Veneetsia kuuekümnendal juubelifestivalil sai peaauhinna “Kuldse Lõvi” ja “Tulevikulõvi” (parima debüüdi eest) re?issöör-debütant Andrei Zvjagintsev, kellest polnud keegi kuulnud ei Kinematograafide Liidus ega ka Venemaa kultuuriministeeriumis. Noor re?issöör väntas filmi “Tagasitulek”: kuidas pärast kaheteistaastast vaheaega sõidab oma kahe alaealise poja juurde kusagilt nende isa. Kus ta oli – pole teada. Miks tagasi tuli – samuti mitte. Nüüd tahab ta kasvatada oma poegadest tõelised mehed ja viib nad sel otstarbel asustamata põhjasaarele. Seal algab julm ja piinav kasvatamine, mis teravdab kangelaste suhted äärmuseni. Stsenaariumi kohaselt pidi üks poistest, keda mängib kuueteistaastane Vladimir Garin, uppuma filmi finaalis; pärast kõhklusi otsustas filmi re?issöör kinkida kangelasele elu. Kuid? tegelikkuses uppus noor näitleja ometi pärast võtteid ja just nõnda, nagu stsenaariumis ette oli nähtud?
Filmis “Tagasitulek” pole midagi sellist, millega on koormatud tänane vene kino: pole räpaseid külasid kaagutavate kanadega, pole tegevusetusest tulistavaid hullumeelseid, pole ristiisasid, kes juhivad maffiastruktuure ja ostavad ära valitsuse liikmeid, ühesõnaga, pole midagi, mis kordaks vene maneeris lääne kino ammuseid avastusi. Andrei Zvjagintsev ei kartnud teha filmi oma maitse kohaselt, mitte kedagi jäljendades, ja võitis!
Eriliselt märgiti ära veel üks debüüt – Aleksei German noorema film. Selles peres on katkematud traditsioonid: Aleksei German vanem, kes leidis tunnustust ühe maailma parima re?issöörina, teeb peaaegu kõik filmid oma isa, nõukogude kirjaniku Juri Germani motiividel. Tohutut rolli mängib neis filmides Teine maailmasõda: noor Aleksei German juunior väntas filmi “Viimane rong” sakslasest arstist, kes eksib Venemaa hiigelavarustel fa?istide taganemise ajal.
NOSTALGIA
Nõukogude mineviku poole ei pöördu üha uuesti ja uuesti mitte ainult ajaloolased ja veteranid. Ühes Washingtoni teatris lavastati näidend “Armastus emigratsioonis”, mis on pühendatud armastuskolmnurgale Lenin- Krupskaja-Inessa Armand. Näidendis rebitakse tükkideks hõõguvad kired: Nade?da Krupskaja on Lenini peale hirmus armukade ning teeb talle isegi ettepaneku lahutada, kuid maailmarevolutsiooni juht jääb ikkagi oma seadusliku pere juurde, ehkki ei suuda kuidagi jätta oma armastatut.
Samal ajal lavastati Inglismaal Cambridge´is muusikal “Üks õhtu Joega”, mis on pühendatud Stalini elu põhietappidele. Hooaja muusikalisteks hittideks on “Gulag-rag” ja “Stalinlik kahetsus”.
?Suured muutused toimusid sel õppeaastal vihikute kaanekujundustes. Varem kasutati edukalt kassikeste-koerakestega vihikukaasi, vanemad õpilased eelistasid muusika- ja kinotähtede fotosid; nüüd saadab suur edu vihikuid, mille kaanel on Vladimir Putini foto: ta lihtsalt naeratab või räägib telefoniga või kirjutab midagi. Huvitav, mis juhtub õpilasega, kes igavusest joonistab tunni ajal presidendile vuntsikesed või pika keele või lihtsalt kisub vihiku katki?
Peterburis käivad vene-saksa ühisfilmi “Loojang” võtted. See räägib Teise maailmasõja viimastest päevadest, Berliini vallutamisest. Filmitakse ?kapini tänaval, kus majadel on siiani säilinud ehtsad mürsujäljed. Osutus, et polegi nii raske mõnedes Peterburi paikades taastada seda, mis linna jaoks ei saanudki ajalooks. Berliini vallutamist filmitakse Balti vaksali lähistel: kostavad lasud, plahvatavad mürsud, lähedaste majade elanikud elavad nagu sõjas. Kuid kõik on rahul – statistid, kes täidavad surnute osi, saavad tuhat rubla päevas, elavad – viissada?
KO?MAAR
Venemaal on sensatsiooni tekitanud Arkadi Mamontovi uuring telekanalis Rossia. Ta leidis Moskvas kliiniku, kus eemaldatakse neerusid, maksasid ja südameid veel elavatelt inimestelt. Siirdamiseks. Osutub, et organid, mis on võetud veel tuksuva südamega inimeselt, kohanduvad paremini; kui aga ausalt surma oodata ning loodust mitte tagant kiirustada, on organid siirdamiseks juba vähem sobivad! Vaja läheb elavaid doonoreid! Tekkinud ko?maarist – rikkad patsiendid tellivad endale noori neere, maksasid ja teisi organeid ning saavad need saja tuhande dollari eest kohe ka kätte – jutustasid ajakirjanikule arstid, kes ei suutnud töötada säärastes tingimustes, keda vallandati, kes protesteerisid, kes sattusid ohtu.
Arkadi Mamontovi võttegrupp jäädvustas enamiku teenistuslikke jutuajamisi, kus ülemused annavad käsu alustada operatsiooni, rõhutades, et seda tuleb teha tuksleva südamega. Üks arstidest-täidesaatjaist räägib rõõmsalt telefoni, et tunneb end metsasanitarina, kes puhastab loodust kahjulikest putukatest; ta pidas silmas, et ta kiirendab päti surma, et toimetada tema organid väärikatele inimestele.
Arkadi Mamontov ja tema kolleegid on kindlad, et täpselt nõnda organiseeritakse laste lapsendamine välismaale: tegelikult kasutatakse lapsi organite siirdamiseks.
Arkadi Mamontovi oletust kinnitasid peaaegu juhuslikult ajalehe “Komsomolskaja Pravda” ajakirjanikud: nad pöörasid tähelepanu kuulutusele, kus vanaema pani müüki? oma lapselapse. Kohtumisel teatas elatanud naine, et tal on raske tütrepoega kasvatada ja ta sooviks temast vabaneda. Talle öeldi, et poisike tapetakse, lahutatakse organiteks. Vanaema vastas, et ta on nõus viiekümne tuhande dollari eest?
