KÕIKIÜHENDAV SEENENIIDISTIK: Kuido Merits, endine Eesti esinduse asejuht ÜRO juures New Yorgis, teeb ekskursiooni Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni koridoridesse. Millises koridoris ja kabiinis asub Eesti?
Eestlasel pole tavaliselt ÜRO-st sooja ega külma, see ei huvita teda absoluutselt. Miks peakski? Euroopa Liitu oli vaja selleks, et saada rikasteks eurooplasteks. (Saime me jee!) EL on pehme julgeolek: majandus, kaubandus, investeeringud ning eurotoetused; NATO aga kõva julgeolek: kaitse idanaabri vastu, vihmavari ja artikkel 5. Aga mida ÜRO? Mingi eksootiliste riikide mõttetu jutusaal, olgugi et peakorter asub Suure Õuna südames, New Yorgis.
Eesti astus ÜRO-sse 22 aastat tagasi
Kunagi oli küll uhke tunne, kui taasiseseisvunud Eesti võeti maailma rahvaste ja riikide perre. 17. septembril 1991 heisati Manhattanil sinimustvalge lipp, pidulikul sündmusel osalesid kolm meest: Ameerika eestlastes vastuolulisi tundeid tekitanud Arnold Rüütel riigijuhina (EV Ülemnõukogu esimees), originaalne Lennart Meri välisministrina ja legendaarne EV järjepidevuse kandja, Eesti diplomaatilise esinduse juht USA-s, Ernst Jaakson (kes jäi Eesti alaliseks esindajaks ÜRO juures kuni augustini 1994, jätkates siis peakonsuli ja nõunikuna).
Meri rabas oktoobris 1995. aastal ÜRO peaassambleed ja ka Eesti delegatsiooni ettepanekuga luua Julgeolekunõukogus (JN) alaline ning samas roteeruv koht väikeriikidele ning pidada aasta hiljem Tallinnas väikeriikide tippkohtumine. Välisministeeriumis tekitas see kõvasti segadust: kes organiseerib? Kuidas üldse defineerida väikeriike? Oli plaan asi ära teha virtuaalkonverentsina, kuid kogemusi veel polnud ning Meri pöörane idee õnnestus „ära tappa“. Tegelikult oli Meri ÜRO suhtes alati skeptiline, viimasel hetkel keeldus president osalemast Millenniumi Tippkohtumisel 2000. aasta septembris New Yorgis, ajaloo suurimal riigipeade ja valitsusjuhtide kohtumisel. Tippkohtumise kavas oli üle vaadata maailmaorganisatsiooni roll ning arutada ÜRO ees seisvaid uue sajandi väljakutseid. Eestist lähetati peaminister Mart Laar, Meri põhjendus oli, et ta ei näe ÜRO-l tulevikku, Toomas Hendrik Ilves on Peaassambleel (PA) ja teistel ÜRO üritustel korduvalt käinud, lemmikteemaks Eesti kui IT juurutamise näidisriik (boonuseks on olnud võimalus külastada nii oma noorusaegset linna – Ilves õppis seitsmekümnendatel Columbia ülikoolis ja ka New Jerseys elavat ema, why not).
Kõnejärjekorda oodates tavatses Ilves oma teksti sisse mõne vimka sisse visata, tekitades tõlkide hulgas segadust (ÜRO keeled on inglise, prantsuse, vene, hiina, hispaania ja araabia keel). Mingit entusiasmi ÜRO suhtes pole Ilves kunagi ilmutanud, pigem vastupidi. Eelmise aasta lõpul kritiseeris Ilves Eesti ambitsioonikat kavatsust kandideerida ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale aastateks 2020–2021. Ta pidas seda Eestile üle jõu käivaks ning liiga kulukaks. Eks ta ole.
Eesti Välisministeeriumis pole ÜRO populaarne
Peamajas, Islandi väljak 1, pole ÜRO-sse minek olnud kuigi populaarne, esimese „ešeloni“ suursaadikud pole seda kohta ihaldanud.
Tõsi küll, Trivimi Velliste läks suursaadikuks ehk alaliseks esindajaks välisministri kohalt, kuid tegu oli valitsusremondiga, mille käigus toimus sobiv vangerdus. Ilvese soosik Sven Jürgenson pidi ÜRO juures kaks aastat igavlema, enne kui Washingtonist kutsuti ennetähtaegselt tagasi Kalev Stoicescu ning Sven võis sõita USA pealinna, kus tehakse tõelisi otsuseid. Jaak Jõerüüt tuli NYC-i, nägi linna ära, liikus seal mitu kuud, kuni sai loa tulla koju kaitseministriks. Tublid olid naissoost suursaadikud: Merle Pajula ajal hakati Tallinnas seda maailma suurimat organisatsiooni ja esinduse tegevust tõsisemalt võtma, pealegi hakkasid Eesti esinduse diplomaadid juba 2003. aastal osalema EL koordinatsioonikoosolekutel. Tiina Intelmann, nääpsuke naine, kel oli ÜRO kogemus varasemast olemas, tõestas ruttu oma erialast pädevust ning oli respekteeritud ÜRO tähtsate vanameeste hulgas.
Hästi peaks NYC-i sobima praegune suursaadik, muheda karuse oleku ja suure täishabemega Margus Kolga (ehkki ta on eelkõige NATO asjatundja).
ÜRO-s pole standardsed tegelased edukad
ÜRO-sse pole mõtet saata liiga standardseid tegelasi – seal on kogu maailmast värvilisi, karvaseid, ja sulelisi koos ning isikupära ja põnevam mõõde tulevad vaid kasuks. Huvitav ongi, et rõhuva enamuse maailma riikide jaoks, kaasa arvatud EL tervikuna, on ÜRO ja selle süsteem midagi ülimalt prioriteetset. Sinna läkitatakse kõige väärikamaid diplomaate, kelle jaoks see on unistuste ja karjääri tipp. Nende hulgas on endiseid pea- ja välisministreid, poliitikadirektoreid, isegi printse ning muid pealikuid.
Paljud diplomaadid seovad oma karjääri ÜRO-ga, liikudes kogu elu trajektooril New York – Peamaja – Genf – Peamaja – uuesti New York jne, ja seda kuni surmani. On täheldatav, kuidas paljud ÜRO-s sees toimetavad karjääridiplomaadid ja samuti sekretariaadi palgalised töötajad muutuvad tasapisi „ÜRO usku“.
Pidev ühesugune retoorika ja samasugune ÜRO elu aastast aastasse avaldab oma toimivat mõju. Arvatakse, nagu oleks maakera sees veel teine maakera või maailm, selline ÜRO maailm, mis on veel tõelisem kui päris maailm. Muidugi poleks lähetus ÜRO juurde sedavõrd prestiižne, kui peakorter asuks näiteks Addis Abebas või Montevideos.
Riikide intellektuaalne mängumaa
1990-ndatel oli Eesti esinduse üks peamisi tegevusi Venemaa kampaania ja suurrünnakute tõrjumine, et Eestis ahistatakse venelasi. Vene poolt juhatas aktsioone alalise esindajana ei keegi muu kui praegune välisminister Sergei Lavrov, seda tervelt kümme aastat.
Samuti oli vaja võidelda ebaõiglase liikmemaksu vastu, mis määrati kentsakal kombel nbso online casino reviews endise Nõukogude Liidu liikmete vahel, arvestamata riigi maksmise võimet (capacity to pay). Peab ütlema, et enne EL-iga liitumist oli Eesti diplomaadi elu ÜRO-s – pingelistele perioodidele vaatamata – küllaltki talutav, konti ei murdnud. Eks rahvas arvab niikuinii, et diplomaat ainult mõnuleb ja naudib suurt välisteenistustasu.
Aga EL võtab ÜRO-d ülitõsiselt, käib ju kohapeal kõva andmine arenenud maade ja arengumaade, põhja ning lõuna; läänemaailma ja G-77 (mitteühinemisliikumismaad) ning Araabia Grupi vahel ja nõnda edasi. Eesti/EL diplomaadi tööpäev koosneb paarist-kolmest EL koordinatsioonikoosolekust, mitmetest istungitest PA saalis või komiteedes, kus toimuvad tihti hääletused – tingimata tuleb õigel ajal ja õigesti nuppu vajutada. Õhtul on paar vastuvõttu, ja siis tuleb esinduses Tallinna jaoks raport teele saata. Lõpuks oled läbi nagu läti raha.
Säh sulle New York, New York!
ÜRO on riikide intellektuaalne mängumaa, kus üheks peamiseks väljundiks on esitada omi kandidatuure kõikvõimalikesse kehanditesse. Selleks on aga tarvis kuuluda geograafilisel põhimõttel koostatud regionaalsesse gruppi, mis tegelikkuses seda ei ole. Eesti põlgas kaua aastaid Idagruppi minekut, kuid Läti ja Leedu siirdusid sinna kohe. Eesti soovis pääseda Lääne-Euroopa ja teiste riikide gruppi, kuhu kuulub näiteks Türgi. Ei saanud Eesti sellesse klubisse ja 2004. aastal läksime ikkagi Idagruppi, kus oli isegi Sloveenia.
Kas ÜRO tuli, et jääda?
Kas see 20. sajandi jututuba on ajast ja arust, pillub raha tuulde ning võiks 21. sajandil koos teiste jututubadega internetti kolida, küsis suursaadik Tiina Intelmann retooriliselt (2005) ja vastas ise, et tegelikult on ÜRO endiselt tugevaim jõud konfliktide ennetamisel maailmas. Eks see kehtib tänagi, mis sellest, et endalgi on raskusi praeguse ÜRO peasekretäri nime – Ban-Ki-moon – meeldejätmisega. Sinikiivritel on olnud rida kohutavaid ebaõnnestumisi – Somaalias, Bosnias ja Hertsegoviinas ning muidugi Rwandas, kuid on ka õnnestunud rahuvalveoperatsioone, sellised, mis läbi viidud küll ÜRO mandaadiga, kuid NATO või mõne ad hoc koalitsiooni poolt. Küllaltki edukas oli Martti Ahtisaari missioon Namiibias.
Vähemalt on erinevates rahvusvahelistes rahutagamise ja kriisireguleerimise operatsioonides rakendust saanud üle 1300 Eesti rahuvalvaja. Tiina Intelmann ise on teadupärast Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) assamblee president ja see on kõva sõna. Eestile peaks sellest keskpikas perspektiivis tulu tõusma, poleks üldse paha, kui ka USA viimaks ratifitseeriks ICC Rooma statuudi.
Genfis asus Eesti sel aastal tegutsema ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmena. „Sinna kuuludes saab Eesti talle olulisi teemasid tõstatada ja rahvusvahelisele areenile viia,“ ütles inimõiguste instituudi juhatuse esimehena Mart Nutt. Uskugem siis Nutti.
See, kas Eesti saab 2020. aastal Julgeoleku Nõukogu (JN) mitte-alaliseks liikmeks, on veel ebaselge. Välisminister Urmas Paet ütles ise välja, et Eesti konkureerib koha pärast Rumeeniaga. Kampaania käib vastastikuse toetuse kogumisega, toetades teisi riike mõnda muusse kogusse kandideerimisel. Ühesõnaga, vorst vorsti, hammas hamba vastu.
Kunagi viskasime omavahel nalja, et niipea kui Eesti saab EL-i, võiks ÜRO-st välja astuda. Ei astu sealt keegi välja, liikmeid tuleb aina juurde, 2002. aastal astus lõpuks liikmeks Šveits, ka Timor-Leste (Ida-Timor), siis veel Montenegro ja Lõuna-Sudaan.
Raske on nimetada valdkonda, millega ÜRO ei tegeleks, eks Eestilgi on oma digitaalsed nišid välja kujunemas. Vaimusilmas võib ette kujutada, kuidas aastal 2045 tähistatakse suurejooneliselt ÜRO 100. aastapäeva. Jälle kogunevad maailma liidrid New Yorki ja peetakse lennukaid sõnavõtte. Maailm on küll kõvasti muutunud, EL ei pruugi praegusel kujul eksisteerida, Hiina võib olla uus esiriik, kuid ÜRO on ikka seesama. Organisatsioon nimega Ühinenud Rahvad loodi selleks, et jääda.
Kas see 20. sajandi jututuba on ajast ja arust, pillub raha tuulde ning võiks 21. sajandil koos teiste jututubadega internetti kolida?
Esimene, Teine ja… Kolmas maailmasõda?
ÜRO teemal punutakse arvukaid vandenõuteooriaid, selle taga nähakse vabamüürlaste karvast kätt. Selge on aga, et riigid kasutavad ÜRO-d oma välispoliitika läbisurumiseks.
ÜRO ingliskeelne nimetus on United Nations ehk siis Ühinenud Rahvad (Jõerüüt on arvanud, et bürokraatlik „organisatsioon“ lisandus vene keelest – autor). Teatavasti loodi ÜRO kohe pärast II maailmasõda, asendamaks sõja eel nurjunud Rahvasteliitu, 24. oktoobril 1945 jõustus ÜRO põhikiri. Tegevuse eesmärk sõnastati põhikirja esimeses mõttes: „Meie, ühinenud rahvad, tulvil otsustavust päästa järeltulevad põlved sõjaviletsustest, mis on kaks korda meie elu kestel toonud inimkonnale ärarääkimata häda…“
Niisiis oli vaja ära hoida uut globaalset sõjalist konflikti. Tõesti ei ole Kolmandat maailmasõda puhkenud, kuid külma sõja ajal kasvas kõvasti väiksemate kodusõdade arv (75). ÜRO peakorteri jaoks ostis East Riveri ääres asuva krundi filantroop John D. Rockefeller Jr ja annetas 1946. aastal maa ÜRO-le.
Vandenõuteoreetikute ja paljude tänapäeva esoteerikute jaoks on asi selge.
Nagu Rothschildide pere, nii ka Rockefellerid, on vereliini pidi teada-tuntud vabamüürlased. ÜRO-d tõlgendati kui illuminaatide olulist saavutust. Kui pärast Esimest maailmasõda nende poolt loodud Rahvasteliidu plaan äpardus, siis organiseeriti Teine maailmasõda eesmärgiga hirmutada rahvaid, et nad nõustuksid ülemaailmse „foorumiga“. Illuminaadid teadsid väga hästi nagu ka põhikirja koostajad, et ÜRO on ainult peitevahend, mille varjus kujundatakse ülemaailmne valitsus ja uus maailmakord (www.vanglaplaneet.ee).
See selleks, tegelikult on ÜRO oma arengus, eriti reformide osas, enamalt jaolt jäänudki kusagile 20. sajandi keskpaika pidama. Julgeolekunõukogu liikmeskond peegeldab aga siiani jõudude vahekorda maailmas 1945. aastal, on osutanud Ilves.
Endiselt istuvad seal viis alalist liiget: Hiina, Prantsusmaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja Venemaa. USA, ja ka Eesti, on toetanud Jaapani ning Saksamaa (kui ÜRO suuruselt teisele ja kolmandale rahastajale) alalise liikme kohta; samuti on Indiale ja Brasiiliale (kui rahvaarvult maailmas teisele ning viiendale riigile) nõutud praeguse politseibrigaadiga samu õigusi. Ei mingit tulemust! Tõkestajateks olid nende regionaalsed rivaalid, näiteks Saksamaa ei läinud läbi Hispaania, Hollandi ja Itaalia soovi tõttu saada kohta hoopis Euroopa Liidule.
Peaassamblee otsused on üksnes soovituslikud, näiteks on seal aastakümneid heaks kiidetud sadu Lähis-Ida teemalisi resolutsioone – Araabia riigid on esitanud raevukaid kõnesid, mida Iisrael pole kunagi kavatsenudki täita. Julgeolekunõukogu (JN) oleks nagu ainus maailma riikide jaoks siduvate otsustega kogu, liikmed peaksid otsustele alluma ja neid täitma.
Ometi pole ÜRO mandaadi puudumine olnud eriliseks takistuseks aktsioonide läbiviimisel, kas või Kosovo sõja puhul, kui NATO väed ründasid Jugoslaaviat. Enne Iraagi sõda käis JN-s kindral Colin Powell, USA riigisekretär, kes ise seda sõda ei toetanud. Powell esitas mingeid katkendlikke iraaklaste telefonikõnesid (kas sa ikka peitsid pommid ära?), mis pidi veenma, et Iraagil on kindlasti massihävitusrelvad. Prantsusmaa ja Saksamaa väljendasid suurt skepsist, president Bush vihastas ja teatas, et „ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole täitnud oma kohustusi, seega täidame meie omi“ ning tungis ikkagi Iraaki, ameeriklastele järgnesid koalitsiooniliitlased. Tavaliselt panevad Venemaa ja Hiina veto USA kõvadele algatustele, USA aga vetostab Venemaa omi – avaldused Süüria teemal vms. Mäng käib ikka oma välispoliitiliste huv