Kellel on suvel himu minna kroonilise õhupuuduse all kannatavatesse väikestesse galeriidesse, mis – alas! – ei paku jumal teab mida, vaid enam-vähem ühtemoodi rutiinseid väljapanekuid? Kindlasti on mulle ka vastuseisjaid, et sellistel näitustel näeb kunstniku arengut, uusi lähenemisnurki ja jumal teab mida, kuid vaataja kes pole kaasaegset kunsti teinud endale südameasjaks, kes ei ole orienteeritud kunstniku loomingu mikronihete tuvastamisele, tal niigi palju tegemist kaasaegse kunstikeele endale mõistetavaks tegemisega. Kunstimaailm ja vaatajaskond liiguvad justkui paralleelselt, mõnikord haakuvad, kuid pahatihti mitte. Üsna sisutu oleks hakata selles ühte või teist poolt süüdistama.
Nõus võib olla osaliselt olla kunstnik Raoul Kurvitzaga, et “meie vabariigis nimelt eksisteerivad drastilised ja ükskõik kus mujal hoopis vähem teravalt ilmnevad käärid sedavõrd väikese rahvaarvu kohta niivõrd suure professionaalsete kunstnike arvu ning samal ajal muu elanikkonna sedavõrd puuduliku visuaalkunstilise hariduse vahel”, küsimus ei ole siis ainult mitte “lollis vaatajas”.
Ja tõesti, mulle (ka kindlasti paljudele teistelegi, kes enam-vähem kõiki näitusi käivad vaatamas) ei meenugi, millal sai kogetud üllatust, mingit ootamatu elamuse tunnet. Samas ei oleks kuidagi õiglane väita seda, et elamusrikkaid näitusi suvel ei olnudki – muidugi oli.
MAALIMINE KEELATUD
Selle suve üheks huvitavamaks väljapanekus võib kindlasti pidada Anders Härmi kureeritud “Maalimine keelatud” Tallinna Kunstihoones, mida sai näha mai teisest poolest juuli esimese dekaadi lõpuni. (Siinkohal tuleks nimetada kindlasti ka näituse
kujundajat Ando Keskküla head tööd.) See oli maalinäitus, ehkki küll mitte selles mõttes traditsiooniliste töödega, milles Hanno Soansi sõnu kasutades iga pintslitõmme äravalitud ja tähenduslik, vaid sellistega, mis on paiknevad kusagil pildi ja maali vahepeal. Et tegemist on “uue maali” näitusega, mis paikneb justkui selges opositsioonis sellega, mida on peetud pikki aastakümneid maaliks. Nii vähemasti nõnda näib arvavat kuraator Härm.
Omaette naljakas on see, et vaatamata kataloogis toodud kuratoori eessõna väheveenusele oli näitus ise hea. Mis põhjustel Härm ühe või teise kunstniku siia kutsus, ei oska arvata, kuna “uue maali” esindajaid on Euroopas leida küll ja küll. Päris juhuslik see valik aga kindlasti polnud, sest juba ainuüksi Davide LaRocca tööde pärast tasus sellel näitusel paar korda käia, ja ega ülejäänud üheksal kunstnikul midagi häda olnud.
MÜNCHEN-TALLINN
Juuli keskel avati (avatud 7. augustini) Kunstihoones osa näituseprojektist “München – Tallinn. 12 kunstnikku Baierimaalt”. (Sellele järgneb oktoobris Münchenis “Tallinn – München. 12 kunstnikku Eestimaalt”.) Sellised näitusi kipub enamasti saatma teatud ametlikkus ja kõrgete ametnike tühitotakas sõnamulin. Ja ega seegi kord teisiti saadud: meie kultuuriministri saatesõna (ehkki ma ei usu, et selle teksti Raivo Palmaru ise kirjutas) näitusega kaasnevas kataloogis on selle tüüpnäide: “Kunst ei tunne keelebarjääre. Tema keel on universaalne ja kõigile mõistetav. Kunsti kaudu avastame üksteise juures nii meile ainuomaseid jooni kui meid ühendavaid, üldinimlikke väärtusi. Mõistes ja väärtustades üksteise kunsti, suudame paremini mõista ja väärtustada ka üksteise elulaadi.” Jne.
Saksapoolne kuraator (ühtlasi ka kunstnik) Angelica von Stülpnagel on valinud omalt poolt välja 12 kunstnikku. Ilmselt on see mingisugune läbilõige praegusest Baierimaa kunstisituatsioonist – omamoodi heamaitseline Mischmasch – , mida tundmata on raske antudki näitust kuidagi pikemalt kommenteerida. Küll aga tekitas see tagasivaatavaid koduseid assotsiatsioone: Peter Casagrande suuremõõtmelised “värviplahvatused” Kunstihoones seostusid mõni kuu tagasi samas rippunud Jaan Elkeni suuremõõtmelise tööga. Mingeid paralleele võib leida ka Elkeni ja Angelica von Stülpnageli vahel (peale selle, et Elkengi on kuraator Münchenisse viidavale meiepoolsele näitusele) veel selles, et ka Stülpnagel kasutab oma maalides kirjalaadseid märke, varasemates töödes pikemaid tekstifragmente.
Mingist täheldatavast saksapärasusest pole antud näituse kontekstis küll põhjust rääkida (erandiks võiks ehk olla Herbert Nauderer oma ekspressiivsete grafiidijoonistustega), aga mis lokaalsest eripärast me eesti kunsti puhul enam rääkida saame? Kel vähegi huvi, sel tasub põguski jalutuskäik Kunstihoonesse teha.
21. JA 18. SAJAND
Pea ilma igasuguse meediakärata (lugema olen vist ainult ühte artiklit) on kulgenud ulatuslik Peeter Mudisti näitus, mida eelnevalt eksponeeriti Soomes. Seda tasuks vaadata nii neil, kes “traditsioonilisest maalist” enam lugu ei pea, kui neil, kes armastavad lihtsalt head kunsti. Kas või lihtsalt sel põhjusel, et pole teada, millal tema loomingut taolises mahus jälle näha saab. Näitus avatud 17. septembrini.
Sama soovituse tihkaks anda ka Angelica Kaufmanni (1741 – 1807), 18. sajandi ehk kõige tuntuma naiskunstniku näituse kohta Kunstimuuseumis. Kui Mudisti uue suure näituse jõuab ehk ära oodata, siis vaevalt Kaufmanni meil sel sajandil veel näha saab.
Kui näitused kulgevad omasoodu, siis ometi on tunda, et kunstimaailmas valitsevad ebamäärased ootused millegi uue järele.
VANGERDUSED KUNSTI KONNATIIGIS
Esimesed olulised kaadripoliitilised vangerdused on juba tehtudki. Senine Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja Sirje Helme valiti varsti valmiva KUMU juhatajaks. (See, milline saab olema sealne näitustepoliitika, tekitab erinevate huvigruppide vahel kindlasti arvestatavaid sõnasõdasid, kui ainult.) Koos Helmega lahkus ka tema meeskond. Seal töötanud arhitektuurikriitik Piret Lindperest sai Kultuuriministeeriumi kujutava kunsti ja arhitektuuri nõunik. Näe, on ametikoht, millest enamasti midagi ei teata. Nüüd ehk saame kuulda, mis ja kuidas?
Kaasaegse kunsti keskuse uueks juhatajaks valiti Päevalehes töötanud “juhtiv kunstikriitik” Johannes Saar, kes oma sõnutsi, olles küll palju kunstist kirjutanud, polevat aga saanud kunstiprotsesse reaalselt suunata. Nüüd olevat kätte jõudnud aeg, kus on võimalik sõnadelt üle minna tegudele. Ja teine oluline asi tema puhul veel: tasandamisele minevat lõhe kaasaegse kunsti ja vaatajaskonna vahel. Aasta teine pool annab teada ehk muudestki muutustest, seni aga katsume vaadata väikesi ja veidi suuremaid näitusi. Aga Johannesele ei oska küll muud kui jõudu soovida! Kunstnikud, teadagi, on isepäine rahvas.