja noh, kõik teadsid teda ja nii populaarset inimest niisama sadamast või lennujaamast tagasi ei saadeta. Isegi Ameerika kodakondsust üritas härra vahepeal saada, aga passilauas saadeti ta pikalt.
1952 andis Charlie oma sõpradele teada, et läheb Londonisse oma uue filmi “Limelight” maailma esmaesitlusele ja tema sisetunne ütleb, et oma majja ta enam tagasi ei tule. 18. septembril lohistas ta oma 63-aastased kondid Londonisse suunduvale laevale. Tema sisetundel oli õigus, sest järgmisel päeval kuulutati välja tema sissesõidukeeld Ühendriikidesse. Tagantjärele on muidugi selgunud, et nimetatud keeld oli põhjendamata ja igaks juhuks tehtud, aga Chaplinil oli nii või naa USA-st lõplikult siiber ning sinna riiki tagasi ei tahtnudki ta enam minna.
- aastal maandus ta Šveitsis ning 1955 müüs maha oma viimase jupi osalusest United Artistsi stuudios. Suhted Ameerikaga olid läbi, isegi abikaasa Oona O’Neill oli Bermudal sündinud, seega Briti kodanik ja 1954 oma USA passist lahti öelnud. Kui kuuekümnendatel ameeriklastele turgatas, et mis need vaated ikka, filmitegijana on ta ikkagi äge, oli juba hilja.
Ühendkuningriik – paljude külma sõja kommarijahile jalgu jäänud Ühendriikide kunstiinimeste varjupaik – reageeris sellega, et 1956 taheti Charlie Chaplin rüütliks lüüa. Esialgu ei õnnestunud, Charlie ise jäi filmitegemisest eemale, keskendudes rohkem oma olemasoleva materjali ümbermonteerimisele. Kõigele lisaks hakkas tervis alt vedama ja nii vähe, kui ta uusi filme üritas teha, ei leidnud need enam menu ei publiku ega kriitikute hulgas.
- aastal võtsid Ühendriigid leplikuma suuna, tahtsid nõiajahti heastada ja andsid talle filmiakadeemia eriauhinna. Chaplin sõitis selle jaoks eraldi USA-sse tagasi, esimest korda peale viiekümnendaid ning sai lisaks auhinnale 12 minutit kestnud aplausi – mis on tänaseni kehtiv rekord.
Aga siis oli ta juba kaheksakümnendates ja mitu infarkti üle elanud. Liikus ainult ratastoolis ja oli ilmselgelt kohe minekul. 1975 õnnestus Ühendkuningriigis läbi suruda plaan ta rüütliks lüüa ja suvaline Londoni agulipoiss, nüüd tuntud kui Sir Charles Spencer Chaplin juunior suri oma kodus Šveitsis esimesel jõulupühal 1977, olles 88 aastat vana.
