9. maiga seotud jura tõi taaskord välja karmi tõe, kui umbmäärases ja ebakindla tulevikuga maailmas me tegelikult elame.
TAGASIVAADE 1
Taas oma vahepeal kõhetuks muutunud lihaseid punnitada püüdev Moskva korraldas Stalini suure asja võidu mälestamiseks ja mäletsemiseks vägeva peo ja kogu maailm tuli, ilmselt küll piinlikkust tundes, kohale.
Selles mõttes sai meie muidu paljukirutud Arnold Rüütel hakkama tõeliselt iseseisva ja vastuvoolu asjaga – mees surus jalad kindlalt koduse maakamara külge. Enne ennustasid kodused oponendid nii Eestile kui presidendile selle eest hirmsaid asju – Venemaa hingematvat viha ja lääne “sõprade” seljapööramist.
Venemaa võib-olla vihastaski aga küllap oli pigem hoopis hämmeldunud – näe, kuradid, hakkavadki tasapisi iseseisvaks saama. Ning läänest tuli meile näkku peeretamise asemel hoopis tunnustusavaldusi. Nii et ära arvesta sellega, mis kari kiidab, selleks sa aga ju president oledki.
TAGASIVAADE 2
Eriti tähelepanuväärne oli aga muidugi Moskva reanimeeritud Stalini-kultus. Nähtavasti pole Venemaa (uppuv Venemaa) leidnud oma sogases voolus mingit targemat õlekõrt kui igavesti kipsistunud isake Stalin.
Stalin, kes on venelasi maha nottinud enam kui ükski teine inimene või elukas maailmas. Ja oleks ta siis ise vähemalt olnud venelane!
Stalini iseloomu arvestades võib koguni arvata, et sõda vana sõbra ja mõttekaaslasega oli palsamiks ta kurjale hingele, sai korraga maha nottida lasta korraga nii palju venelasi, millest rahu ajal ka täie auruga töötava KGB puhul ainult unistada võinuks.
Ja võib-olla oli tal see asi Adolfiga, kes ju ka kangesti sama peal väljas, koguni vaikselt kokku lepitud – paneme kogu masina tööle! Jah, tapmine, kui sa seda tõeliselt ja mastaapselt tahad ette võtta, pole kaugeltki lihtne asi. Aga näe, nemad tulid toime. Kardan, et küllap liikusid Stalinil enne surma peas plaanid kogu inimkari otseteed taevasse kupatada, asi seisis ainult selle taga, kuidas teisest Suurest Paugust ise elavana välja tulla. Jah, usumees nagu Stalin oli, võis ta väga kergesti seda kõike unetutel tundidel arutada ja mõelda.
TAGASIVAADE 3
Nüüd aga tulevad venelased “kui maikuu viirpuu õied avab” välja ning laulavad maailma suurimale timukale hosiannat.
Isand Aleksandr, kes oma lihtsameelsuses lootis Arhipelaagiga inimeste kinnikasvanud silmi stalinite suhtes avada, on vaatamata kõigele oma kirele tõe ja õiguse vastu unustusse langenud. Küllap tundub Sol?enitsõn tavavenelasele reeturinaha ja närakana, kes püüdis kaunimat peatükki Venemaa ajaloos täis sittuda ning välja kõrvetada.
9. mail venelaste pillerkaarist Tõnismäe sõdurijuraka juures möödudes mõtlesin:
mis oleks kui läheks sinna karja sekka Sol?enitsõnist jahuma. Kas annaksid kohapeal peksa või toimetaksid nurga taha?
Kummaline oli näha nooremat sorti olendeid isade asjale hinge sisse puhumas. Vanad veteranipeerud olid selles noores naisteseltskonnas eriti in, neid musitati ja kallistati ja kui mõni neist veel hakkama sai, võidi nurga taga koguni keppi ka teha.
Siinkohal ujub meie ette venelaste puhul nii möödapääsmatu tume kogu – see salapärane ja mõistmatu vene hing. Uurime seda taaskord ja jälle ei saa aru, kus on selle esimene ja kus tagumine ots. Rääkimata sellest, mis seal sees on.