Kõigest viitteist aastat oli vaja hästikorraldatud raamatuturul, et võõrutada maa, kelle jaoks trükitud sõna oli kõige olulisemaks teadmiste ja moraalsete väärtuste varasalveks, raamatute lugemisest. Venemaal korraldatud sõltumatu uurimus näitas, et edu saadab viimastel aastatel vaid kriminulle ja ainult neid, mis on kirjutatud naiste poolt ning ainult nende naiste poolt, kes tulid kirjandusse ei tea kust ja kuidas, kel polnud mingit kutsumust kirjutada enne, kui ilukirjandus neid suurte rahadega ahvatles.
KUMMALISED TURULIIDRID
Veel enam, on alust arvata, et edukate kirjaneitsite nimed kuuluvad kirjastustele, nende all aga kirjutavad erinevad inimesed, kes on võimelised looma kit?i etteantud skeemi kohaselt. Skeem on järgmine: peategelaseks on umbes neljakümnene naine, kes ootab oma suurt õnne ning saavutabki selle finaalis, teine kangelanna on peategelase kaheksateistkümnene tütar, kes otsib oma suurt õnne, kuid siiani pole seda veel leidnud, kolmas kahekümne viie aastane naine, kes elab üle raskusi perekonnaelus. Need kolm kangelannat on tüüpilised raamatulugejad tänasel Venemaal, tüüpilised teatrikülastajad, nende jaoks kirjutataksegi, püüdes kostitada neid unistustega.
Turuliidrid on kirjanikud Darja Dontsova, Tatjana Ustinova, Tatjana Poljakova, Aleksandra Marinina, Galina Kulikova. Ükski neist daamidest pole kirjutanud ühtki raamatut, mida võiks pidada seotuks kirjandusega, mis kannab oma õlul Kuldset 19. ja Hõbedast 20. sajandit, aga samuti kuuekümnendate eredat proosat. Tiraa?id ulatuvad igaühel 2 kuni 18 miljonini aastas. Need daamid esindavad Venemaad rahvusvahelistel raamatulaatadel, neid reklaamivad televisioon ja raadio. Kulturoloogid räägivad, et kui nõnda edasi läheb, unustavad venelased kirjaoskuse ja lakkavad fantaseerimast.
Kui veel 15-20 aastat tagasi anti populaarsete poeetide kogusid välja tohututes tiraa?ides ja neid usinalt osteti, on täna sotsioloogiliste küsitluste kohaselt poeesiat valmis lugema mitte üle 3% inimestest. Dokumentalistika, ajaloolised teosed, memuaarid ja uurimused – 6%.
Enamik lugejaid pöördub just aga nimetatud krimka-daamide poole. See tõendab, et Venemaa on tugevasti tõstnud oma majanduslikku staatust, kuna kõige lugevam maa maailmas on praegu India, talle järgneb Tai ja teised arengumaad, heaolulises Ameerikas ja õitsvas Euroopas on samuti lugemisest loobutud.
KUNSTI JÕUD
Lipka külas Tuula oblastis vändatakse uut varianti filmist , “Noor Kaardivägi”, põrandaalustest komnoortest, kes võitlesid Teise maailmasõja ajal fa?istide vastu.
Praegu on väga moodne teha kino mitteprofessionaalidega. Lipka külas märkasid kinomehed imposantset Andrei Seleznjovi, kes sobis ideaalselt fa?isti-mõrvari rolli. Võtetel pidas ta end ülal nii loomulikult, et võis koguni võistelda kogenud osatäitjatega. Või sobis siis talle sedavõrd roll?
Vastuse sellele küsimusele sai võttegrupp kohe päras võtete lõppemist: “fa?ist” Seleznjov tulistas jahipüssist kolme noormeest naaberkülast, kiideldes nende ees oma edusammudega kino alal. Kõik kolm hukkusid.
Stanislavski süsteem – “mina etteantud tingimustes” on hukutanud nii mõnegi algajast näitleja. Nikita Mihhalkovi filmis “Päikesest rammestatud” mängis mõne aasta eest samuti mitteprofessionaal – just temal, Vladimir Rjabovil, laskis Mihhalkov peksta oma kangelast filmi lõpus. Vladimir Rjabovile meeldis kakleja roll sedavõrd, et varsti pani ta toime reaalse tapmise juba väljaspool võtteplatsi. Praegu istub ta range re?iimiga koloonias, kirjutab kaebusi ja nõuab, et et teda lastaks filmi “Päikesest rammestatud 2” võtetele, kus Nikita Mihhalkov teda kohe filmida lubas.
GOGOL JA THRILLER
Suur vene klassika on säärane, et isegi tema primitiivne kinoümberjutustus tagab produktile vahetult edu. Ettevõtlikud re?issöörid teevad usinasti raha krestomaatiliste teoste vaba käsitlemisega. Täna on päevakorras Gogoli kohutav muinasjutt “Vii”. Surnud kaunitarist, kes öösiti muutub nõiaks ning lendab kirstuga kirikus ringi.
1968. aastal juba väntas sellest Gogoli süngest ja mõjuvast jutustusest filmi Konstantin Jer?ov; siis võeti film vastu kui õnnestunud klassikaekraniseering ning ei midagi enamat. Kuid viimastel aastatel on näitlejad hakanud elavalt rääkima, kuidas võtete ajal jälitasid nende brigaadi müstilised kokkulangevused, kuidas üht või teist ründas pahatahtlik jõud, aga keegi, kes riietati kuradiks, oli hiljem aastaid haige. Eriti eredalt jutustas müstilistest õudustest peaosatäitja Natalja Varlei, kes aastatega muutus komnoo rest jumalakartlikuks daamiks. Kinos oli ta nõid, lendas kirstus mööda kirikut ja sai selle eest oma sõnul karistada?
Kui “Vii” ümber oli tekitatud piisav a?iotaa?, otsustasid kaks re?issööri, Oleg Stept?enko ja Oleg Fessenko, üheaegselt hakata väntama filmi selle teose põhjal. Stept?enko teeb täpselt Gogoli järgi, Fessenko aga muutis sü?eed otsustavalt: tegevuspaigaks pole tal mitte ukraina küla, vaid kaasaegne Ameerika, peategelaseks pole mitte üliõpilane-filosoof, vaid reporter Seattle’ist, kes ajab taga sensatsioone. Järjekordse materjali järel suundub ta räpasesse provintsilinnakesse, põrkab seal kokku kurjusega, kaotab hirmu tõttu pea, riietab end pühameheks ja lõppude lõpuks siirdub pidama kiriklikku matusetalitust tundmatule tüdrukule neetud kirikus?
HOBUNE PALITUS
Vene keeles on palju naljakaid väljendeid, mis asendavad roppu sõimu mingite sõnariugastega nõnda, et kuulajad alati mõistaksid, millest on jutt. Seda vahetust nimetatakse, nagu teada, eufemismiks.
Nii avati Piiteris näitus nukkudest, kes de?ifreerivad paljusid naljakaid väljendeid. Idee kuulub galeristile Varvara Skripkinale, kuid praegu täieneb tema kollektsioon aktiivselt teiste teravmeelsustega. Figuuride seas torkab silma jaapani linnavaht, kes asendab kõige levinumat sõimusõna jo?kin kot, tsirkusetola, hobune palitus. Kõik nad kujutavad endast süütuid nukke, kes tuletavad meelde seda, et et sõnad või väljendid iseendas mingit agressiooni ei kanna, need oleme meie, kes teevad neist vihkamise relvad?