?Mõne aasta eest õnnestus mul Ameerikas, Philadelphia teatris näha Jevgeni ?vartsi muinasjutu «Draakon» järgi tehtud etendust. Peategelane, õilis rüütel, ilmus lavale punatähega läkiläkis. Ameeriklaste ja eurooplaste teadvuses, ükskõik kui palju nad ka tänast Venemaad külastaksid ja kui palju muutusi selles näeksid, assotsieerub vene inimene igal juhul täitorni, punatähe, viina ja Raskolnikovi kirvega. Isegi kui välismaalased väntavad filme vene kosmonautidest, siseneb selline kosmonaut raketti alati läkiläkis ning mutrivõtmega peos.
«MONIKA KREMLIS»
Praegu viibib Kiievis filmivõtetel maailmakino kultusnäitleja Malcolm McDowell, kes on spetsialiseerunud kuulsate lurjuste osadele: ta sai kuulsaks filmidega «Kellamäng apelsin», «Õnneseen», «Caligula». Film on pühendatud vene sarimõrvarile T?ikatilole. Andrei T?ikatilo vägistas ja tappis üle viiekümne naise ja lapse, arreteeriti 1990. aastal ja talle mõisteti kõrgeim karistusmäär. Itaalia ajakirjanik David Grieco viibis kohtuprotsessil ja kirjutas raamatu «Kommunist, kes sõi lapsi». Nüüd teeb ajakirjanik oma kangelasest filmi inglise tähega peaosas.
Filmis saadab McDowelli maniakk oma õudusi korda ideoloogilistel põhjustel: ta on kirglik ja veendunud kommunist ega või leppida oma partei krahhiga; poliitilises meeletuses vägistab ta naisi ja lapsi, pärast aga sööb nad ära.
Malcolm McDowell on juba proovinud end vene poliitilise hullumeelse osas – ta mängis sünget tsaaritapjat Jurovskit Karen ?ahnazarovi samanimelises filmis, uus roll – kurjuse täielik kehastus – sisaldab suurt hulka maailma teadvuses kustumatuid punatähti. Film linastub Cannes`i festivalil.
Kuid ka vene kunstitegelased kavatsevad kunstiliselt mõtestada välismaa poliitikaelu. Nii lõi saraatovi helilooja Vitali Okorokov muusikali «Monika Kremlis». Selles kujutab autor, kuidas oleks kujunenud Monica Lewinsky saatus, kui ta oleks kohtunud mitte Bill Clintoniga ovaalkabinetis, vaid Boriss Jeltsiniga Kremli sööklas. Õiguse eest esitada üleilmse sekssümboli osa võitlesid paljud vene lauljatarid, kuid muusikali ostsid ära ettevõtlikud prantsuse produtsendid, kes kavatsevad selle shü?ee põhjal teha hiiglasliku sõu Pariisis rahvusvaheliste tähtede ja ameerika lasertehnoloogia osavõtul.
KUI PALJU VÕTAB AEGA SELGITADA KÕIKE?
Kunstimõistmine on inimtegevuse ainus ala, mida ei tohi õppida teistelt; seda on tarvis teha iseseisvalt. Järelikult võivad ühed ja samad kunstiteosed tekitada erinevatel inimestel erinevaid muljeid. Ameerika kino on seadnud eesmärgiks muuta inimtsivilisatsiooni ajalugu: saavutada, et kõik võtaksid kõike ühetaoliselt – siis võib ükskõik millise filmi edu juba ette ennustada. Kuid siis tuleb filme tehes arvestada kõige primitiivsema teadvusega?
Ameerika kino pole mitte üksnes teisi võitnud, vaid on sundinud teisi kinotööstusi end tema järgi seadma, et olla mõistetavad vaatajale. Vene variandis väljendub see kõigepealt filmide pikkuses. Nii oli kuuekümnendate algul väga populaarne film- muinasjutt «Amfiibinimene». See kestis poolteist tundi ja jutustas lihtsa loo õnnetust hailõpustega noormehest, ahnest pärlipüüdjast ja imekaunist tütarlapsest. Nüüd lõpetab juhtiv vene produtsent Valeri Todorovski selle filmi uue variandi võtteid. Uus film koosneb kümnest seeriast. Sellist hulka seeriaid on vaja selleks, et nagu igas seebiseriaalis, kümme korda koos kõigi üksikasjadega ja igal viisil korrata ja selgitada neid lihtsaid tegevusfragmente, mida vaataja varem oskas ise asetada vajalikku järjekorda, nüüd aga on unustanud.
Algavad uue teleseriaali võtted Ilfi ja Petrovi romaani «Kuldvasikas» põhjal. Ette on nähtud miinimum kaksteist seeriat, selgitatakse iga sõna. Muide, pärast Dostojevski Idioodi» järgi tehtud kümneseerialist filmi, mida ülistas press ja mis minu meelest on mõeldud inimestele, kes saavad aru vaid nukuteatri etendustest, pole mõtet imestada.
Jääb üle lisada, et Vene Televisioon ostis itaalia seriaali Boriss Pasternaki «Doktor ?ivago» põhjal (mille eest poeet sai Nobeli preemia). Seriaalis jooksevad Giacomo Campiotti kangelased kaamera ees sageli alasti ringi ning lahendavad kõige erinevamal moel oma keerukaid armastusprobleeme, mis on vaatajale mõistetavad?
MARINSKI-2
Peterburi asub Marinski maailmakuulsat ooperi- ja balletiteatrit rekonstrueerima. Lahtisel projektikonkursil (ajalooline hoone jääb uues kompleksis domineerima) osales üksteist loomingulist kollektiivi, kes esitlesid oma töid Peterburi Kunstiakadeemia saalides. Võitjaks tuli prantsuse arhitekt Dominique Perrot. Nüüd loodab Marinski teatri peadirigent Valeri Gergiev, et ehitamise käigus ei lähe riigi poolt eraldatud miljonilised vahendid altkäemaksudeks, neid ei kanta mingitesse kahtlastesse pankadesse, ühesõnaga, et ei juhtuks seda, mis niisugustel puhkudel Venemaal kogu aeg toimub.
