Vabaduse rist, selle aasta teema. Ja nüüd tegi kaitseminister Jaak Aaviksoo avalduse, milles soovib samba avamise 2009|. aastasse edasi lükata.
Eesti Ajaloomuuseum on otsustanud ennast defineerida tänapäevase muuseumina, mis ei suru külastajat passiivse vaataja rolli, vaid loob aktiivselt kontakti erinevate sihtgruppidega. Üks sihtgruppe on muidugi ka noored kunstnikud. Muuseumi ärgitusel ja EKA vahendusel korraldati juunikuul töötuba, et ärgitada kunstitudengeid kaasa mõtlema ajaloomuuseumis esiletoodud suurtele ja ühistele probleemidele.
Songitud väljaku taustal
Nimelt on lossiruumides uus põhjalik näitus “Iseolemise tahe”, mis osutub vägagi muljetavaldavaks. Tegemist on kohati interaktiivse versiooniga omariikluse ajaloost, millest õhkub nooruslikku energiat ning jaatust. Kaugelt näha, et tegijad on kursis moodsa võimuteooriaga, nad on sooteadlikud ning käivad moodsa kunsti näitustel. Visuaalselt kommunikeeruv Eesti ajalugu on ühtäkki huvitav ja kõnetab uuel tasandil kõiki põlvkondi.
Koostöö noorte kunstnikega sai teoks ajal, mil Vabaduse väljak on üles songitud, et püstitada sinna väidetavalt rahva enamuse tahteavaldusena kolossaalne Vabadussõja Võidusammas. Kuna noor kunstnik vaatab seda võõristusega kui ufot, esitati Maarjamäel noortele väljakutse mõtestada vabadust iseenda seisukohalt. Üritusel osales 15 kunstnikku ning nad jätsid endast maha 15 tööd, mis asuvad lageda taeva all, nagu kohane monumendile. Ülesande juurde kuulus ka oma töö asukoha valimine lossi pargis.
Iroonilisi töid
Öelgem kohe alguses ära, et kõige prominentsemale kohale olid sätitud tööd, mis eriti universaalset keelt ei rääkinud ja tundusid soliidset ehitist ümbritseva mürana. Näitus muutub intelligentseks aga tervikuna, kui vaadata kõiki 15 tööd koos nagu ühte tööd, spontaanset ühe päeva mõttetalgute tulemust.
Milline on siis noorte inimeste tõlgendus vabadusest? Kohati ülimalt enesekeskne ja oma keha keskne, kohati üldisemaid probleeme silmas pidav ning abstraktne. Kõige kõvema häälega rääkisid (või lausa karjusid) iroonilised tööd, ent nende kõrval oli ka sümpaatseid meditatiivseid lahendusi.
Ilmselt ühed “rahva lemmikud” on Kadri Allekandi väikeskulptuurid, mis kutsuvad üles vabastama naisi. Kunstnik on sidunud puu okste külge väikesed valged naisefiguurid ning vaataja peab kehastuma Püha Jüriks ning päästma nad ükshaaval köidikutest valla ning leidma igaühele uue, sobiva koha.
Sarnasel lainepikkusel liigub Loore Emilie Raavi installatsioon, mis kutsub üles vabastama loomi (üksteise otsa laotud autentsed hõberebaste puurid, mida on valus vaadata, kui kujutleda loomi elamas niivõrd kitsastes tingimustes).
Inimlikkuse mõrvamine
“Enesekeskseks” romantiliseks lahenduseks võib nimetada näiteks Liis Dvorjanski tõlgendust (puu otsa roninud nooruk, pilk suunatud Tallinna lahe horisondile). Jekaterina Kultajeva vastab küsimusele “Mis on vabadus?” läbipaistva akvaariumi või voodi kujulise vormiga, Yang Li aga linnuskulptuuriga. Liivi Tantaal on kaevanud sümboolse haua ja ühendanud selle ukselingiga, nojah, eks maailmavalu ja surmatunnetuski kuulu vabaduse idee juurde.
Kirjeldavast või metafoorsest tasandist läheb edasi Kadri Metstaki protsessuaalne “Veri, higi ja pisarad” – punane pigment imbub allpool asuvatesse soolakuubikutesse alles aja jooksul seoses vihma ja ilmastikuga.
Näituse üks radikaalsemaid lahendusi, mis kujutab mõrvarit, on Mikk Madissonilt. Koos Mattias Sildniku mõtleva mehe figuuriga on ka see mõrvar tegelikult abstraktsioon – kujutades abstraktses tähenduses inimlikkuse või inimsuse mõrvamist. Ilmselt kriitiline kommentaar meil valitsevale fundamentalistlikule (turu)liberalismile, mis annab võrdse vabaduse nii kõrgetele kui ka madalatele tungidele.
Irooniliselt moeteadlik
Mitmete vähem kommunikeeruvate visuaalsete lahenduste kõrval tõuseb mu isiklikuks lemmikuks suhteliselt varjatud kohas pargi tagumises osas asuv Kristin Orava irooniliselt moeteadlik ja tugeva üldistusega monument “Kevad/suvi 2008|”. Klassikalisele kõrgele postamendile on tõstetud rõivastatud ning klaasprossiga kaunistatud väga ennasttäis pilguga tõukoerake. See on visuaalselt ja kontseptuaalselt kõnekas ?est, mis adresseerib kriitiliselt nii kohalikke kui ülemaailmseid tendentse nii isiksuse kui ka riikluse tasandil. (Ja oletan, et idee lähtus Viru Keskuse hiljutisest reklaamikampaaniast, kus modelliks putiigi kaupadega kaunistatud edev koerake, kelle hiigelplakatid rippusid kõikjal.)
*
Kokkuvõttes sooviks, et taolisi avalikus ruumis lööktöö korras tehtud kampaaniaid korraldatakse noortele skulptoritele rohkem ning töötatakse põhjalikult läbi ka konteksti(de), asukoha valiku, visuaalse kommunikatsiooni, üldistamise jms probleemid. Skulptuurne mõtlemine ei taandu ju üksnes 3D vormiloomele.
Siis ehk kasvab peale uus põlvkond skulptoreid, kes suudaks täita vahepealset objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel tekkinud hõredust nimetatud kunstivaldkonnas.
* * *
Metamorfoosid Maarjamäel
VÄGA MÕNUS: Mariann Raisma Eesti ajaloomuuseumist soovitab soojalt Maarajamäelt läbi astuda.
Kui tuult ei puhu, on Maarjamäel väga mõnus. Ideaalne koht oleskeluks, mida teadsid mitmed kunagised vaprad ja ilusad. Peterburist pärit krahv Anatoli Orlov-Davõdov ostis 1873. aastal Lasnamäe klindi aluse maalapi, lükkas kokku endise tehase varemad ning ehitas aastaga sinna romantilise suvemõisa kauneima vaatega Tallinna lahele ja vanalinnale. Nostalgilised mälestused salongidest, pidudest ning koosviibimistest elasid edasi 20. sajandi esimesel poolel, kui loss muudeti luksuslikuks hotell-restoraniks. Linna elegantseima meelelahutusasutuse “Riviera-palais`” five o`clock tea dancing, küdevad kaminad ja klaastantsupõrand meelitas rahvast siia aega veetma kuni aastani 1937, mil koha ostis ära Eesti Vabariik ning majutas lossi sõjaväe lennukooli. See oli uue aja algus.
Ei lennukoolist ega nõukogudeaegsetest ühiskorteritest pole tänaseks päevaks midagi märkimisväärset järel. Küll on aga jälgitavad poolakate mastaapsed ümberehitused viimase punase ajaloomuuseumi ehitamisel ning selle üheks märgiks kujunenud Evald Okase suurejooneline pannoo “Rahvaste sõprus”.
Olid head ajad, kui riigi kõrgeimad isikud eesotsas Arnold Rüütliga käisid uut Revolutsioonimuuseumi avamas. Aasta oli siis 1987. Ühiskonnas toimunud muutuste tõttu ei saanud Maarjamäest planeeritava suurejoonelise Rahvaste pargi osa, mis päästis piirkonna ka suurest lammutustööst. Maarjamäe on tänaseni, küll veidi räämas, ent kõige paremini säilinud suvemõisakompleks Tallinnas.
Täna on Maarjamäe lossis taas täies hiilguses avatud Okase pannoo kõikide punavappide ja -lippudega ning muuseum on teinud läbi noorenduskuuri. Kogu teist korrust hõlmanud vana ekspositsiooni asemel möllab seal nüüd iseolemise tahe. Moodne näitus, mis rokib. Pildid, esemed, programmid, filmid, helid, interaktiivsed detailid loovad meeleoluka virvarri, mis ei lase muuseumi vaikuses susside sahinat kuulata.
Ajaloomuuseumi ülesanne on ju kõnelda ka Eesti uuemast ajaloost; seetõttu kõlab uskumatu, aga tõsi – tegemist on esimese nii suure ülevaatenäitusega Eesti vabaduse sajandist. Eriti mastaapselt on käsitletud taasiseseisvumise aega, mida siiani mäluasutustes eriti eksponeeritud pole. Muuseumis toimunud metamorfoosid ehk muudavad arusaama Maarjamäest kui unustatud paigast, kus aeg on aastateks peatunud.
Lisaks näitusele kuuluvad muuseumikomplekti nõukogudeaegsed monumendid, suveperioodil veel Eesti Kunstiakadeemia tudengite workshopi tulemusel sündinud vabaduse monumendid ning suvekohvik. Vabadus valida kohvi, monumentide, mineviku ja mälestuste vahel. Mõnus. Nii peabki muuseumis olema.