Vahel on huvitav mõtiskleda, kust on nimed alguse saanud on ja kuhu nad edasi liiguvad. Tihti nimed nö. nihkuvad ehk nende väliskuju moondub, mis saab asjast huvituva uurima nimede algupära. Kuna alljärgnev puudutab konkreetseid isikuid, seletan juba kohe alguses, et mingi nime ettevõtmisega ei mõtle ega taotle autor midagi paha, lihtsalt see või teine nimi äratab mingi kandi pealt huvi.
Näiteks “Reno Hekkonens”? Meelelahutusmaailmas kaasa lööv noor mees, kelle nimi tundub nagu olevat soome oma, kuid ilmselt on tema esivanemad liikunud läbi Läti, sest kust mujalt see “s” sinna siis tuli. Noh, tõenäoliselt see kõik polegi nii, kuid tähelepanu köitev on see nimekuju küll.
Või võtame “Fatislav Keivsar” (kuna tegemist on kõrge ametnikuga, riskin muidugi siinkohal, kuid võtame selle riski!). “Fatislavi” ma ei puudutaks, kuid “Keivsar” viitab selgelt sellele, et tema esivanemad on Lõuna-Eestist läinud Venemaale ja nüüd ollakse tagasi Eestis. Kas “Kõivusaar” on parem või eestilikum, on maitse asi, kuid minu meelest on.
On ju meil Eestis praegu käsil aeg, kus eriti ei tahetagi olla eestipärane, pigem muudetakse nimi saksa-inglisepäraseks kui eestistatakse. Venepäraseks vist küll harvem või üldsegi mitte.
Varem ka ei tahetud tagasi eestindada, siis oli prestiizne olla venepärane – “Jan Ganzen” oleks muidugi eesti moodi “Jaan Hansen”, aga “Ganzen” oli vähemalt vene ajal sikim ja miks ei nüüdki.
Venelased on meistrid eesti nimesid väänama ja sama on nad teinud soome nimedega – parim on minu meelest “Gävgänen” , selle nime tagasi soomendamine polegi eriti lihtne, aravan, et see oleks ehk “Häyhänen”, aga pole päris kindel. Muidugi vene keeles peaks olema “Gjavgjanen”, kuid “ä”-d on ilmselt Eestis lisatud. Samal ajal tuleb mõista, kui raske on venelasel kirjutada näiteks “Jyväskylä”- “Juvjaskjulja” ?
Ja kuidas ning miks on venelaste abiga”Olokainen”‘-st saanud Eestis “Olõkainen”, jaab vist samuti mõistatuseks.
Ka “Junti” on huvitav nimi, saarlasena arvasin alguses, et see on Lõuna-Eestist, kuid nüüd tean, ei – hoopis Ingerimaalt ja tähendab “matsi”, muidugi kahe “t”-ga: juntti. Asja teeb iseäralikuks veel see, et verb “juntima” tuli mõni aeg tagasi eesti keeles kasutusele riigikogu tegevusega seoses ! Nii nagu inimesed, rändavad ka nimed ja sõnad üldse.
Päris lõbus oli kohata ka sellist nimekuju nagu “Jutsmuts”- läks natuke aega, enne kui nö. jõudis kohale, et tegemist on “Ütsmüts”-iga. Venekeelne nimekandja, käib vist siiamaani selle väänatud eesti nimega ringi, kas häbenemata või teadmatusest.
Omaette imelik nimerühm on Lepikov, Kasikov, ka Metsov. Kas need on eesti nimed, kuhu on vene lõpp liidetud ? Kelle algatusel, kas riigiametniku või nimekandja. Või on selle taga midagi muud – ei tea.
Mõnele meeldiks, kui kõigil eestlastel oleksid ilusad eesti nimed, nagu Hõbelaid, Saaremets, Rahu- või Rohumaa või Tarand, Saluri, miks mitte ka Palts, Parts jne. Siiski ei taha paljud, kes on saanud mõisnikult või kirikuhärralt saksa nime või isalt-vanaisalt vene nime, seda kuidagi eesti nime vastu vahetada. Kas selle taga on soov olla individuaalne või hoopis ebamäärane identiteet, raske öelda. Igal juhul selline eestindamise laine, nagu 30ndatel, tänapäeval ei kordu. Tuleb leppida sellega, et Eesti kultuurilukku jäävad sellised nimed nagu Krjukov, Baturin, võib olla ka Dvinjaninov, Barabanstsikova, Teplenkov jne. Ka Hvostov, kuid tema vist ei kuulugi eesti kultuuriruumi.
Aga olid ju ka Kreutzwald, Faehlmann jt. Teisalt ei tahaks, et me muutuksime ka marilasteks, kellel on vene nimi ja soome-ugri hing, aga seda ohtu ka enam pole.
Eesnimede teema on palju käsitletud ja lõputu, pikemalt sellest siinkohal juttu ei teeks. Selles alal valitseb praegu täielik kaos ja “loovus”. Sellist kurblikku mõtet jagaks aga teistegagi, et tõeliselt eesti eesnimesid on häbematult vähe: Lembit, Manivald, Meelis, Koit, Asso, Õnne; kõik muud on ju laenud või mugandused: Jaan, Jüri, Rein, Juhan, Linda, Aino, Marika, Rita jne. Tõeliselt ürgseid eesti nimesid on meieni jõudnud vaid mõni, rohkem on ärkamisajal iseseisvalt või koos soomlastega nuputatud nö. uuseesti nimesid.
Teatud segadus valitseb hetkel ka vene nimede kirjutamisel eesti keeles ladina tähtedega. Kui varem järgiti täpselt ümberkirjutusreegleid, siis nüüd kirjutatakse tihti nagu venelase passis või rahvusvahelises tekstis on, näiteks “Kurnikova” muutub “Kournikova”-ks, sest tema passis ilmselt on nii – kasutasid ju venelased 90-ndate alguses passis teise keelena prantsuse keelt. Ja prantslased kirjutavad teatavasti “u” “ou”-na. Nüüd peaks asi olema selgem, kuna teise keelena on kasutusel inglise keel. Aga endiselt kirjutab näiteks Soome press “Alexei Eremenko”, kuigi soome keele reeglite kohaselt peaks see nimi välja nägema nii kui eesti keeles: “Aleksei Jeremenko”.
Ka firma nimi võib olla millegipoolest nihkunud: on selline rahvusvaheline inkassofirma nagu Intrum Justitia. Tegutseb igal pool, ka Eestis. Kust see nimi on tulnud ? Nagu oleks ladina keel: “instrum” -tööriist, “iusticia”, aga “intrum” ? Ja “justitia” ? “Intrum” tähendab “sisene”, kas tõesti firma laiendaja Bo Göransson mõtles seda ? Arvan, et ei, ta mõtles kindlasti “õiguse tööriista”, kuid ilmselt eksis esimese sõnaga ja väänas teise rootsipärasesse vormi. Välja tuligi ei liha ega kala, kuid firma töötab sellest hoolimata tõhusalt. Ega nimi firmat riku.
Eesti ja Soome tihe suhtlus tekitab ka nimesegadusi. Juba üle kümne aasta kestab arusaamatus nii soomlaste ja eestlaste leeris – kumb on õige, kas “Viro” või “Eesti” ? Loomulikult soome keeles on õige “Viro” ja eesti keeles “Eesti” ! Tihti just eestlased ajavad soomlasi segadusse, öeldes et õige on “Eesti” ka soome keeles – sest, nagu põhjendus kõlab: Viru on maakond. Kuigi Lennart Meri on oma “juhise” asja kohta andnud, seletagem siis veel kord – iga rahvas lepib nö. kollektiivselt kokku, kuidas naabermaid ja muidki riike kutsutakse. Soomlased on otsustanud juba vähemalt tuhat aastat, et nende lõunanaabrit kutsutakse “Viro”-ks ja rahvast – “virolaiset”. Sellel, kuidas eestlased ennast ise kutsuvad, pole antud asjaga mingit pistmist. Ei kutsu ju soomlased Venemaad “Rossija”-ks ega Rootsit “Svärje”-ks. Ega kutsu lätlased Eestit “Estlandija”-ks, vaid “Igaunija”-ks.
Ka ilmakaarte suhtes on eestlased-soomlased ühes asjas eri meelt – eesti keeles “lõuna” on soome keeles “etelä” ja eesti “edel” on soome keeles “lounas”. Kes on ajanud ilmakaared segamini ? Arvan, et soomlased – on ju ilmaare “lõuna” nimetus ilmselgelt seotud söögiajaga – kui päike on lõunas, on lõunaaeg. Asub ju keskpäeval päike otse lõunas. Soomlastel on küll sõna “lounatuuli” ja see puhub lõunast (ehk soomlastel “etelästä”). Kes selle segaduse põhjustas, kas see oli Mikael Agricola (esimese soomekeelse piibli tõlkija ja aabitsa koostaja) või mõni hilisem ilmakaarte kirjapanija (näiteks krapulas olnud kirikuhärra) , jääb esialgu mõistatuseks.
Nomen est omen !
