Juba Pugat?ovi aegadest alates polevat vähemalt vene mõtlejate arvates midagi hirmsamat “Vene mässust” – mõttetust, äärmiselt verisest, laastavast ning tulemuseta vastuhakust. Venemaa XX sajandi ajalugu näib seda arvamust kinnitavat. Ainuüksi enamlaste võimuhaaramise järel puhkenud kodusõjas suutsid venelased teise ilma saata sama palju inimesi kui kõik maailma rahvad enne seda möllanud esimeses maailmasõjas – erinevatel andmetel 10-12 miljonit inimest.
ESIMENE TAOLINE SARI
Kuid vähe sellest: XX sajandil lisandus mõistele vene mäss ka mõiste vene sõda. Vene sõjas saadab Venemaa juhtkond hoolimatult ja mõttetult surma miljoneid inimesi, hoolimata absoluutselt sellest, kas nende eneseohverdusest kellelegi mingit kasu on.
Kui esimeses maailmasõjas polnud nimetatud süsteem veel täiuseni arendatud – Venemaa kaotas selles “vaid” 1,7 miljonit meest – siis teises maailmasõjas viis kommunistlik diktatuur asja täiuseni. Venemaa poolt II Maailmasõjas kantud kaotuste suurus pole tänaseni täpselt teada – hetkel on rindel langenud meeste hulk ületamas 20 miljoni piiri, mõnedel andmetel lähenemas juba kolmekümnele miljonile. Loomulikult langeb suur hulk nimetatud meestest saksa sõjaväe arvele, kuid ilma nõukogude juhtkonna osaluseta oleks sakslastel sellise hulga tapmine selgelt üle jõu käinud, rääkimata juba sellest, et vastutust II Maailmasõja vallapäästmise eest jagavad natslik Saksamaa ja kommunistlik Venemaa võrdsel määral.
Kuidas kommunistidel õnnestus sedavõrd suur hulk inimesi surma saata, seda näitab kujukalt hiljuti Eesti videolaenutuse lettidele jõudnud 11-osaline vene telesari “Trahvipataljon”. Selle stsenaariumi autoriks on Eduard Volodarski ja re?issööriks Nikolai Dostal, osades suur hulk tuntud vene näitlejaid eesotsas Aleksei Serebrjakoviga.
KES SAADETI TRAHVIPATALJONI SUREMA
Nagu nimigi ütleb, räägib seriaal vene trahviväelaste saatusest. Trahvi- ehk distsiplinaarpataljone moodustati tegelikult kõikides II Maailmasõjas võidelnud armeedes. Diviis Nordlandi trahvipataljon osales Sinimägede kaitsel ning aitas seda punaväe käest tagasi vallutada. Lahingu lõppedes taastati kõigil pataljonis ellu jäänud sõduritel auastmed ning nad saadeti tagasi oma üksustesse.
Vene trahvipataljonid olid moodustatud teistsugusel alusel. Sinna saadeti lisaks distsiplinaarrikkumistel osalenud meestele “väejooksikud” ehk sakslaste kätte vangi langenud ja sealt põgenenud mehed, poliitvange ning kriminaalkurjategijaid. Trahvipataljonist tagasiteed enam polnud – siin lunastas mehi ainult surm. Loata taandumise või käsu täitmatajätmise eest oli karistuseks mahalaskmine. Isegi surm lunastas trahviväelast vaid siis, kui tema surm oli üheselt tuvastatav. Seetõttu enamuse langenud trahviväelastest haudadel nimesid pole. Trahviväelased saadeti surma mõttetutes operatsioonides, tihti neile rünnakuks isegi relvi andmata. Neid kasutati miiniväljade puhastamisel ning elava kilbina rünnakule minevate üksuste ees.
SÕDA, NAGU TA OLLA VÕIS
“Trahvipataljon” ei räägi aga ainult sõjast. Õigemini polegi tegemist sõjafilmiga, vaid filmiga Venemaast ja kommunismi õudustest. Lahingustseenid pole just suured, kuid nende filmimisel on kasutatud võimalikult palju originaalmundreid ja lahingutehnikat. Oluline on siiski muu – nimelt totalitaarse süsteemi tekitatud hävingu ulatus ning õudus. Kuigi vahel kaldub film mõnda tavalisesse vene mõttestampi, suudetakse üldiselt kuni lõpuni välja vedada.
Seetõttu võib seda julgelt vaatamiseks soovitada. “Trahvipataljon” näitab vene sõda sellisena, nagu ta tegelikult olla võis.