Hirm on inimese halvimaid kaaslasi. Hirmust vallatud inimestel on raske oma otsuseid rahulikult kaaluda ja ratsionaalselt käituda. Ning seetõttu teevad just hirmunud, eneseusu kaotanud inimesed saatuslikke vigu.
Kuigi majanduslangus pakub Eesti elanike enamikule rohkem raskusi kui rõõme, on meile kõige olulisem rahu ja kindlameelsuse säilitamine. Kuidas aga jääda rahulikuks ja suhtuda tulevikku positiivselt, kui iga päev kipub tooma nii riigilt kui ka ettevõtetelt uusi halbu uudiseid?
Veendumus õigustest
Eesti inimestel on äsjasest minevikust suurepärane kogemus sellest, kuidas usule ja väärtustele tuginev algatus võitis hirmu ja lootusetuse. Kakskümmend aastat tagasi oli meie tulevik kõike muud kui kindel.
Kas mäletate veel, millises kitsikuses enamik meist toona elas? Ent julguse ja meelekindluse leidmine hiiglaslikel isamaalistel üritustel, rahumeelne ja tsiviliseeritud käitumine tõi meile iseseisvuse parimal võimalikul kujul. Sellisel kujul, mida kakskümmend aastat tagasi valitsenud jõudude vahekord ei pidanud üldse reaalseks.
Väärtused on jõud
Väärtustel on praktiline väljund – nad annavad jõudu. Kindel maailmavaateline ja kõlbeline alus on jõu ning stabiilsuse allikas. Meenutagem eesti rahvuspsühholoogi Oskar Looritsa üleskutset: inimese esmane eluülesanne on kasvatada endale vaimne selgroog, mis areneb välja püsivaks maailmavaateks. Euroopa rahvaste koostöö põhineb ühistel väärtustel. Mis on need Euroopa väärtused? Leidsin äsja ühe loetelu, mille esitas poolakast paavst Johannes Paulus II aastal 1982: inimisiku väärikus, sügav pühendumus õiglusele ja vabadusele, töökus, ettevõtlik vaim, armastus perekonna vastu, austus elu vastu, sallivus, koostöövalmidus, rahu.
Pange tähele seda pingerida – väärtuste tunnetamine algab arusaamast, et igal inimesel on võõrandamatu väärikus. Mis tähendab seda, et suhtume temasse kui endaga võrdväärsesse. Kui selle arusaama omaks võtame, jõuame peaaegu pimesi loetelu viimase lülini – rahuni. Lisaksin siia veel ühe väärtuse – kaastunde -, mille väljundiks on solidaarsus, üks ühinenud Euroopa kandvaid talasid.
Just praegu on õige aeg kodanikusolidaarsuseks, teravdatud tähelepanuks kaasinimese suhtes. Kui meil on mure, siis on paljude kaaskodanike mured meiega võrreldes palju tõsisemad. Teisi abistades, kas või nende muret jagades, avastame sageli, kui hästi on lood meie endiga.
Leidlikkus aitab
Kui kusagil kaob nõudlus teatud toodete või teenuste järele, siis tekib teisal uusi vajadusi ja võimalusi. Inimesed, kes kaotavad ajutiselt töö, peavad olema hakkajad otsima uusi võimalusi ja vajadusel õppima uusi oskusi. Vana tarkus tõdeb, et raskused on arukale ja leidlikule inimesele võimalus.
Kindluse, et meiega midagi väga halba juhtuda ei saa, annavad lisaks oma riigile ja eesti jonnile veel ka kuulumine Euroopa Liitu. Langusest tuleme välja varem või hiljem. Kuigi Eesti magas maha õige hetke eurole üleminekuks, jätkub meie majandusse eurode sissevool erinevate fondide ja ühtekuuluvuspoliitika näol. Just nüüd on sellisel abil lisaks materiaalsele väärtusele ka oluline moraalne tähendus! Kuid meie endi teha on see, et kriisist välja võtta midagi positiivset, et kavandada uued rahvuslikud eesmärgid (mõttekodade tegevus on neile hea start) ning reformida oma majandusmudelit. Ning raputada endast lahti isekus, enesekesksus, mugav äraolemine, tänase tarbimine homse arvel. Majanduskriis võrsus väärtuste kriisist. Majanduse taastamine algab tõeliste väärtuste teadvustamisest ja nende alusel tegutsemisest.
Mida me tegelikult vajame?
Heaolu on kahe teraga mõõk. Võib ju tunda siirast rõõmu ostlemisest ja asjade omamisest, aga lõpuks muutub enamik soetatud asju ikkagi prügiks või tarbetuks kolaks.
Seega on majanduslikult kitsam aeg hädavajalik dieet. Põhjalikult järele mõeldes leiame olevat üllatavalt palju asju, mida tegelikult vaja polegi. Ja igapäevasest oravarattas jooksmisest välja astudes leidkem enam aega suhtlemiseks oma laste, lähedaste ja sõpradega. Aeg on väärtus, mida on jagada eranditult igal inimesel. See on suurem väärtus kui raha. Väljaantud raha võib tagasi saada, aega mitte kunagi.
Tänane majanduslangus meenutab meile, et inimese elu ei pea olema võidujooks selle nimel, kellel on surres kõige rohkem asju. Sotsiaalpsühholoogia rajaja Erich Fromm kirjutas poolsada aastat tagasi kuulsa raamatu, mille peakiri sõnastab iga inimese ees seisva valiku: “Olla või omada”. Meie rahval, riigil ja igal kodanikul on siin maailmas täita hoopis sisukamaid rolle kui omamisjahi trofeede kollektsioneerimine. Olgem avatud ja julged tõelisi väärtusi taasavastama ja järgima.