See 1923. aastal sündinud re?issöör on teinud ajavahemikus 1956-2001 rohkem kui 50 filmi. Üks hullumeelsem kui teine. Ta on postmodernistlik visionäär kahes ?anris – gangsterifilm (yakuza-temaatika) ning road movie. Kõige rohkem on ta ennast lõbustanud kriminaalfilmide ?anris. Suzuki filmid muudabki heaks asjaolu, et ta on oma nende tegemist ka ise siiralt nautinud ja ennast lõbustanud. Ta on rikkunud kõiki võimalikke Jaapani ühiskonna norme ja tabusid. Vana on toonud jaapani kinno alastistseenid ja näidanud häbemekarvu, mis alles viimasel ajal on jaapani meedias tabustaatust kaotamas. Suzuki filmide mõjutajateks on olnud prantsuse uue laine kino re?issöörid, eriti Jean Luc Godard. Sageli on teda võrreldud ka lääne B-filmitegijate Samuel Fulleri ja eurotrash`i stilisti Mario Bravaga. Suzuki ise on olnud aga eelkäijaks ja teerajaks Tarantinole, Wong Kar-waile, John Woole, Jim Jarmuschile ja tervele reale jaapani kino meistritele eesotsas Takashi Miikega.
Tagasihoidlik ja värskendavalt pretensioonitu japanotrash`i teerajaja Suzuki ise on nimetanud omi filme lihtsalt meelelahutuseks. Tema filmides on tugevasti stiliseeritud kabukiteatri elemendid. Kabuki`s on kolm tähtsat stseeni: armustseen, mõrvastseen ja lahingustseen. Seijun Suzuki on intervjuudes nimetanud neid kolmeks meelelahutuse põhikoostisosaks. Äramärkimistvääriv on ka tema kõike piire ületav meisterlik huumor, mille juurteks on gesaku – traditsiooniline jaapani farss ja huumor, mida tõusva päikese maa filmides on kasutatud sealse kino algusaegadest alates. Ta näitab oma filmides palju meeldejäävaid visuaalseid ja geomeetrilisi sümboleid. Samuti kasutab ta ära erinevate värvide ja kontrastide psühholoogilist mõju vaatajatele. Kuid enamasti jätab ta vaataja kõige sellega omaette, pakkumata üheselt mõistetavat sü?eeliini.
“Milleks teha filme millestki, mis on igaühele mõistetav? Ma teen filme asjadest, mida ma ei mõista, aga tahaks mõista,” on vanameister öelnud. Ja tema filmid on tõesti laks puhast kino otse silme vahele.
PÄRAST SÕDA OLI TOKYO D?UNGEL
Gate Of Flesh on Suzuki 1964. aasta film, mis räägib II maailmasõja järgses Tokyos purukspommitatud majas elavast kambast prostituutidest, kes ellujäämiseks oma keha müüvad. Prostituutide kampa juhib tätoveeritud Kamosa Sen ja põhiliseks reegliks on “ei tasuta seksile”. Selle reegli rikkujat ootab karm piinamine teiste poolt. Tegemist suhteliselt ?okeeriva ja vägivaldse filmikogemusega. Nelja prostituudist põhilitegelase olemuse toovad sümboolselt välja ka nende kleidivärvid. Roheline sümboliseerib vaiksust ja rahumeelsust, punane ?okki ja hirmu, kollane leebust ja kompromissivalmidust ning violetne tähistab seesmist vastumeelsust ja mässumeelt. Film on nauditav oma erilise visuaalse stiili poolest, mis on köitnud nii kriitikuid kui tavapublikut. Samuti on olemas teatav ajalooline väärtus sõjajärgse okupeeritud Jaapani käsitlemise seisukohast.
FREE-JAZZ GANGSTERIFILM
Tokyo Drifter (1966) on ennenägematu, põnev ja lõbus film, mille ?anrit võib määratleda kui free-jazz-gangserifilmi. See teos on eelkõige mällusööbiv oma värvilahenduste poolest. Igas kaadris on üks-kaks põhivärvi, kõige sagedamini on kasutatud Jaapani lippu meenutavates kombinatsioonides punast. Meeldejäävad on ka erinevad geomeetrilised kujundid ja jazzmuusikataust. Gangsterilugu hiljuti erruläinud yakuza`st, kes üritab sirgjooneliselt oma teed käia, kuid kohtab oma rivaale igal sammul, elab ise täiesti oma elu selle visuaalse tulevärgi taustal. Seda lihtsalt peab nägema.
JEAN LUC GODARD MESKALIINIS
Pärast Tokyo Drifterit soovitasid stuudio Nikkatsu bossid Seijunil soojalt maa peale tagasi tulla. Kuid kompromissitu re?issöör ei lasknud ennast mõjutada. Aastal 1967 linastunud Branded To Kill oli vähemasti sama kreisi kui ta eelmine film. Nikkatsu bossid ta seepeale ka vallandasid, tuues põhjuseks, et ta filmid toovad vähe raha tagasi ja neis on väga vähe mõistetavat sisu. Branded To Kill on kriitiku Scott Bowlesi sõnul nii põhjalikult ja läbimõeldult konstrueeritud film, et seda võiks pidada meskaliini mõju all tehtud Jean Luc Godardi tööks. Film on pungil kummalisi ja ärritavaid kujundeid, näiteks surnud naine tualetis, juuksed hõljumas WC potis, tohter oma patsiendi kunstsilma silmakoopast näppudega välja kangutamas või põlev püssimees
jooksmas meeleheitlikult oma sihtmärgi suunas. Kuid palju segadusttekitavam neist kujunditest on see, kuidas Seijun on filmi kokku monteerinud. Kuigi filmis on läbiv lineaarne jutustus, pole midagi üks-üheselt mõistetavat. Palju on segadusttekitavaid
stseene ja tegevusliine. Film on ka äärmiselt klaustrofoobiline. Suzuki näitab nii palju seinu ja lagesid, kui see vähegi võimalik tundub olevat. Lugu ise räägib keedetud riisi lõhna feti?iga palgamõrvarist nr 3, kes tahab saada palgamõrtsukaks nr 1. On nii seksi kui vägivalda ning nende mõlema kombinatsioone. Metsik ja perversne lugu. Seksistseenid ja 3 palgamõrtsuka nr riisinuusutamise stseenid on üles võetud sama malli järgi, erinevuseks vaid see, et riisinuusutamise hetked on märksa sügavamad ja õrnemad. Ühes seksistseenis näidatakse rõhutatult pikalt tühja voodit, andes mõista, et seks leiab aset hoopis kuskil mujal seal korteris. Selle filmi vaatamine peaks olema vähemasti koolis kohustuslik.
KUIDAS NEID FILME NÄHA?
Keskteekinost väljapoole jäävate filmide muretsemine Eestis on suhtleliselt lootusetu ettevõtmine. Nende filmide ostmiseks tuleb külastada mõnd hästivarustatud filmipoodi välismaal või, veel kindlam, tellida internetipoodidest. Tokyo Drifter ja Branded To Kill on saadav ka DVDna Criterion Collection sarjas, mis annab välja kõige enam maailma kinokunsti mõjutanud filme. Need on seetõttu suhteliselt kergesti kättesaadavad. Gate Of Flesh ja vanameistri seni viimane film Pistol Opera (2001) on samuti suuremates internetipoodides müügil.
