Vaatamata suhteliselt väikesele rahvaarvule jätkub eestlasi maailma igasse nurka. Sageli viidatakse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Ernest Hemingway romaanile “Kellel on ja kellel pole”, et igas maailma sadamalinnas võib kohata mõnda eestlast. Ehkki Hemingway on Riiat ekslikult Eesti linnaks pidanud, aga nii väikeses konnatiigis pole täpsuse tagaajamine teab kui lihtne.
LÄÄNE- JA IDAEESTLASED
Märkimisväärne on tõsiasi, et umbes 150 000 eestlast, enam kui 10 protsenti meie rahva koguarvust, elab alaliselt väljaspool Eestit. Lääne pool elavatest eestlastest oleme me kõik palju kuulnud, ida- ehk siis Venemaa eestlased seostuvad meile pigem negatiivses kontekstis, seda Nõukogude okupatsioonist tuleneva kommunistliku kaadrivalikuga Eesti oludesse. Siiski oli tegu kõigest mõnesaja täiesti venestunud eestlaste järeltulijaga, kommunistidega, kes ei osanud pahatihti isegi eesti keelt ja kui oskasid, siis vigadega. Meenutagem siin kõigepealt XX sajandi hirmsaid stalinlikke 30ndaid aastaid, mis laastasid idaeestlust nagu orkaan metsa. Kollektiviseerimine, alusetud arreteerimised, küüditamised ning mõrvamised, eesti koolide sulgemine ning seltside keelamine, eestikeelsete raamatute põletamine, külade hävitamine, kirikute lagastamine, keeld eesti keeles kõnelda, seda lastele õpetada?
Siberi eestlastest mööda minnes on siinkirjutaja eriliseks huviobjektiks Kaug-Ida eestlased ehk siis Ussuurimaa eestlased, sest sealt on pärit ka minu vanaisa.
2005|. aasta oktoobrikuus siirdusin korp! Vironia toel etnograafilistele välitöödele Primorje kraisse endistesse eestlaste asundustesse, Liivi ja Linda küladesse, et veenduda oma silmaga hetkeolukorras kohapeal.
TÜHISUSE TÕESTUS
Moskvasse jõudes oli esimene asi registreerida end ebameeldivuste vältimiseks ühes miilitsajaoskonnas, mille aadressi olin saanud koos viisaga Eurolinesist. Taks oli 300 rubla, kui tahad templit järgmiseks päevaks kätte saada, aga 500 rubla, kui kahe tunni pärast. Protseduur seisnes selles (nagu hiljem selgus), et löödi musta värvi tempel migratsioonikaardile (mille saab piirilt) ja sisestati passiandmed arvutisse. Selleks kulub umbes minut. Ent justkui oma tühisuse tõestuseks tuli mul kaks tundi lonkida Gorki pargis. Mingit t?ekki muidugi templiraha tasumise kohta mulle ei antud. Ei teagi, kelle tasku 500 rubla rändas.
OLUKORRAST ÕLLEPUTKAS JA LENNUKIS
Lennujaamaks osutus ?eremetjevo 1, mu vaist ei petnud mind. Aega lennuni jäi umbes neli tundi. Õnneks on reisiterminaali kõrval paar püstijalabaari. Sees on hinnad neli korda kallimad. Kõige paremaks õlleks belmennajas osutus minu meelest Sibirskaja Korona – meenutas väheke meie Saku Heledat. Palju sagis ringi sõjaväelasi-ohvitsere oma rõvedate tumeroheliste mundrite ja suurte pagunitega. Üks lendur tuli ka keelt kastma, jõi umbes kuue sekundiga pudeli õlut suupealt ära. Huvitav, kas ta tuli töölt või läks sinna?
Lennukis alkohoolseid jooke ei pakutud, peale veini esimese söögi kõrvale (süüa sai lausa kaks korda). Lendasime mingi aeg läbi tormi, kedagi peale minu ei huvitanud kapteni korraldus sulgeda rihmad. Üldse eirati korraldusi, jalutati ringi kuni viimase hetkeni, enne kui lennuki rattad maad puudutasid. Lend ise kestis umbes üheksa tundi. Mobiiltelefone ei lubatud kasutada ainult tõusu-maandumise aeg. Sülearvuteid kasutati kogu aeg.
VLADIVOSTOKI VÄRAVAD
Lennuk maandus kuhugi põllule, pisikesele lennuväljale, mille tõusu-maandumisrada oli valmistatud plaatidest – see asjaolu omakorda tingis tugeva rappumise lennurajal. Lennuki uksele seadis end mingi migratsiooniameti kontroll, kes pilusilmsete tunnustega isikud eraldas ja neid üle kuulama asus.
Eesti passi nägid nad kindlalt esimest korda. Vedas, et mul see Moskva tempel oli.
Lennujaam asub Artjomi-nimelise linna juures, oma kolmkümmend kilomeetrit Vladivostokist, see meenutas veidi viieteist aasta tagust räpast Rakvere bussijaama. Oli tükk tegu, et maha raputada varrukataksojuhte – nimi on täiesti kohane, sest oht, et varrukas tirimisele järele annab, on suur. Tirimist ei lõpetata ka siis, kui käestlibisev klient juba marsas istub. Õnneks mul vedas, varrukas jäi otsa ja mingi aeg hakkas lõputu Lasnamäe sarnane linn ka paistma.
Vladivostok on külastajale võimalikult ebamugavaks muudetud. Majanumbrid ning tänavasildid on vähestel majadel. Hea, kui bussidel numbrid on. Treppidel tüütavad kerjused – kerjavad nii õlid kui rahvariietes naised lastega. Rahvariided nende seljas on sealjuures üpris kirevad ja puhtad. Neile ikka anti ka, kes mida, nii raha kui süüa, kuna igal trepil oli turu moodi värk – putkad, lauad puuja juurviljadega.
ROOL PAREMAL, LIIKLUS NAGU MEILGI
Kui küsid kellegi käest üht või teist, näiteks aadressi, odavat hotelli jne, siis keegi ei tea kunagi midagi. Nagu kuu pealt oleksid. Üks plekkhammastega bussijuht ei teadnud sedagi, kas ta buss läheb kesklinna või ei. Niipalju siis vene külalislahkusest.
Liiklus on kaootiline. Mäed, ummikud, paigaltvõtt kallakutel, tohutult autosid. Et üle tee saada, tuli parajat ajastust oodata hulk aega ja siis joosta, eelistatum on mõne kohaliku tuules püsida.
Autosid tuuakse üle mere Jaapanist. Sealsed inimesed sõidavad autoga sada tuhat maha ja ostavad siis uue, vanad laaditakse kiiresti laevadele ja tuuakse Venemaale. Suured laevad voorivad kogu aeg, kraanad töötavad ööpäev läbi, tõstavad autosid maha. Rool on paremal, liiklus ise vasakpoolne. Väiksem Jeep pidi maksma umbes 500 dollarit. Liikluses on veel oma osa mustadel Volgadel, mis on varustatud sireeniga ja väikese vilkuriga katusel. Need pidid ametnikud olema.
TEE BOL?OI KAMENISSE
Aega sai kulutada igat sorti militaarmuuseume külastades. Pilet on kohalikele 30 rubla, välismaalastele 70. Aga kui suudad selgeks teha, et oled tudeng, kes elab siin, said ka 30ga. Tudengeid üldse armastatakse, näiteks on habemeajamine neile 10% odavam (suured reklaamid ripuvad üleval). Kohalikus ajaloomuuseumis olid väljas luupide Vostok ja Mirnõi mudelid, millega aastal 1819 sooritas Antarktikasse ekspeditsiooni J. A von Krusenstern – omakandimees ikkagi.
Ajaloomuuseumis nägin esmakordselt välismaalasi, gruppi jaapani turiste. Lapsed ajasid seal üksteist taga, kisasid, lärmasid, vist olid kohustuslikus korras muuseumi toodud. Õudselt häiris.
Piirivalvemuuseumis tuli meelde eriti kauge nõukaaeg. Jalanõude otsa tuli tõmmata presendist tuhvlid. Pealegi olin seal ainus külastaja. Läbi kolme korruse ekspositsiooni vaadates jälitas mind kogu aeg mingi madrusemundris naga, kortik kolises küljes. Üks teine sõdur üritas elektrikapi sisule pihta saada. Selle kolmveerand tunni jooksul, mis ma seal olin, see tal ei õnnestunud.
Vladivostokis on kaks ülikooli – Primorje Krai Ülikool ja Tehnikaülikool. Noori on palju, kogunevadki ülikoolide ja Maksim Gorki nimelise Primorje Akadeemilise Draamateatri juurde. Keset linna mängitakse üsna agaralt sõrmkübaramängu. Ei pannud küll tähele, et keegi oleks midagi võitnud.
Vaksalis seisis eraldi teel uhke vagun – observatoorium. Mida kõike välja ei mõelda.
Rongipilet 70 rubla, tund sõitu mugava rongiga, vagunid suured, rongid pikad, kohad hõivatud allapoole. Smoljaninovos poolteist tundi ootamist kohalikus jaamahoones ööpäevaringse pangaautomaadi juures (selleni juhatavad suured viidad ja see oli kohalikele kogunemise kohaks), siis eriti logu vana Jaapani buss ning sõit Bol?oi Kamenisse.
KALURIKOLHOOSI TEENELISE KÜLASTAJA VÕIMALUSED
Ehmatasin mingist külast läbi sõites sigade suuruse üle, poni mõõtu olid. See, et linnas lehmad majade vahel omapead ringi liiguvad, on igati loomulik nähe. Linn ise on ehitatud viiekümnendatel, linnapildis on valdavalt viie- ja üheksakorruselised elumajad. Õnneks oli keskväljakul, kuhu buss mind viis, mingi üheksakorruselise maja küljes silt “gostinnitsa.” Kohe kergem hakkas. Ent vara rõõmustasin. Kui taibati, et ma pole kohalik, nõuti mult linna sisseregistreerimise templit. Ehkki mul oli neid isegi kaks (Moskvast, maksis 500 rubla ja Vladivostokist, hotell Primorje lõi), ei huvitanud see kedagi. Kell oli ka juba viis läbi, jaoskond suletud, mine, kuhu tahad.
Õnneks oli leti ees ka mingi samasugune vennike nagu ma ise, kes ütles, et on siin kunagi käinud ja et siin peab veel võõrastemaju olema. Leidsimegi lähedalt mingi odava nõukaaegse kolehotelli Volna, kus all, oh üllatust, istus adminni kõrval miilits. Mul tuli kohe aktsendivaba vene keelt nagu varrukast. Seletasin, et olen kalurikolhoosi Novõi Mir külaline ja et dokumendid on nii korras kui olema peab, vaata et rohkemgi. Miilitsal polnud õnneks tuju asja lähemalt uurida. Hilisematel päevadel hakkas mind isegi teretama. Mu kaaslane siirdus aga kuhugi järgmisesse hotelli, kus ta oli kunagi viibinud, pidavat olema merele lähemal ja tal sõbrad ka seal, ent mulle tundus hoopis, et ta tahtis miilitsat näha veelgi vähem kui mina.
PLEKKHAMMASTE KÜSIMUS
Linn oli nagu kivilinn ikka. Iga maja all kas pood või apteek. Vahel ka mõni mängupõrgu, mis täitis lisaks veel baari ülesannet. Igal pool mingid kaagid, madrused või lihtsalt laigulistes kohalikud – kahtlemata kõige popim dresscode kohapeal. Ja mis eriti häiris, olid plekkhambad. Vanuritel kuld, keskealistel ja noortel plekist. Kohe pool sahtlit korraga. Huvitav, millest selline hammaste puudumine, kas tõesti sõjatööstus kiiritab nii tugevasti ümbruskonda või on kohalikel mingi teatud vitamiini puudus? Samas, kõigil on ju oma aiamaa, kus juur- ja puuviljad kasvavad?
Järgmisel hommikul jõudsin lõpuks sihtpunkti – Liivi külla. Sinna viis mind buss number üks, veel sõitis linnas bussiliin 117. Huvitav, kus vahepealsed liinid on jäänud? Mööda kruusateed sai Paz-laadse Daewoo bussiga 7 rubla eest kohale. Buss oli raudselt 50ndatest, madal kui kurat, pikemad inimesed käisid kummargil. Pileteid müüs konduktor, üks ohtlikumaid ameteid kohapeal. Külas oli pea igal inimesel tuhandeid tedretäppe!
EESTLASTE KÜLAD JA MIILITSATEST KURITEGEVUSE AVANGARDISTID
Novõi Mir, endine eestlaste poolt asutatud miljonär-kalurikolhoos, meie oma Kirovi sõpruskolhoos, omal ajal riik riigis, nüüd vaene küla Lõuna-Liflandija.
Jällegi ei õnnestunud selgitada, kus on siis Põhja-Liflandija. Peale neljapäevast sõitu olin siis lõpuks kohal.
Küla peatänav kannab esimese kolhoosiesimehe ja asutaja Hanslepa nime. Hanslepp ise lasti küll 1941. aastal maha. Liiga tark majandusmees oli, selliseid polnud tol ajal vaja.
Hetkel eestlastest niipalju, et isegi mälestus neist on kadumas, ehkki paljud on eestlaste järeltulijad, eesti perekonnanimedega. Säilinud on kalurikolhoosi muuseum, tänu selle juhataja Viktor Seleznjovi fanatismile. Muuseumis on organiseeritud ööpäevane valve, muidu varastataks kõik kohe ära. Tänu Viktor Fjodorovit?ile sain teha neli päeva välitöid, tutvuda muuseumi materjalide ja arhiiviga. Samal ajal sain teada, et Bol?oi Kamen on kinnine linn, siin asub kaks sõjatehast (“kultuuritehast”) ja tuumaallveelaevade baas ning meretehas, kus allveelaevu jälle tükkideks lammutatakse. Ümbruskonnas on veel kümneid salajasi objekte – teist eestlaste küla, Linda küla, vaadata ei õnnestunudki, kuna seal on nüüd sõjaväeosa.
Kohalikule elule lisab vürtsi veel jube kuritegevus, kus avangardis on miilitsad ise. Ohtlik koht välismaalasele, kellel on seljakotis videokaamera, diktofon ja fotoaparaat.
VÕITLUS SOOJAKUTE PÄRAST
Ükskõik, kuhu vaatasid, ikka oli keset taigat näha mingeid korstnaid, mis suitsesid. Kui pärisid kohalikelt nende otstarbe kohta – oli vastus üks: “Ei tea, pole kunagi teadnud ja ei tahagi teada.”
Barbaarsust ilmestab fakt, et kui hakati Bol?oi Kameni linna rajama, võeti keskpunktiks kalmistu, kuhu rajati linna keskväljak. Hirmus.
Kohalikud meenutasid eestlasi kui pikki, tarku ja blonde, tõsiseid inimesi, kes eriti palju ei rääkinud, seetõttu peeti neid ka uhketeks. Aga mingeid erilisi mälestusi, saati siis kirjalikke, pole. KGB takistas mälestuste kirjutamist. Viimasel ajal on paar pensionäri hakanud midagi kirja panema, aga on juba vanad ja ei mäleta õieti.
Peale nelja päeva kohapeal asusin tagasiteele. Vladivostokki läheb külast üheksa bussi, no sellist Paz-tüüpi väikest umbset ja kitsast logu. Sadat kilomeetrit sõitis kaks ja pool tundi.
Kokkuvõtteks: uskuge, masendavad külad on, inimesed elavad kuskil hüttides ja soojakutes. Osal soojakutel peal SAT-taldrikud. Sügisel pidid kodutud ründama tühje soojakuid, et sooja saada ja kui seal ka keegi ees on, siis lüüakse too lihtsalt maha.
MÕNDA TEENINDAMISE ISEÄRASUSTEST
Hotelliga oli jälle raskusi. Hotellis, kus ma viibisin, polnud ühtegi vaba tuba – isegi mitte kahetoalist, kus ma eelmine kord olin peatunud. Juhatati mind läheduses olevasse hotelli T?aika, mis osutus sõjaväehotelliks, kuhu välismaalasi ei lasta. Siis juhatati mind hotelli Vladivostok, mis osutus suureks üheteistkordseks majaks. Seal leidsin lõpuks ka toa (kahese, sest see oli odavam, 1450 rubla öö). Maksin kohe kahe eest, et kindlam oleks. End sisse seadnud ja lõpuks korralikult pesnud (hotellis oli soe vesi), läksin linna, et üle pika aja sooja toitu saada. See õnnestuski, kuna hotell oli peapromenaadi lähedal.
Otsustasin ühe korea söögikoha kasuks. Koht ise oli üpris suur, külalisteks ainult üks vene abielupaar, ent ettekandjaid kolm, kes sisustasid aega ohjeldamatu suitsetamise ja omavahel kõva häälega lobisemisega. Julgesin neid segada, mis neile eriti ei meeldinud. Tellisin mereande riisiga ja õlut. Istusin lauda, et uurida ümbrust ja oodata õlut. Lobisemine jätkus üle kümne minuti ja kui mu kannatus hakkas lõplikult katkema, siis meenus ühele neist mulle õlu teeklaasi välja kallata. Ka see protsess võttis aega umbes viis minutit. Oma 15 minuti pärast sain õlle kätte; samas söök ise osutus maitsvaks ja mis peamine – suureks portsuks. Tähelepanu äratas veel hiigelsuur mulisev akvaarium, milles polnud ühtegi kala. Kas need olid sealt välja püütud ja toiduks tehtud?
Hotelli parklat valvas kolm-neli miilitsat, all adminni juures veel paar-kolm. Palju neid veel maja peale oli – ei tea.
VEEL MOSKVA ILMETEST
Tagasiteed alustasin igaks juhuks hommikul vara. Õnneks suuremaid ummikuid polnud, seevastu tegi buss veelgi suurema tiiru, kui olin kartnud. Bussijuhil polnud kuhugi kiiret. Aeg-ajalt peatus kuskil, et moblaga lobiseda. Vaate bussijaamale tõkestasid igasugused müügiputkad. Sisse- ja väljapääsu bussidele tõkestas tõkkepuu, tõsi küll, tõkkepuu asemele oli tõmmatud nöör, mida siis miilits lasi eest ära ja tõmbas siis taas pingule. Marsa viis mind ilusti lennujaama, kus mingis hämaras räpases söögikohas sai aega parajaks tehtud. Tagasilend läks õnnelikult, vaade Moskvale õhust oli võimas.
Moskvas möödus kõik viperusteta, ööbisin kuulsas Rossija hotellis, mille ma olin eelnevalt veel Eestis broneeritud.
Mingi aeg sain rongi, piiril seekord ei nöögitud, kuna oli sama piirivalvur, kes kontrollis mind ka Venemaale saabudes. Tallinn tervitas mind vihma ja külmaga. Seekord Kaug-das käidud.