<1>
Mäletan Ukrainast üht imelikku vanatädi, kellega kord Kiievi kesklinnas pargis koos piima jõin ja tuvisid toitsin. Tädi oli sõja ajal olnud tankikomandör ning läinud üle sakslaste poolele – bol?evikke vihkas ta nii rajult, et ta silmad hakkasid kurjusest sätendama ka üle 50 aasta peale sõja lõppu. Tädi oli väärikalt välja kannatanud kõik sõjajärgsed repressioonid. Ta suust ei tulnud hoolimata 30-aastasest vangistusest ja julgeoleku peetimisest ühtki virisevat sõna.
*
Just see tädi meenus mulle, kui ma kohtusin Aili Jõgiga (71), kelle tõeliseks, ehk mõnes mõttes ka hullumeelseks kangelasteoks oli nn vabastajate ausamba õhkulaskmine Tõnismäel, Kaarli kiriku kõrval. Aili oli siis 14-aastane plika. “Kui venelased sisse tulid, läksin kohe lasketrenni. Ja õieti tegin ka. Teistel vehiti ülekuulamisel relvadega nina ees, seal, kus mina olin, ei tohtinud ühtegi relva olla.” Mõtlesin, et küsin talt samba õhkulaskmise kohta kõik järgi, huvitav ju ometi, ent jäin istuma palju palju pikemaks. Kohe mitmeteks tundideks.
*
Aili ise ei leia toimunus midagi erakordset. “Meil polnud selle õhkulaskmisega mingit probleemi” – see on väga lihtsal toonil öeldud. “Kõik kohad olid siis Eestis relvi ja laskemoona täis. Meie jaoks oli see igapäevane situatsioon, peale sõja me 1946ndal aastal ju suurt midagi ei teadnud ega mäletand. Rahust, ma mõtlen. Normaalne inimene sellist olukorda ei taipagi. 1946. aastal arreteeriti inimesi iga päev. Meie Ageedaga käisime Patareid isegi eemalt vaatamas. Me olime kogu aeg näind tapmisi, tagaajamisi, arreteerimisi. Nägime sõjavangide masendavat olukorda ja viisime neile süüa.” Ei midagi erakordset, ütleb Aili. See naine on täiesti teisest puust. Keilasse külla sõitsin Ailile koos sõpradega ja põdesin: äkki võtsin liiga palju inimesi kaasa – aknast võib vaadata ringikakerdavat dotsent Hardo Pajulat, ajaloolast Argo Kuusikut, fotoaparaadiga T?et?eeni, nikotiinkollaste vuntsidega Ilmar Pallist rääkimata.
Aga ei midagi.
“Tulge ometi sisse,” ütleb Aili. Aili mees Ülo Jõgi, legendaarsest Erna retkest osavõtja, vaatab toas telekat. “Me mõtlesime, et te olete vale rongiga tulnud? Jäite hiljaks,” teatab ta.
“Ma olen vana sõdur, ma ei salli (rõhutatult öeldud) sellist asja.” Tõeliselt tähelepanuväärne perekooslus.
*
Aili räägib nõuka-aja tulekust toonil, mida reeglina kasutatakse täiesti igapäevaste asjade edastamiseks. Lihtne inff, eksole: “Venelane tegi hinge ikka hirmus täis küll. Kui venelased tulid oma täitornidega mütsides sisse, oleksite näinud, millised nad olid! Kui seisab, siis haiseb, kui liigub, siis karjub. Just. Haiseb ja karjub. Neid kästi ju laulda, kui nad marssisid. Ja mida nad laulsid? Katjuu?at. Üks ja sama lugu kogu aeg. Ja koolis hakati rääkima, et tulid kultuuritoojad. No tule taevas appi!” Ageeda Paavle, kellega koos Aili ausamba õhku laskis, selgitab: “Et meil seisis ees küllaltki ohtlik tegu, pidime ka ettevalmistusi tegema. Kõigepealt miilitsavalve. Ei olnud see eriti valvas. Meie plaan oli pauk teha enne 9. maid. Lootsime salajas, et see püha tuleb ilma sambata. Lõhkeaine ja õpetuse saime Juhanilt. Meile tegi asja kergemaks see, et valvemiilits flirtis eemal oma tüdrukuga ja ei märganud meid. Kuigi too tüdruk meie rühma ei kuulunud, võeti ta hiljem kinni. Teda kahtlustati kaasosaluses, hiljem sai muidugi lahti.”
Ja edasi:
“Mis miilitsast sai, ei ole meile teada. Ametikõrgendust ta igatahes ei saanud.”
Aili: “Vello Voldilt, kes oli 13 ja keda ei arreteeritud? ta korjas relvi ja laskemoona nagu poisid ikka sõja ajal. Temalt saime kolm pulka lõhkeainet ja sütiku. Süütenöör pidi nii pikk olema, et võiksime sealt rahulikult ära jalutada. Jooksu panna oleks ju imelik. Keerulist seal midagi polnud – sütik paigale ja tuli otsa.”
Vabastajate esimene ausammas ei olnud mitte praeguse raudmehe koha peal, vaid trollipeatuses.
“Need kondid ausamba all kaevati sealt välja ilmselt trollipeatuse asfalteerimisega. Öeldi, et kirstu polnud. No teevad nalja, millal vene sõdurit kirstus maeti!”
Ja Aili naerab. Pikalt.
*
Aili elab Keilas 1971. aastast alates. Maja hakkas ta mees Ülo ehitama 1968. Mõlemad olid saanud amnestia ning selle ajani elasid Komis, Intas. Töö? Kaevurid.
“Sealt ei lastud ära,” meenutab Aili, “passi ei antud ja linnast välja ei lubatud. Ehkki peale laagrist lahtisaamist oleks pidanud juba lubama. Aga venelased täidavad alati ainult pooli seadustest.”
Paus.
“Me oleme mõlemad Üloga Tallinnas sündinud,” jätkab Aili, “mõtlesime, et tahaks siin edasi elada?” Tegelikult ebaseaduslik mõte – nii poliitilised kurjategijad nagu Aili või Ülo poleks tohtinud kolida pealinnale lähemale kui 100 kilomeetrit. “Keilas võeti meid vastu ja me polnud ainsad,” ütleb Aili, nägu särtsu täis, “siin tekkis lausa omapärane poliitiliste oaas.”
<3>
*
Oaasis, olgu öeldud, kasvavad praegu lilled. Lilli on hulganisti. Aed on eeskujulik ja ilus ja korras, sest “see on see, millega ma praegu iga päev tegelen.” “Tulime kuuskend kaheksa lastega siia. Ema jäi neid kasvatama ja kuna Ülol oli veel 2,5 aastat pensionini ning maja oli tarvis valmis ehitada, läksime ise Intasse Komimaale tagasi. 1971 märtsis sai Ülo pensionile. Oleks ta siin enne seda kasvõi kuu aega tööl olnud, kaotanuks ta oma maa-aluse kaevanduspensioni.
Eestlast seal töölisena hinnati – ta oli loll, ei osanud veel varastada – nende kätte anti kõik võtmed. Venelane aga polnud harjunud töölt koju minnes taskut tühjaks jätma. Läheb kusagil tarvis!” Aili näitab Komimaa atlast – äkki me ei tea, kus see on. Siin on Inta. Siin kusagil oli meie laager. Siit me tulime.
*
Keila õhtu muudkui veereb ja veereb. “Muuseas, kui me maja ostsime, vaatasime korraga: issand jumal, maja number on meie paragrahvi number! 58!” Montipaitonlik. Paragrahv on poliitiline. Aili on korraldanud positiivse diversiooni. 14-aastane terrorist. Ehkki – tegelikult hoopis meeletult eluterve inimene. “Kui okupatsioonimuuseum avati, tuli Meri meie juurde. Tahtsin öelda, et “Meri, vabandust, Jõgi”, aga kartsin, et solvub. Ta on ju kange solvuja. Ükskord ütlesin talle pahasti. Kui ta meile murtud rukkililli jagas, ütlesin talle, et see küüditaja seisab seal pronksi valatult ikka veel. Kukkus vingerdama, ei öelnud ühtegi sõna.” “Raju perekond,” ütlen mõtlikule dotsendile nimega Pajula teab mitmendat korda. “Täpne formuleering,” vastab dotsent ja tema mõttesolek süveneb veelgi. 30ndail aastail oli Jürgensonide pere tavaline toimetulev eesti pere. Aili õppis Pühavaimu kiriku kõrval asunud tillukeses algkoolis. Isa töötas Tallinnas Lutheri vabrikus, kuni peremees soovitas tal oma äriga pihta hakata. Nimelt nägi ta, et alluval on annet mänguasjade valmistamise peale. Neid hakkaski isa tegema nende Telliskivi tänava kodu juures asuvas väikeses töökojas. Ning müüma Raekoja vastas asuvas mänguasjakaupluses. Sel ajal Eestis, nagu praegugi, mänguasju ei valmistatud. Aili isa aga hakkas tegema nukuvoodeid, kirbumänge jmt. Kõik läks ilusasti seni, kuni omanik kergitas üüri ning isa raskesti haigestus. Lelundusest tuli loobuda, isa läks tööle vulkaniseerimistöökotta ja ema vabrikusse Rauaniit. Võib-olla see päästiski nad 14. juunil 1941 Venemaale küüditamisest.
Esimesed kogemused “kultuuritoojatega” muutis kohe masendavaks Linda tänava uue kodu lähedal tegutsenud vene tööpataljon, kelle ülalpidamine ja elulaad olid kaugel sellest, mida siinmaal oldi harjunud inimlikuks pidama. Isa koolivend Heidelberg töötas saksa ajal ZEF-i nime kandnud asutuses, mis kogus materjale kommunistide kuritegude kohta. Temalt kuuldi jubedaid üksikasju punaste veretöödest. Eriti jäid meelde õudused Pirita jõekäärus asunud Scheeli suvilas toimunud hukkamistest. Heidelbergilt kuulis Aili ka Pagari tänaval ja Patareis toimunust. Meelde jäi sealse “kangelase” Idel Jakobsoni nimi ning tema poolt kordasaadetu.
DIPLOMAATILISE KASVATUSETA
Pärast sõda õppis Aili Jürgenson Prantsuse Lütseumist, Westholmi koolist ja Lenderi gümnaasiumist Hariduse tänaval moodustatud 5. keskkoolis. Nüüdne proua Aili Jõgi meenutab, et kogu klassis valitses totaalne vastuseis vene korrale justnagu kogu eesti ühiskonnaski. “Pealegi pole ju lapsel veel diplomaatilist kasvatust,” naerab ta, “tema kipub asju veel must-valgena nägema.” Ilma eriliselt organiseerimata kujunes klassis tüdrukuterühm, kuhu peale Aili kuulusid ta parim sõbranna ja pinginaaber Ageeda Paavel, Lia Frei, Lisl Lentsius, Adeele Randoja ja Niina Heinla. Lia kaudu tuli kampa ka poisse, nagu Lia tädipoeg Juhan Kuusk, kes oli kogunud endale terve lõhkeaine- ja relvalao ning kes hiljem laagris teadmata kadunuks jäi.
Alustati lendlehtede levitamisega. Kõigepealt viidi pärg Reaalkooli juures olnud koolipoiste mälestussamba asukohale. Pärg olnud asjalik, sinimustvalgete lintidega. Lendlehed koostati ise. Valmistamiseks kasutati Ageeda kirjutusmasinat ning Aili isa lelukauplusest pärit kummitähti, mida sai vastavasse siinidega riistapuusse toppida ja nõnda sõnu moodustada. “Lendlehe kleepimine käis lihtsalt,” meenutab Aili Jõgi, “üks tegi seina kliistriga kokku ja teine vajutas selja tagant lehe peale.” Enamasti lasti lehed postkastidesse.
Kusagilt saadi teada, et Tõnismäe haiglas lebab jalgadest raskelt haavatud metsavend, kes punkrile tehtud haarangul ainsana ellu jäi. Tüdrukud otsustasid mehe haiglast ära tuua. Aili Jõgi on veendunud, et kätte nad oleksid ta sealt saanud ning kohtki tema paigutamiseks oli valmis. Ainus häda oli selles, et ilma arstita poleks kuidagi hakkama saadud. Kust aga säärast leida. Miskipärast otsustati, et too arst peab tingimata noor olema. Nooruse pühas lihtsameelsuses pühendati asjasse tüdruk, kes rääkis, et teab niisugust arsti. Tolle tüdruku kallim aga oli miilits, kellele tüdruk muidugi kogu loo üksikasjaliselt ette kandis. Sissekukkumiseks polnudki rohkem vaja.
Enne jõuti veel käia Koplis sõjavangidele toitu viimas ning last but not least – õhku lasta vene võimu tähistav mälestussammas!
RÖÖVLITE IGAVENE TULI JA AU
“Käisin sellest iga päev mööda, jäi ju see minu koolitee äärde,” meenutab Aili Jõgi. Mälestussammas aga oli selline nagu venelastel ikka – puust püramiid ja viisnurk selle otsas. Asus ta Kaarli kiriku juures, seal, kus praegu on trolli- ja bussipeatus. “Aegamööda muutus see üha vastikumaks ning tasapisi küpses otsus – tuleb ta sealt koristada!” räägib Aili Jõgi. Kooli vastas olev maja oli välja valitud kõrgemate ohvitseride majutamiseks. Seal olid garaa?ide juures ametis korpuse poisid. Tasapisi saadi nendega tuttavaks. Üheks neist oli hilisem kuulus võidusõitja Jaan Küünemäe, teiseks keegi Kaisla-nimeline. Neilt sai siis muuhulgas ka päritud, kelle auks too sambajurakas sinna pandud on. Jutukas Küünemäe oli valmis seda lugu lahkelt pajatama. Punaarmeelased röövisid tol ajal Tallinnas karistamatult kortereid. Kolm säärast marodööri juhtusid aga kogemata sisse murdma “oma poisi” ehk ohvitseri juurde ning politruk laskis nad tänuks sellise lahkuse eest muidugi maha. Et aga tegu oli nii või teisiti langenud punaarmeelastega, otsustati lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ning kaakide hauale propagandistlik mälestusmärk püsti panna. Hiljem inspireeris toosama haud, kuhu õnnetud olevat maetud, nagu tol ajal kombeks, kirstuta ja meditsiinilise ekspertiisita, rajama sinnasamasse kurikuulsat tundmatu sõduri mälestusmärki koos igavese tule ja muu puna-kamaga. “See et marodööride hauast tehti okupatsiooni sümbol, oli tol ajal igati ajakohane,” teravmeelitseb Aili Jõgi tolle objekti aadressil. “Mida aga see täna peaks tähendama?” Võib-olla seda, et tänagi on röövlid-vargad suure au sees? Ühel et ümarlaual linnapea Ivi Eenmaa juures, kus järjekordselt ei suudetud tüütu samba suhtes mingit seisukohta võtta, pakkus Aili Jõgi end sedagi jubedust õhku laskma? “Palvetavad ja joovad seal,” naerab ta, “tegelikult korteriröövlite peal. Tsirkus ju!”
<2>
PLAHVATUS KELL 10 ÕHTUL
Praegu Keila-Joal vanaduspäevi veetev Jaan Küünemäe mäletab küll tüdrukuid ning nende tegu, aga ei mäleta, et ta oleks neile marodööridelugu jutustanud. Pärast kohutavat kärgatust oli Küünemäe esimeste seas, kes ruttasid kohapeale asja uudistama. “Tubli kartulikoopa suurune auk oli maa sees, sambast polnud mõistagi jälgegi. Ja neli-viis plikat silkas seal ringi, üks läks miilitsat embama.” Plaan nägi ette lasta sammas õhku 9. maiks. Lõhkeaine ja selle kasutamisõpetus saadi Juhan Kuuselt. Tähtis oli, et süütenööri pikkus võimaldaks piisavalt aega päästvaks pagemiseks.
Kogu asja õiendasid ära pinginaabrid ja sõbratarid Ageeda ja Aili 8. mail 1946 kella 10 paiku õhtul. Seljataga pauku kuulnud tüdrukud tulemust mõistagi uudistama ei läinud, vaid jalutasid rahumeeli koju. Järgmiseks päevaks oli sammas aga tüdrukute suureks pettumuseks uuesti püsti – miilits ja muud tegelinskid olid ootamatult operatiivsed. Uus sammas olevat muide valmistatud Patarei vangla puutöökojas. Ent kõlakas oli kõigist summutamiskatsetest hoolimata linna peal kõvasti laiali ometi. Sissekukkumist tüdrukud kaugeltki ei välistanud. Igaks juhuks käidi nii Pagarit kui ka Patareid eemalt uudistamas.
REETUR SELTSKONNAS
16. mail 1946 võetigi Aili Jürgenson Kopli tänava ja Vabriku tänava nurgal koduteel olles kinni. “Kaks meest tulid teine teisele poole ja suund võeti Pagari tänavale.” Püüan kogu aeg pärida, mida Aili tol ajal läbi elas – olid nad ju vaid lapsed. Ent Aili Jõgi räägib nii oma tollastest tegudest kui ka järgnenud traagilistest vintsutustest, otsekui oleks tegu mingite kergete seiklustega. Ta ei mäleta, et kõik need jubedused oleksid teda mingil ajal isegi nutma ajanud? “Olin jonnakas laps!” Kinni võeti tüdrukud metsavenna loo pärast. Ent üks tüdrukuist ei suutnud end pidada ja kandis ette ka samba õhkimise, lendlehtede levitamise ja muudki. Muide, seda et kaaslased tema reetmisest teadlikud olid, teatasid Ageeta ja Aili oma kaaslasele allespool sajandit hiljem. “Sa ise olid ka nuhk!” käratas naine Ailile. “No see sul küll läbi ei lähe!” oli Aili vastanud. Hiljem ei kohtunud nad enam kunagi. Ei läinud Aili klassiõde ka haiglasse vaatama, kui too juba surivoodil lebas?
PAGARI TÄNAV JA PATAREI
Pagari tänaval aga läks nii nagu Pagari tänaval ikka. Ülekuulamistel ei tehtud mingit vahet laste ja täiskasvanute vahel. Peksa ei saanud küll Aili Jõe mäletamist mööda neist keegi. “Kell kümme oli magaminekuaeg. Kell üksteist kutsuti uurija juurde. Seal sai tulema kolmenelja paiku, kell kuus oli juba äratus,” räägib ta peamisest mõjutusvahendist. Pealegi kolistati kogu aeg hirmsasti ustega.
Kurikuulsa Idel Jakobsoniga oli Aili Jürgensonil eriline suhe. Aili ema töötas endiselt nüüd Punaseks Koiduks nimetatud Rauaniidis. Seal kuulusid ülemuste tsunfti põhiliselt juudid. Nemad kandsid sealt masinaid maha ja tegid Koplisse oma erafirma.
Seal tehtud kangad realiseeriti Leningradis. Juudid jäid vahele. Hoogu sattusid vist? Aili ema otsene ülemus Delski pandi Harku laagrisse 10-aastast karistust kandma. Seal pani ta uuesti äri käima.
Samal ajal kirjutas Aili vanglas 21. mail oma arreteerimisorderile alla ning tema karistusaeg hakkas peale. 24. mail oli Aili 15. sünnipäev. Ta kutsuti üles Jakobsoni juurde. “Jeesus,” mõtles ta, “mis siis nüüd lahti on”. Mis aga tegelikult oli? Ema oli töö juures suurt lärmi teinud, juutide konsiilium tuli kokku, soovitas emal sünnipäevapakk valmis teha et nemad katsuvad ära saata. Pakk jõudiski ilusasti juutide solidaarsuse läbi Jakobsoni kätte, kes selle siis päevakangelasele üle andis.
“Jakobson oli väiksemat kasvu mees, kes käimisel kasutas keppi,” meenutab Aili Jõgi toda timukat. “Tüüpiline ebamehelikkuse kompleksi all kannatav vennike. Ise oli sant ja tahtis kogu maailma sandiks muuta.” Aili teada oli ta Eestis varem rätsepa ametit pidanud. Ailiga juhtus ka tolle aja kohta kurioosne lugu. Nimelt ilmus juba sel ajal, kui ta Pagaris istus, temast foto värskes “Kehakultuuri” numb ris. Foto tehti kusagil aprillis, ajakirja väljaandmiseks läks ligemale kuu aega. Aili aga oli noor meisterlaskur, kes oma oskusi lihvis kuulsa Enn Meriväli enda käe all?
JAKOBSON, KOHVER JA MUUD ROTID
Pagari 14. kambris istudes, kui tema asja uurimine juba läbi oli, kutsuti tüdruk ootamatult uesti Jakobsoni juurde. Äraandjast klassiõde oli oma ettekannet nimelt vahepeal täiendanud looga, mille Aili kord koolis tüdrukutele pajatanud oli. Lugu puudutas Jakobsoni ning tema ülekuulamismeetodeid, millest tüdruk oli kuulnud isale jutustamas eelmainitud Heidelbergi. Nüüd oli Jakobsonil see kõik teada koos Aili lisatud kommentaariga: “Mida need täiskasvanud inimesed mõtlevad, et keegi teda ära ei koksa, ega hullemat ikka asemele ei tule.”
Nüüd karjus Jakobson tema peale “nii et tatt lendas”. “Aga kallale ei tuldud, abilisi polnud nimelt parajasti kohal,” naerab Aili Jõgi. Pärast sõimu ja sajatusi laskis Jakobson, kes pool sajandit hiljem pääses Eesti Vabariigi lahja viha ja olematu õiglustunde eest kui koer väravast, Aili kartsa pista.
“Seal oli aga jube külm,” meenutab Aili Jõgi. Seljas oli tal tookord vaid lühikeste varrukatega pluus ja seelik. Kolmnurkne ruum oli üleni betoonist. Põrandasse ukse vastas oli valatud kolm metallvarrast, mille peal oli umbes 30-sentimeetrise läbimõõduga puuketas istumiseks. Laps istus seal tervelt kuus päeva, toiduks kaks korda päevas toodud tass vett koos tüki leivaga.
Siis külastas teda eestlasest vanglaülem Kohver isiklikult. Veidral kombel oli Kohver Aili majanaaber Linda tänavalt. “Kes sind siia pani, alaealisi ei tohi kartsa panna!” käratas Kohver.
Asjast oli nii palju “kasu”, et tüdruk pisteti kambrisse nr. 1, kus sein oli pidevalt märg ja vesi pooles põrandas. Õhtul ronisid kanalisatsioonist kempsu kaudu välja vesirotid, raputasid ja lakkusid end ning siirdusid siis põrandale “suplema”. “Seltskond’ missugune!” naerab Aili Jõgi. “Õnneks ma ei karda loomi.” Niimoodi tuli veeta kuu aega koos jalutuskeeluga.
Siis toimetati Aili Patareisse. 25. oktoobril 1946 oli talle mõistetud 8 aastat vangistust ning seda hakati ootama Patarei süüdimõistetute kambris numbriga 48. See oli poole võlviga kamber vaatega merele, kus kõige hullemal ajal ootas tappi kuni 60 naist. Kambris polnud ei vett ega väljakäiku. “Magasime põrandal. Aga kui kellelgi tuli paraskile minna, tagasi magama ta enam ei pääsenud.” Külge püüti keerataühiselt. “Vanemad inimesed elasid seda hirmus raskelt üle. Meie püüdsime “tsirkusega” teiste tuju tõsta.”
KEMMERG JA LUMINE VABADUS
48-ndas istuti 11 kuud. Kevade poole jäi seltskond hõredamaks ja ruumi oli pisut rohkem. Istumise tegi pikaks seadus, mille kohaselt alaealisi ei tohtinud ühest liiduvabariigist teise viia. Siis otsustati neli-viis vargapoissi Koluverre alaealiste kolooniasse saata. “Meid torgati ka sellesse kampa – äkki võtavad vastu!” Viijad olid tavalised eestlastest miilitsapoisid. Koluvere värava taga ei lastud aga tüdrukuid isegi autost välja. Miilitsatel oli plaanis pärast vangide viimist ühte tallu minna sünnipäeva pidama. “Egas sünnipäeva või lasta raisku minna,” oli Aili poisse keelitanud, “võtke aga meid ühes, ega me kusagile ei kao, kus sa talve ajal ikka lähed.” Mõeldud-tehtud. Sünnipäevatalu asukohast pole Aili Jõel tänini aimugi. Meelde on jäänud see, kui mindi väljas asunud kemmergusse. “Vaatasime seinaprao vahelt välja – ees suur lumelagendik ja taga mets. “Jääb vist ära,” oli sõbranna Ageeta Paavel öelnud. Ja rohkem sellest ei räägitud.
Tuli aeg Patarei poole tagasi liikuma hakata. Teel tekkis Aili Jürgensonil idee veel ka oma Linda tänava kodust läbi astuda. Ei soovitanud poistel ainult treppi sõita, kuna samas majas elas ju Kohver. Miilitsatele avaldas muljet jutt napsust, mida vana Jürgenson alati kodus kapis hoidvat. Kuraas oli sedavõrd suur, et “must ronk” pargiti ikkagi otse maja ees. “Jooksin üles kolmandale korrusele, ema tegi ukse lahti – Jeesus!” meenutab Aili Jõgi. Isa aga ütles: “Kui te, tüdrukud, juba Patareist koju saite, tulete “sealtki” eluga tagasi!”
Ja tulidki, Aili ainult veerand sajandit hiljem. Tema kannatuste rada viis läbi Harku laagri, Lasnamäe, Leningradi ja Vologda vanglate polaarjoonel asuvasse Abezi laagrisse, sealt Inta laagrisse, kus ta 1954. aastal vangistusest vabanes. Algas 17 aastat asumist sealsamas Intas koos vahepeal Aili kaasaks saanud legendaarse “Erna”- mehe Ülo Jõega. Seal sündisid ka pere kaks poega.
Sellest kõigest võiks raamatu kirjutada, loomulikult laadis, millega Aili Jõgi ise oma seiklusi kirjeldab – justkui oleks tegu puberteediealiste “pullitegemisega”. Aga küllap just see “kergemeelsus” nad elusalt tagasi tõigi. Tänast ohtrat virisemist ei kannata elus uut ja vana kogenud naine silmaotsaski.
