Hea Eesti rahvas, kallid sõbrad!
Õnnitlen meid kõiki selle puhul, et meie iseseisvuse alusdokumendi “Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” esimesest lugemisest möödub juba 94 aastat! Tagantjärele võib öelda, et tegemist oli peamiselt Vene impeeriumi poolt koolitatud juristide ja sõjaväelaste vandenõuga variseva tsaarivõimu ja tärkava punaterrori vastu. Neid vapraid inimesi ajendas selleks ränk omakasu. Selleks omakasuks oli Eesti Vabariik. Omakasu iga hinnaga – see loosung on äärmiselt isamaaline.
Kellel on, see võtku ja hammustagu peale kah!
Eestlaste tööhõive, sotsiaalprobleemide ja selle kaudu ka regionaalpoliitikaga tegelemise oleme me tänaseks, mil taasiseseisvumisest möödub juba 21 aastat, edukalt seadnud peamiselt soomlaste õlgadele. Meie teedevõrk silestub Euroopa raha eest, sealtsamast tulevad ka meie seadused, meie pensioni aitavad maha süüa kreeklased ja madal iive. Raieplaanide kohaselt muutub ka maastikupilt peatselt madalhaljastatuks ja seega meeldivalt skandinaaviapäraseks. Kirde-Eestisse kuhjatakse kokku maailma suurim tuhapüramiid ja me kõik, nii vähe, kui meid ka parasjagu on, saame Eesti teadlaste ehitatud tikutoosisuuruse satelliidi kaamerate kaudu oma arvutiekraanidelt vaadata, kuidas see kosmosest paistab. Eesti on tähtis osake helesinisest planeedist, kolmandast kivist päikesest.
Kellel on, see võtku ja hammustagu peale!
Õnnitlen Eesti rahvast ka selle puhul, et kampaania “Talendid koju!” on edukalt lõppenud. Tänaseks on tehtud ka inventuur. Loen ette koju jõudnud talentide nimekirja. Nendeks osutusid Lydia Emilie Florentine Michelson, Georg Lurich, Aleksander Richard Aberg ja Konstantin Päts. Palju õnne võitjatele!
Kellel on, see võtku.
Ilmselt ei oska keegi meist täna öelda, kas kunagi tekib vajadus kirjutada “Teine manifest kõikidele Eestimaa rahvastele”. Peatselt lõpeb ka omariiklik farss “Rahvaloendus”. Õnneks, ma mõtlen kokkuhoiu mõttes, ei saa me sellest teada, milliseid rahvaid uues manifestis täpselt silmas peaks pidama. Eesti riiklusele selle parimas, Suur-Eesti- ja tallinna?ovinistlikus mõttes, on parem, kui me võrokestel, setodel, mulkidel, kihnlastel, saarlastel ja nii edasi ei luba oma piirkondlikku identiteeti ja hõimukeelt kõva häälega välja hõigata. Tunnistades näiteks võro ja seto keeled piirkondlikeks või suisa Eesti kirjakeelest eraldi seisvateks, mida nad sõnavara ja grammatikaerisuste põhjal paraku on, poleks kaugel ka aeg, mil me peaksime hakkama täitma ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni.
Palun kõikidel, eriti setodel ja võrokestel, kes on oma hõimuteadvuse ja organiseerumisvõimega natuke liigagi silma paistnud, seda dokumenti välisministeeriumi kodulehelt mitte üles otsida, rääkimata lugemisest. Me ei ole nii rikkad, et oma lubadusi täitma hakata! Heisakem parem sinimustvalged ja ärgem mõelgem selle peale, et neid kolme värvi kokku segades oleks tulemuseks rahahall hägu. Elagu Eesti!
Kellel on, see võtku ja hammustagu peale. Kes adus äsjases kõnes veidikenegi hoolivat irooniat, jätku üks ring vahele. Mõnikord on paslik maailma asjadele ka veidi kainem pilk peale heita.
Palju õnne!
