23. juunil, Võidupüha esimestel minutitel, avatakse Vabadussõja võidusammas. Kui riigikogu 23. märtsil neli aastat tagasi selle samba rajamise Tallinnasse Vabaduse väljakule otsustas, oli see seitsmes katse püstitada Vabadussõja võidu auks üleriigiline mälestusmärk. Peatselt jõuab see, Vabadussõja järel alanud ja läbi kolme okupatsiooni tänasesse päeva ulatunud heitluste ja otsingute aeg lõpule. Võidust Võnnu all möödub eelseisval Võidupühal 90 aastat. Tartu rahulepingu sõlmimiseni jäi siis veel seitse kuud ja kümme päeva, baaside lepinguni 20 ja taasiseseisvumiseni 72 aastat.
Vabaduse mõistmisest
Riigikogu otsuse preambula sõnastab, et see sammas kerkigu: “Austades ja tunnustades Eesti rahva läbi aegade peetud võitlust vabaduse ja Eesti iseseisvuse nimel, tähistamaks Eesti Vabariigi võitu Vabadussõjas, mälestamaks iseseisvuse saavutamise ja kaitsmise nimel toodud ohvreid, jäädvustamaks tulevastele põlvedele Eesti omariikluse võõrandamatust ja aegumatust, [ning] avaldades lugupidamist kõigile kaaskodanikele, kes on toetanud läbi aegade vabaduse ausamba rajamist.”
Samba autoriteks on enam kui 40 osavõtjaga ideekonkursi võitnud noored Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Kivi, kelle ideekavand põhineb Vabadusristi jõulisel eksponeerimisel ja selle läbi selge sideme loomisel Vabadussõja ja tänapäeva vahel. Valmiva samba tee ideekavandist teostuseni pole olnud lihtne, aga ka kindlasti mitte raskem kui tee vabaduseni Vabadussõjas või taasiseseisvumiseni läbi okupatsiooniaastate. Need on olnud vastuolulised ja käänulised rajad täis väljapääsmatuna näivaid väljakutseid, kompromissituid vastasseise erinevate tõdede vahel, petitsioone, proteste ja nõudmisi, aga samapalju usku, pühendumust, meelekindlust, abivalmidust ja mõistmist.
Kõiges selles on minu arvates midagi olemuslikku meie vabadusemõistmisest.
Punaarmee vastu
Esimese ilmasõja ja bol?evistliku revolutsiooni poolt tekitatud vaakum andis ajaloolise võimaluse “kõigile Eestimaa rahvastele” ise määrata oma olemist – saada vabaks riigiks. Võimalus leidis kasutamist ja välja kuulutatud vabariik pidi püsimajäämiseks oma vabadust relvaga kaitsma. Ei sündinud seegi ettevõtmine üleüldises üksmeeles, ent ometi oli vabadusse uskujate tahtmine ja meelekindlus suurem kui kõhklejate kahtlused ja alalhoidlikkus. Ja eraldusjooned ei jooksnud mitte ennekõike rahvuslikke, vaid hoopis keerukamaid isiksuslikke, kultuurilisi, ajaloolisi ja poliitilisi tõekspidamisi pidi. Vabaduse tähenduse mõistmine määras!
Punaarmeele seisid vastu eestlaste ja meie vähemusrahvaste kõrval Soome, Rootsi ja Taani vabatahtlikud, aga ka Vene valgete Loodearmee. Landeswehri lõid taganema Eesti väed koos Läti Põhjabrigaadiga ning vägesid juhtisid Ernst Põdder, Jorgis Zemitans ja kolmekordne Vabadusristi kavaler Nikolai Bazõkov, kes on paremini tuntud kui hilisem sõjaminister Nikolai Reek.
Veel kord asukohast
Täna Vabaduse väljakult pilku omaaegse Ingeri bastioni kohal seisva katte all oleva Vabadussõja võidusamba poole heites näeme taamal omaaegse ordulinnuse Pika Hermanni tornis lehvivat sinimustvalget lippu, aga ka kuldsete sibultornidega Aleksander Nevski katedraali, Toomkiriku tornitippu ja Kiek in de Köki kaitsetorni – ühesõnaga, meie ajalugu. Ilma selle ajaloota ei oleks meil ei Vabadussõda ega selle võitu tähistavat sammast. Seda sammast ei ole püstitatud nende mälestusmärkide asemele ega ole see kavandatud neid kinni katma, vaid selleks, et meil oleks võimalus oma vabadust nende abil mõista ja hinnata. Eesti vabadusele pole vaja olnu hävitamist, nagu oleme paraku ise kogenud totalitaarsete võimude enesekehtestamise ajal, vaid oskust sulatada kogu mitmekesine ja vastuoluline minevik ühtseks tulevikupürgimuseks.
Konkursikomisjoni liige, kunstnik Jüri Elken on samba arhitektuurset missiooni näinud nii: “Samba […] lähimateks naabriteks jäävad 19. sajandist pärit nn Ameerika ärikeskuse saetud paekivist hoone, neo-baroklik Meyeri trepistik, kodanlik-esindusliku dolomiidist fassaadiga endine EEKS-maja, funktsionalistlikus laadis ja art-deco sugemetega Kunstihoone (Soans, Kuusik), stalinistliku dekooriga nn uus kunstihoone (Kotli) ja teisalt art-deco ornamendiga kaetud punasest klinkerist Linnavalitsuse maja. Jaani kiriku masaja üldvormiga hoone ja endine kinoteater Gloria-Palace (F. Skuinshi) oli nn esimese Eesti-aja lõpus üldse plaanis kui arhitektuuriliselt väärtusetud lammutada. Ma arvan, et Vabadussõja võidusamba vorm tohib ja ongi primaarsem kui väljaku uus planeering (rajatavad trepistikud, valgus?ahtid, parklad) ega näe põhjust, miks kõiki neid detailides tervikuks ei anna siduda. Vabaduse väljaku nüüdseks väljakujunenud, otsekui sakraliseeritud arhitektuuripilt, mida vaevalt et mingid muutused lähikümnenditel ees ootavad, ongi ise kui läbilõige Eesti elust ja pürgimustest ärkamisajast nüüdisaega välja, postil trooniv Vabadusrist omal kombel otsekui lukustaks selle eklektika tervikuks.”
Mõistmisest
Täna ei tea me veel täpselt, millisena avaneb Vabadussõja võidusammas kuu aja pärast meie silmade ees, aga meil on kindlasti ammu olemas oma arusaamine vabadusest, Vabadussõjast, saavutatud võidust ja Eesti riigist.
Usun, et avatav sammas aitab meil seda mõistmist süvendada ja rikastada, võimaldab ühendada need mõtted põhjamaiselt kargesse klaasi ning kinnitada seeläbi meie ustavust vabaduseideaalile.