Pealkiri peab silmas Tallinn-Tartu maanteed, mille seisund jätab tõepoolest mulje nagu asuks selle mõlemas otsas Tapa suure või pigem väikese tähega. Üldlevinud ent nüüd juba küllap vananeva käsitluse kohaselt on tegu Eesti tähtsaima liiklussoonega.
Mis ometi on rängalt lubjastunud ning tekitab üha kiirenevas tempos mitmesuguseid mikroinfarkte ehk tapab Eesti riigi kodanikke.
KUMMAS TEE OTSAS VIGA ON?
Uuel iseseisvusajal on Eestis ette võetud suuri asju. Mis vana hea või halva Eesti unustuste maale peaksid viima ning uue Eesti tuhast tõstma. Niisuguseid projekte on aina elutähtsaiks peetud, nendele riigi kõhnast või kellegi vähe paksemast rahakotist heldelt raha puistatud. Ning üldjoontes on kõik selle üle uhked või vähemasti vaguralt-vaikselt rahul. Tallinn- Tartu maantee aga sarnaneb endiselt patuse teekonnaga põrgu.
Mispärast see siis nii on? Kummas tee otsas häda ja õnn seisneb? Minu arvates jämedamas ehk eriti ohtliku paise kombel kaunisti kerkivas Tallinnas.
AINUS MAANTEE TAPAB NAGU JAKSAB
Teatavasti annab vistrikuna paisuva Tallinnaga võrreldes mingigi linna mõõdu Eestis välja üksnes see õnnetu vana väärnähtus Tartu. Ja sedagi veel vaid põhjusel, et seal asub ikka veel vana Eesti visa juurikas – Tartu ülikool. Ehkki! Täna, nagu pidulikult ja uhkusega teame, on Tallinn teinud jõulise käigu selles suunas, et too minevikunähtus kähku kärbuma hakkas ning muutuks mingiks Lõuna- Eesti jobude erakooliks, kus õppetöö käib tartu-võru segamurdes ning mille lõpetajate nimekirjad kohaliku tööhõiveameti lootusetute juhtumite osakonnale saadetakse.
Ent muidugi on häda ka Tartus. Peamiselt selles, et ta on Tartu ega asu Tallinnas. Või vähemasti Viimsi vallas.
Point siis regionaalpoliitika puudumises. Mida kuradit jahuda Kükametsa kruusatees, Obinitsast pealinna tohtri juurde sõitvast vanamutist, kui korda ei suudeta teha isegi meie ainsat Maanteed?
VÄETIS RAKVERE RAIPELE
Autod kahjuks ühe koha peal, näiteks trassil Merivälja-Tallinna vanalinn ei püsi. Ikka tuleb napakatel pealinlastel tobe mõte sõita mööda Tallinn-Tartu lehmarada grüünesse ja poolel teel surma saada.
Ehk pikemas perspektiivis on tollele õnnetule teele määratud rohtukasvamise armetu surm? Praegused laibad selle veeres saavad täita vaid üht ülesannet – väetada pinnast seda mõttetut kulglat tulevikus katvale rakvere raipele.
Muuseas, kui tõsiselt rääkida ja laibastatistikat teha, on asi ikka päris õudne. Isiklikult on mul juba päris mitu tuttavat, kes seda maanteed väldivad – nii üleautostatuse kui ka joomaste kihutajate ja üliohtlikke möödasõite tegevate jõmmide pärast.
PILVEID LÕHKUV LINNRIIK
Aga võib-olla tuleks tee siiski jätta ja kohandada ümber näiteks – hobuliiklusele. Millega turiste sõidutakse vana kurioosumi varemeid vaatama. Või ülikooli, mille õnnetud kasvandikud kannavad ülalpidamise huvides möödunud aegade tudengite narrirõivaid ja püüavad kohmakalt järele teha tempe, mida nende eelkäijad n.ö. loomulikest vajadustest lähtudes olla sooritanud.
Niisugusena näen selle kööbaka linna ja sinna viiva armetu raja tulevikku ning niisugusena peavad seda paratamatult varem või hiljem nägema kõik. Elu läheb edasi. Progressi peatada ei saa. Jää jumalaga, Tartu! Elagu Tallinn! Ülikoolilinn ja meie internatsionaalse pilveid lõhkuva linnriigi vääramatu keskpunkt.