Diane Pleninger (D.P): Tere õhtust, televaatajad. Meie külaliseks on Pilobolus crystallinus, autasudega pärjatud bestselleri “Kas me vajame inimkonda?: Seene perspektiiv” autor. Hr. Pilobus kuulub seeneriigi seigseente klassi. Ta on õpetlane, lektor, sõnnikuelanik ja kirjamees. Tere tulemast, hr Pilobus.
Pilobolus Crystallinus (P.c.): Tänan, Diane. Tore olla siin.
D. P. Hr Pilobus, te tõstatate oma viimases raamatus terve rea erutavaid küsimusi biosfääri tulevikust ning enda ja teiste asukate osast selles. Rääkige meile palun oma raamatu tekkeloost.
P. c. Raamatu ideed on arenenud viimase kahesaja aasta jooksul, kui ma osalesin Maailma Seente Föderatsiooni korraldatud sümpoosionide sarjas teemal “Mida loodus vajab?”. MSF-i Akadeemiasse kuulub üks liige igast seeneriigi perekonnast. Mul oli õnn esindada sõnnikuhallikuliste perekonda.
D. P. 19., 20. ja 21. sajandid on olnud biosfäärile revolutsiooniline periood. Milline on olnud lähiajaloo sündmuste mõju seentele?
P. c. Seente lähiajalugu, mis minu arusaamist mööda algas umbes 400 miljonit aastat tagasi, on olnud läbinisti edukas. Seened hõivavad looduses kaks ni??i, mille tähtsust ei ole veel kunagi kahtluse alla seatud. Ühes hoiame käigus süsinikuringet. Pudemeõgijate eliidi seedekulglast antakse surnud orgaaniline aine ökoloogilisse süsteemi jälle elavana tagasi. Ilma meie tööta oleks elu maal tooraine puuduse tõttu ammu lõppenud. Teises ni?is töötame koos taimedega. Me moodustame koos nendega seenjuuri, mille abil taimed tungivad oma toitepinnasesse ning mis parandavad neil vee ja mineraalsoolte vastuvõtuvõimet. Sellist partnerlust nimetatakse mükoriisaks – myco tähendab seent ja rhiza juurt. Ka taimedest toituvad loomad võidavad sellest kooselust. Seega mängivad seened üle kogu maailma kahte väga erinevat rolli, mis on mõlemad biosfääri säilitamiseks väga olulised.
D. P. Millal inimkond teie ajalukku astub?
P. c. Inimkond tuleb meie ajalukku umbes 20.000 aastat tagasi, siis kui avastati alkoholi kääritamine. Selle saavutuse omistame perekonnale Saccharomyces. Körti, mida keetsid hominiidid, kelle elu võiks kuni selle ajani kõige paremini iseloomustada kui räpast, brutaalset ja lühikest, sattusid pärmseente ürgeosed. Algas aeg, mida me nimetame inimese ja seene vahelisteks mesinädalateks. Kahjuks ei kestnud need kaua.
D. P. Mis need lõpetasid?
P. c. Kaks asja. Esiteks põllumajandus. Monokultuurne maaviljelus ja loomakasvatus tõid endaga kaasa mõnedele meie liigikaaslastele, eriti nõgi-, rooste- ja kottseentele, väga ohtlikuks osutunud taime- ning loomapopulatsioonide kontsentratsiooni. Mõned kultuurtaimed ja kariloomad osutusid aga haavatavaks seente põhiliste ainevahetussaaduste suhtes.
Nii näiteks valmistab mu kolleeg Claviceps purpurea biokeemilist ainet – ergotoksiini. See on inimesele saatuslik, põhjustades gangreeni, hullumeelsust ja surma. Ometi ei ole teaduslikult usutavalt tõestatud, et ergotoksiin arenes C. purpureas just megafauna kahjustamiseks. Sama võib ütelda ka pähklitel ja teraviljadel esineva Asperigillus flavus’e kohta. A. flavus’e valmistatud aflatoksiinid on ühed kõige tugevamad mürgid ja kantserogeenid. A. flavus’e jaoks on nad vaid ainevahetuse kõrvalsaaduseks, ühes väikese enesekaitse funktsiooniga.
Teine muutus halvemuse poole tulenes transpordivahendite arengust. Liikide kiire ümberpaiknemine ei jätnud kohalikele populatsioonidele oma immuunsussüsteemide
tugevdamiseks aega. Paljusid seeneliike on süüdistatud jalakate, kastanite ja kartulite massilises hävitamises. See on samalaadne kogemus kui katku- ja epideemialainetes väljendunud loomade ja viiruslike mikroorganismide saatuslik kokkupuude. Tegelikeks süüdlasteks on muidugi eksootilisi taimi ja loomi ühelt kontinendilt teisele vedanud inimesed.
D. P. Mis Teie arvates on viimastel sajanditel olnud inimkonna arengu eesmärgiks?
P. c. Tagantjärele tark olles arvan ma, et seda arengut võiks iseloomustada kui individualismi läbikukkunud eksperimenti. Indiviidi idee – ja sellele ei olegi seenelist vastet – tõusis esile inimühiskonna kiirete muutuste perioodil. Abstraktses plaanis näis individualism õigustatavana, isegi ligitõmbavana. Täiuslik indiviid pidi olema haritud ja valgustatud, niisugune, keda me kõik tunda sooviksime. Praktikas väändus aga valgustatud individualismi kultuur pärast lühikest õitseaega isikuvabaduse kultuseks.
Järgmise paari sajandi jooksul põhjustasid taltsutamatud isikuvabadused ja loodusvarade ebavõrdne jaotus üksikute rikaste, isoleeritud inimkolooniate loomise. Nende jõukus külvas kadedust ning ülejäänud maailm tegi oma parima, et rikastele järele jõuda. Suur osa inimpopulatsioonist hakkas väga lihtsa looduskogemuse asemel taotlema oma ekspluataatorite nauditavat elustiili. Selline küllusenõue pani biosfääri tohutu surve alla.
D. P. Nagu me teame, ei õnnestunud inimestel seda suundumust väärata. Kas Te oskate nende tegevusetust põhjendada?
P. c. Vähese püüdmise taha asi igatahes ei jäänud. Kui me külastame inimkonna meediaarhiive – ja meie, seened, võime seda vabalt teha, hoolimata kõikidest katsetest meid selles takistada -, siis näeme, et keskkonnaprobleemid olid viimase poolteise sajandi jooksul kõikides rikastes riikides esiplaanil. Kahjulike tavade peatamiseks kasutati lepinguid, ettekirjutusi, avalikku arvamust. Rahvastiku kasv ületas aga kaubandusboikottide mõjuvõimu ja kaalus üles meedia võime avalikkusele keskkonnaprobleeme teadvustada. Rahvastiku kasv suurendas survet biosfäärile, sest üha rohkem inimesi nõudis kõrgemat elatustaset.
Paar võrdpilti aitavad meil ehk juhtunut paremini mõista. Üks on universaalse lahusti probleem. Kui selline lahusti oleks olemas, siis milles te seda hoiaksite? Jõukus osutuski selliseks lahustiks. Seda ei suutnud miski kinni pidada. Toimunust aitab aru saada ka lõbustustööstuse nõmestavale mõjule viitav vana hea leiva ja tsirkuse metafoor. Madalakvaliteediline informatsioon kipub käärima halvatasemeliseks meelelahutuseks. Ülemaailmsete ööpäevaringsete uudistesaadete väävlileegis põlesid inimeste institutsioonid – valitsus, sõjavägi, religioon ja kultuur ise – meelelahutuskannideks. Taoline katkematu, enesessesumbunud meelelahutus uimastas suure osa inimkonnast ning muutis selle põhimõtteliselt haritamatuks.
