“Üks tont käib ringi mööda Euroopat.”
Tont ei liigu muidugi ainult mööda Euroopat – ka mööda Aafrikat, Aasiat, Ameerikat ja Austraaliat. Vahest on puutumata ainult Arktika ja Antarktika südames asuvad piirkonnad. Ja loomulikult ei ole ta nimeks kommunismitont, isegi mitte arenenud kommunismi tont.
TARBIMISRELIGIOON
Iga sisevaade meid ümbritsevasse meediamaailma näitab üllatava järjekindlusega tarbimistondi ringiliikumise võimsaid jalajälgi. Tarbimistondi edendamisega tegelevad Harvardi, Yale`i, Oxfordi, Cambridge`i ja veel hulga teiste kõrgelt noteeritud ülikoolide “cum lauded” – konkurents teatavasti.
Ühel osal, väga väikesel sealjuures, jätkub sisemist jõudu asja olemust ja selle vulgaarsust ning hävituslikku iseloomu isegi mõista. Aga samas kammitseb neid ikkagi mingi häbi eristuda üldisest massist. Nii sünnivadki mõttetud, saamatud ja küündimatud avaldused kolmandajärgulises meedias.
Tegelikult on olemas veel üks seltskond asjast arusaajaid. Need on nn. keskkonnakaitsjad, tegelikkuses just kõige süütumad tarbimise vastased, nagu “Napoleoni itaallased”. Liikumine on oma juhtide tahtel või siis tahte vastaselt sattunud süütute hullude seisusesse. Kahtlane ja demoraliseeritud läbi oma naiivsete aktsioonide, kujutavad paljud keskkonnakaitseaktivistid enesest täielikku marginaali. Seljakoti ja tormijopega pikajuukseline idusid näriv hull, segase probleemiasetusega, tihti vägivaldne, eriti viina võttes – selliseks on kujundatud selle inimgrupi koondportree. Arvate, et nende kirjeldamiseks kulutatud ruum annab märku minu vihast nende vastu?
Kaugel sellest, mul on nende ja nendega sündinu pärast kahju, nii siiralt kahju, et see ulatub füüsilise valuni!
RELIGIOON JA TEMA SÜDA
Tarbimine on omandanud religiooni staatuse, temas on omapäraselt ühendatud nii tänase päeva ideaali seisund kui ka selle seisundi merkantiilne alge. 6,5 miljardi usklikuga on ta maailma kõigi aegade kõige suurem religioosne liikumine.
Tarbimisel on ka jumal, võimas Arve, kes meie absoluutse tahte kohaselt paiskab meid idioodi järjekindlusega laenude, liisingute ja lõputute igakuiste maksete kuristikku. Muuseas, arve harmoneerub väga hästi ühe teise võimsa kujundiga – Jahve!
Tarbimisjumala teenimiseks on omad kirikud, kus teid kindlasti paljaks röövitakse – näiteks McDonaldsi katedraalid, Wal-Marti sünagoogid ja põhjamaiselt tagasihoidlikult kujundatud Saksa palvemajade stiilis kaubahoovid. Loomulikult on iga liikumise tarvis preestrid ja muud alamad vaimulikud: paksud hamburgerijärajad, maaletoojad ja müügimehed. Religiooni südameks on maailma võimsaim meediasüsteem, press oma miljonites erivormides.
Lõpuks absoluutselt kõige tähtsam – see religioon on ühendatud riigiga ja mitte ainult ühe riigiga, vaid ülemaailmse Ühinenud Rahvate Organisatsiooniga, mille erinevad institutsioonid realiseerivad selle religiooni merkantiilset alget samasuguse visaduse ja hasardiga nagu Scotti Antarktika ekspeditsiooni.
FINANTSMAJANDUSE KOMBITSAD
Iga religioosse liikumise genealoogia mõtestamiseks on eelkõige vaja leida vastus selle religioosse liikumise algtõukele, liikumise allikatele ja komponentidele.
Liikumise algtõukeks on ilmselt arusaam igasuguse vähegi mõistliku majandusteoreetilise põhjenduse puudumisest inimühiskonna üldise arengu loos. Ei saa ju näiteks eriti tõsiselt võtta Friedmani (mis sest et Nobeli majanduspreemia laureaat) vulgariseeritud majandusliku süsteemi toimimise mudelit. See võlub vaid oma naiivsuse ja lihtsusega ega nõua uurijatelt midagi enamat elementaarsest lugemisoskusest.
Teiseks, teatud abitõukeks praegusele hetkele osutus valitsuste, eelkõige USA valitsuse tõdemus totaalsest kriisist tehnoloogiate arendamise vallas. Probleem lahendati lihtsalt: loodi müüt!
Liikumise allikatena on eelkõige käsitletav möödunud sajandi 80ndate aastate lõpul ei tea kust tekkinud ja pärast seda kultiveeritud ettekujutus finantssüsteemist kui iseseisvast tööstusharust. “Avastus”, mille hinda maailm alles hakkab mõõtma, on olnud tõeliselt ehmatav. On ju absurdne, kui teepikkust ei mõõdeta meetrites, vaid meeter hakkab ise mõõtma iseenda poolt läbikäidud teed!
Raha kui kõige nõutavama kauba sünd, õigem oleks muidugi öelda nurisünnitamine, depresseeris kõige olulisemal määral produkti loovate ettevõtete arengut. Tähtsaks ei osutunud enam mitte otseselt kauba tootmine, tema kvaliteet ja edasine mõju tehnoloogiate arengule, vaid toodetu kiire müük. Nii sündis marketing. Esialgses versioonis idealistlik mõte omandas prevaleeriva finantssüsteemi tingimustes väga kiiresti tarbijat petva institutsiooni kuju. Lahutades kauba reaalse tootmise tema otsestest allikatest – tehnoloogiast, tootearendamisest, ressursist ja energiasäästlikusest, realiseeriti antud allika “kuivatamise” baasil üpriski salakaval plaan veelkordseks finantssüsteemi võimenduseks.
Ettevõtete osakutega tehtavad tehingud viidi enamuses välja ettevõtete haldusest, avalike kauplemiskohtade, börside mõju hüpertrofeerus, aktsionärid eemaldati ettevõtete juhtimisest. Selles uues olukorras ei olnud enam eriti tähtis ettevõtete tehnoloogiline seis, millega pigem ainult spekuleeritakse. Kõige tähtsamaks muutusid ettevõtete igapäevased müüginumbrid, mis määravad ainsana börsiosanike tulukuse taseme. Vaevalt et aktsionär tunneb enam huvi isegi ettevõtte asukoha üle, seda enam, et omanikuks võib ta olla – rahapaigutuse kaudu sellesse ettevõttesse – vaid nädala.
PIIRAMATUD RESSURSID – SUURIM VALE
Taolise tootmisloogika tähtsaimaks osiseks kujunes küsimus, kuidas laiemale publikule tõestada selle absoluutselt ebaloogilise tegevuse vääramatut vajalikkust. Esmapilgul lahendamatu ülesanne lahendati äärmise elegantsusega ja kiiresti – lihtsalt valetati.
1970. aastate lõpust alates on kõikide riikide valitsused avalikkusele esitanud pehmelt öeldes liialdatud, tegelikult aga täielikke valeandmeid põhiliste energiaressursside ja maavarade kogustest oma territooriumil.
Teiseks on järjekindlalt valetanud teadusmaailm, kirjeldades oma arengu võimalusi mõõtmatult suurematena võrreldes tegelikega. Kuid mis veelgi suurem vale, teadus on andnud täiesti vale hinnangu maakera ökosüsteemi adaptatsioonivõimele, kirjeldades seda lõputult taluvana. Soovite näiteid? Ühelt poolt Sambia vasekaevandused, Siberi toornafta ja gaasivarud. Teiselt poolt maailma riikide poolt ökoloogilisteks uurimusteks viimase 20 aasta jooksul eraldatud miljardid dollarid ja vastandiks sellele vaatlusandmed temperatuuri ja õhuniiskuse kohta, sedagi süstematiseerimata kujul. Kuidas siis see saamahimule üles ehitatud teadussüsteem suudab süüvida mikromaailma, planeedi elava looduse baasstruktuuris toimuvatesse muutustesse! Kuidas ta üldse saabki ja suudabki seda tahta, kui näiteks Dow Chemicals Company seda ei taha!?
Liikumise põhikomponendiks on inimene, mitte kaup, nagu ekslikult arvatakse. Tarbimisprotsessi käivitamiseks ja toimimiseks kasutatakse ära inimese loomuse ratsionaalne pool, põhirõhuga inimese bioloogilise loomuse kahele põhiinstinktile – paljunemine ja enese alalhoid. Protsessi ennast aga juhitakse inimese irraratsionaalse loomuse elementide, eelkõige alateadvuse kaudu. Kes ütleb veel, et sõnad Arve ja Jahve ei harmoneeru?
Aga nagu juba mitme tuhande aasta jooksul ikka tavaks on olnud, võivad usumehed oma tahtmistes liiale minna, topivad oma räpase käe nende poolt nõnda “armastatud” ligimese taskusse. Lõppude lõpuks muutub nende tegevus sedavõrd ärritavalt intiimseks, et ligimene võtab vöö vahelt lühikese varrega kirve? Ja nagu on juba juhtunud algaastate kristlaste kumiiridega, võib juhtuda ka tänase päeva preestritega – üks lõvitoit kõik, Pedigree hoolitseb nende eest, tehes seda viiel, aga võib olla ka rohkemal erineval moel.
ÄRKAMISE AEG
Volga vaba kasakas Kuzma Prutkov ütles oma Marfale ikka, kui oli paraja sõõmu kodust puskarit rüübanud: “Otsi juuri!” Nii ka siin. Tuleb otsida juuri, seda algset tehnoloogilist algkoodi, algoritmi, kuidas edasi elada.
Varem, veidi nooremana, püsis minus mingi eriline rahutus hoiatada erinevate liikumiste ja nendega kaasnevate hukatuslike mõjude eest. Püüdes olla vastanduja avalikult levinud tõdedele ning arusaamadele, leidsin end tegelikkuses alati “samast linnast”. Suure Murphy järgi on aga ekspert alati see, kes ei ela meie linnas. Ja seetõttu peksti mind kogu aeg. Peksti kuni hetkeni, mil ma kohtasin kätt tulekolde poole sirutavat last. Loomulikult tõttasin teda kohe keelitama, keelama ja noomima. Laps vaatas mind siira, ainult lapsele omase naiivsusega ja viis alustatu lõpule. Sellest hetkest peale ma vaatlen ja usun inimesse.
Inimene mõistab, et enamus tema poolt tarbitavat on tarbitav vaid tuleviku ressursside arvelt. Ent fraas lastelt varastatud tuleviku kohta oli aktuaalne paarkümmend aastat tagasi, täna varastame me juba iseendilt. Arve – Jahve – on aja meie jaoks kokku surunud ja selles uues dimensioonis saab inimene ise aru, milliseid tarbimisharjumusi neis miljoneist võimalikest ta vajab.
Ei eksisteeri mõisteid “elu enne naftat”, “elu nafta ajal” ja “elu pärast naftat”. Eksisteerib vaid mõiste: inimese elu tema miljonites avaldumisvormides ja energia selle täisväärtusliku elu lahutamatu komponendina – aga vaid komponendina! Tänane energiakriis ei ole inimühiskonna hukkumine selle sõna otseses tähenduses. Kui hea ei oleks ka sellega spekuleerida, ei ole see ikkagi hukkumine. Pigem on tegu unes ilmuva skisofreenilise painajaga. Pigem on tegemist riiklike unejüngrite kamba mõminaga inimese aseme ümber.
Aga tarbimise uni on selleks korraks otsa saamas, ärkamise märgid on selgelt nähtavad. Äratuskell juba pläriseb.