Ajakirjanik Ilmar Palli rääkis mõni nädal tagasi Kukul külas olles sellest, kuidas igatses kõigest oma lollist lapsehingest pioneeriks saada, ema aga polnud selle plaaniga päri. Nii nad siis vaidlesid, kuni ema tuli heale mõttele. “Mine,” ütles ta, “aga pea meeles – välja sa sealt enam ei saa.” Ning see mõjus otsekohe, see “välja sa sealt enam ei saa”.
HALEDAD ENESEÕIGUSTUSED
Sihukesed emad, nagu sinatsel Pallil, oleks pidanud olema kõigil nõukogude ajal teadagi kuhu astujail. Sest aeg on näidanud: välja nad sealt, kuhu astusid, enam ei saanud, ei saa ega saagi kunagi. Nõukogude ajal olid nimelt sellised organisatsioonid selliste tegudega, mis jätsid oma kustumatu jälje igaühele, kes sellesse ringi ükskõik mis ettekäändel, ükskõik millise sihi või plaaniga astusid.
Astujaid, eriti paari aastakümne jooksul, mis lahutasid seda röövlilaeva põhjaminekust, oli aga üpris palju. Nõnda palju, et see ähvardab tänini murda väikese eesti rahva moraalset selgroogu.
Paljudele neile minejatele kangastus monstrum igavese nähtusena, millest pole enam pääsu kellelgi, ei põrgus ega taevas. Kurja võim näis igavesena ning murdmatuna. Ning tuhanded kiirustasid kuradiga lepingut sõlmima, silme ees kangastumas mõnus elu ning nõukogulikud, iseenesest üsna närused ning täna koguni naljakaina näivad privileegid.
Sigadusele allkirja andes määrisid need inimesed end tahes-tahtmata igaveseks sitaga, mida ei pese maha ükski lõhnav lääne seep ei mingi viimase moe järgi segatud puhastusvahend. Võtame või jõuliselt oma minevikku õigustava Rein Veidemanni.
Pingutagu kuidas tahab, midagi ei aita. Mõjub vaid haleda eneseõigustajana.
ÕÕNESTUSE MÄRGID
Praegu nõuavad ekskommarid meilt kõigilt taktitunnet ja mõistmist seda neile mitte meelde tuletada. On ju nad välja mõelnud n-ö vettpidavaid vabandusi, mille järgi nende puhul oleks otsekui tegu olnud mingite partisanide-vabadusvõitlejatega, kes väljapääsmatuna näivat olukorda tunnetades otsustasid eeskujuks kõigile pugeda vaenlase tagalasse, et seal olukorda õõnestama hakata.
Ent ainus, mis seal õõnestada võis, ei sõltunud mitte nende tahtest või veendumustest, õõnestavateks jõududeks oli ennekõike nende tüüpide ahnus ja põhimõttelagedus. Mille nad – jumal, paraku – on koos oma igavese mustusega kandnud üle ka vastu nende igasuguseid ootusi või lootusi tekkinud Eesti Vabariiki. Nad ei kaevunud siin maasse ega läinud muidu põranda alla, mida ausad inimesed nende asemel oleks teinud, vaid asusid vastavalt oma põhimõttetusele üksteist jõuliselt toetades ning ülejäänud seltskonna passiivsust ära kasutades selleski, nende senisele seltskonnale diametraalselt vastupidiste eesmärkidega riigis endastmõistetavalt juhtpositsioonidele.
SITKE TATINIRE
Muidugi võis ju olla ka kogu sellest pahnas tantsinud ja surmani tantsivas kambas ka osake neid, kes tõepoolest Eesti eest võitlemise kaalutlustel parteisse astusid. Tunnen isiklikultki neist mõndagi ja valmis nende eest kostma, kui seda tarvis peaks minema. Sest midagi nad ju suutsidki ära teha, ainult et rooli või vända juures on neid tänaseks olematult vähe.
Tänase Eesti eetilise palge määravad aga need “kommarid”, kellel seda eetilist palet pole kunagi olnud ega saagi olema. Nende edasiolek tähtsatel ametikohtadel on muutumas ohtlikuks meie riigi ja rahva iseseisvusele, ohtlikuks edasikestmisele. See, mida te ütlesite end neilt kuulsatelt särkidelt välja lugenud, oli puhas demagoogia nagu on ikka olnud enamik teie väljaöeldust või kirja pandust.
Ja nimi “kommarid” sobib teile ideaalselt, sest isegi kommunistideks teid nimetada oleks olnud liig suur au põhimõttelagedatele, ahnetele vürtspoodnikele, kes musta Volga eest oleks võinud kas või oma ema maha müüa, rääkimata rahvast. Ning ahju ei kutsutud ajama mitte teie priskeid lihakehasid nagu teie ning mõned lihtsameelsed kangesti tahaksite arvata. Ahju kuulub teie mentaliteet, mis ikka ripub visalt meie küljes nagu taskurätile mittekuuletuv sitke tatitnire.