Kõigepealt Rein Lang, kes usub, et kusagil Delfi kommentaaris kirjutav anonüümne nohune pärdik, kes suvatseb Kodanikku sõimata, paneb sellega toime vaenu õhutava teo. No mine tea.
Solvuda võib iga asja peale, aga kahtlen, kas kohtusseminek on ikka aruka inimese käitumismudel numero uno (ja kui on, siis ilmselt ikkagi turhapurolikus tähenduses). Eriti tuletades meelde meie kohtujärjekordade ebanormaalset pikkust. Lang, kes veel mõned aastad tagasi laiutas lõugu, kuidas jaksas (hoidmata kokku suhteliselt kaheldavates viisakuastmes väljenditega), on hakanud ühtäkki eesrindlaseks, kes viskub d?otile – netis solvatud väikese inimese eest. Kummaline. Nagu vene kirjandus!
Ja siis kutsub üles segama kohtute tööd ning tekitama niigi ülekoormatud institutsioonile mõttetut kräppi, mida lahendada, lihtsalt juurde. Vastutustundetu.
Lotman kritiseeris Langi kava netikommentaariumit kontrollima asuda, ta ei teinud seda mitte anonüümselt Delfis, vaid avalikult, kaalutletult, närvi minemata ning mõistlikul toonil. Närvi läks hoopis Lang. “Kliima jaoks oleks parem, kui me alustaksime solvunud inimeste ärakuulamisest, üks meil on siin,” lausus peaminister Andrus Ansip ühte korralistest valitsuse pressikonverentsidest sisse juhatades, osutades sealjuures justiitsminister Rein Langile.
Ja tõsi, Lang ronis puldi juurde ning missa ütled! – oligi solvunud mis solvunud. Kõiki solvanud inimese isiksuse kahestumise sündroom? Ei tea, pole doktor.
Teisalt: Delfi ja tema hädakisa olukorra üle, mis justkui markeeriks proloogi vaikivale ajastule: T-särgid, impulsiivsed hüüatused ja muu madruseretoorika. No seda – ehkki Delfist võib aru saada – ei võta ju keegi ometi tõsiselt?
Mul on soovitus, head ja arukad inimesed: tegelege parem mõistlike asjadega, mitte nüri ja nõdrameelse vaidlusega – hetkel kindlasti elavalt käsi hõõruvate netikommentaatorite üle. Justiitsminister peaks ju muudki tööd leidma?
Ma ei suuda uskuda, et kommentaarid on meie ühiskonna põhiprobleem või keegi pärast Delfi lugemist ennast kuuri pooma läheb. Olen ise saanud portaalides sõimata küll ja küll, ent kordagi pole pähe tulnud mõte: otsiks raisa üles ja kaebaks kohtusse – sest mis ta siis teotab!
Netikommentaare võib pigem võtta kui teatud sotsiaalset ventiili. Inimene elab oma halva tuju ja sita iseloomu netis välja, ehk jätab õhtul kodus naise peksmata või tänaval võõrale üle küüru tõmbamata. Viha on ju emotsioon ja tahab väljaelamist, parem tehtagu seda siis virtuaalselt. Nii et inetul küljel on kasulik nägu. Las Delfi tegutseb friikide maandajana edasi ja las härra Lang tutvub võimalustega oma ministeeriumis, mida muud seal teha võimalik oleks. Ja on.
Praegu tuletab aga kogu olukord meelde Paulmet Lemetsky luuletust pagarist, kes peksab tainast – sõnavahtu:
“Rähmakadräpakad käehoobid
Vajuvad selga talle
Ja kui kord kerkib
Taon maani ta taas
Pagar olen
Tainast peksan
Sõnavahtu”