Oma hirmuks ja üllatuseks olen täheldanud, noorte ja muidu värskete inimeste mõtetes vohab kasvajana poliitiline teadmatus ja lollus. Kahjuks üsna tagurlikul ning tegutseval moel. Parteistuva Eesti kiirtee ei toimi üksnes keskealiste hulgas, noori ja piimahammastega kogenematuid poliitikuid sigineb järjest juurde. Kahjuks ei too nad aga maastikule mitte mõttekat alternatiivi, vaid laulavad oma poliitiliste juhtide ja õpetajatega sama vana mõttetut parteihümni.
PARTEISTUV NOORSUGU ON POPULISMI OHVER
Poliitilise aktiivsusega on enamasti nagu muudegi asjadega – mingite ajavahemike tagant tekib noortes uus osaluspuhang. Puhang on ilmselgelt käes, juba tükk aega.
Viimasel ajal kipub aktiivsus olema vasakpoolse kallakuga. Noored, kelle kuvand on paista iga hinna eest intelligentne, mögisevad vasakut, justkui mõned sõgedad prantsuse üliõpilased 60ndatel. Ehkki intellektuaalide vasaktagajärjed näitavad ennast Euroopas ei millegi muu kui inertse ühiskonna, lodevuse ja mõttelagedusena. Mil moel toimetada ümberjagamist, kui midagi jagada pole? Ses mõttes ei saa noorintelligentidest vasakhakatised aru, et on jäänud vabatahtlikult puhta populismi rongi alla.
On veel teinegi tee – Kristiina Heinmetsa või Arnold Oksmaa tee, kelle maailmavaatelistest alustest keegi midagi ei taipa. Tagajärjeks Keskerakonnaga liitumine, et ainult omada nimetust “vasakpoolne noorpoliitik”. Rõhk sõnal “noorpoliitik”.
Noorte poliitiline rumalus karjub igalt poolt vastu (Heinmetsa ja Oksmaa hullumeelne jutt Keskerakonna eelistest). Või vastus küsimusele, miks nad pürivad poliitikasse: “Why not???”
Mida siis parteistumise üle niiväga ikka imestada? Selle asemel, et õppida ja omi asju ajada, kiputakse poliitikas lärmama (nagu respublikaanide Meikar, kes nõuab valimisõigust 16-aastaselt). Miks küll?
PUHAS KOMMIMENTALITEET
Nagu juba ammu teada, on reklaam pikkadel jalgadel ringilippav vale, noored aga üks hästimõjutatav kontingent. Propagandistlik reklaam ajab oma sõrad isegi koolieeliku pähe, kui erakondade aktivistid pakuvad lapsele tänava peal kommi sõnadega: “Mine ütle emmele issile, et nad meie poolt hääletaksid.”
Edasi läheb noorsoo poliitilise infantiilsuse väetamine natuke vähem primitiivselt, ent sama haigelt – mine ütle emale isale, et nad hääletaksid Euroopa Liidu poolt, siis saad välismaale õppima. Ning tasapisi noorte pähe istutatud rumaluse seeme kasvab pilvepiirini nagu hiiduba.
Enne eurohääletust tolgendas minu koolis ringi keegi meeskodanik, kes surus meile pihku sedelikesi ning siis kutsus üles endaga liidu teemal arutama ja küsimusi esitama. Keskkooliõpilastele seletati Euroopa Liidu hüvesid nii: kui teie vanemad hääletavad vastu, saate ainult tavalist jäätist, kui nad aga poolt hääletavad, läheb jäätisevalik tunduvalt laiemaks: (näiteks) saab siis ?okolaadi-, karamelli-, pohlamoosi-, maasika jt jäätiseid.
Kahjuks tuleb nentida: ega õpilased ei demonstreerinud, et nad kommimentaliteedist üle on.
POLIITIKA EI OLE AINUS VÕIMALUS
Kui küsida kümne ettejuhtuva noore käest, kes on Eesti kaitseminister, siis? Parimal juhul vastab õigesti üks. 18-aastaseid ignorante on mu oma silme all astunud kõikvõimalikesse noortekogudesse küll ning veel ja astuvad üha edasi.
Kui lugemus on olematu ning koolis ühiskonnaõpetust ei ole, siis kasvab üles primaat, kes teab ainult seda, mis toimub tema enda kodus. Ühiskonnaõpetus on kaheksandas ja kaheteistkümnendas klassis. Umbes nii nagu vahepeal poliitilisel maastikul midagi ei muutuks. Kui ei teata põhimõisteid ja üldpoliitilist ajalugu, siis ei osata ka enda ümber toimuvat analüüsida, mis ime siis, et suured onud meelitavad laheda lolli jutuga parteide lastetubadesse. Noored, kes ei seosta omavahel põhjust ja tagajärge nagu Oksmaa, Heinmets jms või ei oma väljakujunenud maailmavaadet (teadlikult kujundatud, mitte pähemääritud), peaksid olema ükskõik kus mujal, ent mitte poliitikas.
Peale selle – uskuge ometi, noored, et peale poliitika on teisigi huvitavaid valdkondi. Tõsi, paljudes neist on millegi ära tegemine raskem kui päheõpitud poliitilise pada ajamine, aga proovida tasuks siiski.
Poliitikasse mingu see, kel tõsine kutsumus või jalad vanadusest juba tõeliselt korrast ära.