Presidendikampaania on alanud. See on erakondadele nagu narkootikum, variantide arutelu joobes kaob reaalne elu muidugi hasardipilve. Ka võimumängud tekitavad mõnele inimesele ohtliku sõltuvuse.
Avapauk kõlas Reformierakonnalt, kes kõigile ootamatult käis välja ka Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri. Ning kohe algas erakondades palavikuline arvestus, kõige aluseks muidugi teadmine, et kedagi konkurentidest ei tohi usaldada. Rahvaliidu jaoks on Ilves lugenud liiga palju raamatuid ja valdab liiga hästi keeli, pealegi Ameerikas sündinud, reetur selline. Keskerakonna jaoks ei armasta Ilves piisavalt palavalt endisi kommaritest ninamehi.
KOMBINATSIOONID
Aga veel ei ole lavale astunud kõige kõige kõige – mängumees Edgar Savisaar ise. Kõik pilgud ongi pööratud temale, mida ta mõtleb, missuguseid keerulisi ja kavalaid kombinatsioone haub. Ja muidugi see peamine küsimus, mida neil päevil Toompea koridorides ja ajalehtede toimetustes ärevalt sosistatakse – kas Savisaar kandideerib ise presidendiks või ei. Kas juba on Savisaar alustanud malenuppude liigutamist saatanlikuks avanguks, kõiki teisi ninapidi vedada ja ise presidendiks saada.
Aga Savisaare maletamistel on saatuslik viga, mis ajas ikka ja jälle kordunud – suur kombinaator kipub üle kombineerima ja prantsatab sageli oma enese võttest selili.
Jätame nüüd ennustamise, missuguseid kombinatsioone Savisaar võib plaanida, seda võite niikuinii lähiajal lõpmatutes variantides lugeda ja ise spekuleerida. Aga kui tõsiselt rääkida, missugused plussid ja miinused võivad Savisaare peas presidendiks pürgimise kaalukausil asuda.
MIINUSED
Savisaar tajub reaalsust võrratult enam kui Arnold Rüütel, kes ei saa aru et sovetire?iimi loomakasvatuse ja nõukoguliku võimuillusiooni, ülemnõukogu, juhi kogemustest ei piisa demokraatliku riigi presidendina hakkama saamiseks. Ka keeleoskuseta on raske seda ametit pidada. Euroopa kultuuri mentaalselt hoomatava baasi tajumiseta on võimatu kolleegidega partnerriikidest tulemuslikult läbi käia. Ei, nii loll Savisaar ei ole, et ta sellest aru ei saa. Venemaal käib Savisaar niigi piisavalt tihti.
Pärast Savisaare tõusmist presidendiks läheb Keskerakonnal väga raskeks. Ilma raudsete juhtimisohjadeta hakkab see kooslus kiiresti tülitsema ja pildile kipuvad ronima igasugust masti marginaalid, kellest see erakond kubiseb. Keskerakonna liikmete ainsaks tõsiseltvõetavaks ühendavaks teguriks on ustavus juhile. See ongi Keskerakonna suurim paradoks, et partei saab eksisteerida vaid tänu isale Savisaarele. Aga kui parteile püüda seestpoolt inimliku keskklassi nägu maalida ning suur juht troonilt tõugata, lakkab Keskerakond kiiresti olemast.
Ilma Savisaareta muutuks küsitavaks erakonna kassa täitumine. Eelmised võlad on veel kustutamata, paljud vastuteened veel lõpuni osutamata, uute sponsorite otsingud pole veel päädinud riigipiruka ahvatlevate ampsude väljamõtlemise ja teostamisega. Ühesõnaga, erakonna elueliksiir – rahaasjad – pole iialgi lõplikus seisus korras. Juht peab pidevalt sehkendama, et erakonna vereringe laitmatult töötaks ja uued kohukesereklaamid täidaksid Eestimaa tänavaid, maanteid, puiesteid, alleesid.
Kadriorg on Savisaare jaoks liiga igav, ei piisavalt intriige ega kombineerimist. Nii rahutu hing ei suuda ju ometi vaid kantseleiülemate vahetamise ja nõunike üksteise vastu ässitamisega täit rahuldust saada. Pole seal Kadrioru ametis õigeid vastaseid ega andunud fännklaabi.
PLUSSID
Nii imelik kui see ka ei ole, on kõik miinused samas ka plussid! Ei hooma Lääne kultuuriruumi mentaalset vaimsust, ei oska keeli – mõtleks, tobumadki riigijuhtimisega hakkama saanud ning ega enesehinnangu kõrguses pole Savisaar kunagi teinud mitte mingisugust hinnaalandust.
Erinevaid ministriameteid on Savisaar pidanud, pealinna pea ka oldud, võibolla on fini?isirge uhke lõpetada presidendi ametis. Aga erakond, mida juht nii tähtsaks on pidanud? Ah, püüdku ise kuidagi hakkama saada; perekonnast uusi juhte ju ka võtta.
Aga raha? Savisaarel juba kogutud ka seda varandust ja aina tuleb juurde, küll kinnisvaraärist, küll mujalt.
Ja saamegi teha järelduse, et Savisaar ei tea ise ka, kas ta tahab tõesti saada presidendiks või ainult lõputult kombineerida, kuni eneselegi ootamatult jälle selili maha kukub. Savisaar on nii ettearvamatu, et valmistab vist eneselegi pidevalt üllatusi. Ja jätke juba see muinasjutt juhi geniaalsest võimest kõiki käike ette näha. Vaid hetke ajendil tekkivad impulsid ja sügaval alateadvuses peidus kompleksid juhivad seda meest teel tähtede poole.